Mahajätjad. Helga Nõu
Kui oleks hapukurki! Kas tal on hapukurki? Üks poolik purk peaks olema sahvris… Sahvris? Kas tal on üldse sahvrit? Korraga ei leia ta mõttes sahvrit. Kus pool see peaks asuma?
Ta püüab püsti tõusta, aga ei suuda. Mis see siis tähendab? Oleks just nagu tooli külge naelutatud…
Kiiktool kiigub aeglaselt. Siis korraga tõuseb ta koos tooliga… Ta paneb silmad kinni, selleks ajaks kui ta läbi lae tõuseb, aga avab need uuesti, kui märkab puudeoksi pea kohal. Värve… On sügis ja Kadrioru park kirendab kollastes ja punastes värvides. See üks puu seal on inimese kujuga ja sirutab käed alla pargipingi kohale… „Vaata seda puud,” ütleb ta Rainerile. Rainer ei oleks ise puud märganud. Nad tulevad kumbki oma tööülesandelt ja satuvad läbi pargi kesklinna poole minnes juhuslikult kokku. See oli veel Piltniku ajal, mil see võis olla… Ta poleks muidugi pidanud Rainerile puud näitama, sest ta oli selle juba suvel leidnud ja kavatses seda pildistada. Puul on allarippuvad oksad nagu kaks kätt harali sõrmedega ja puu all on üks neist pikkadest valgetest ümara ääre ja seljatoega pargipinkidest. „Kujuta ette, et keegi istub seal,” ütleb ta Rainerile. „Noh ja mis siis?” küsib Rainer arusaamatult. „Puu seisab ta selja taga ja võtab ta ümbert kinni, kas kallistab või kägistab.” Ta ütleb seda seepärast, et pole sel hetkel midagi muud öelda, aga loomulikult ta ei oleks pidanud… Oma süü.
„Jah, tõesti,” vastab Rainer ja rohkem nad sellest ei räägi, vaid astuvad linna poole. Ei räägi üldse, enne kui jõuavad A. Weizenbergi tänavale, kus nad kumbki oma poole lähevad. Aga kolm kuud hiljem võidab Rainer Eesti Looduse fotovõistluse pildiga „Puu kägistab meest”. Pingil istub tõesti mees ja puu tema taga mässib oma oksad ümber ta kaela… „See on minu pilt!” raevutseb Martin. „Ei, kuidas nii,” ei saa Rainer aru. „Mina tegin pildi, mitte sina.” Nii ongi, ta on petis ja autu varas, see mees, ebalojaalne ja ebausaldusväärne, kaabakas…
Kiiktool on jälle peaaegu ümber paiskumas ja nagu imekombel lükkab see Martini jalgadele. Ta imestab lavastuse järsu muutuse üle – ta on vist vahepeal und näinud. Ei, tal on siiski kõik meeles – igatahes see, et tahtis sahvrist hapukurke tuua.
Kätega vastu seina toetades vaarub ta kööki, komistab üle põranda astudes, kaotab tasakaalu ja kukub peaaegu, aga saab veel viimasel hetkel sahvri ukselingist kinni. Näe, siin ongi sahver, rõõmustab ta. Siis on kõik korras.
Ta avab sahvriukse, aga jääb siis liikumatult seisma. Oota, mida ta siit tahtiski? Natuke aega silmitseb ta riiulitel seisvaid purke, pudeleid ja kausse, kuni mõte lõpuks järele jõuab. Õigus, hapukurgid! Keskendudes tasakaalu hoidmisele õnnestub tal kurgipurk riiulilt kätte saada ja ka õnnelikult köögilauale asetada. Kohmakate sõrmedega keerab ta plekkkaane pealt ja topib käe purki… Purgi põhjas on alles vaid mõned üksikud kurgid ja sõrmed ei ulata soolaveeni. Aga ahvidki on võimelised tööriistu kasutama, miks siis mitte tema! Ta haarab kahvli laua teiselt äärelt, kus seisavad hommikust pesemata nõud, ja ründab kurke terariistaga.
Ta torkab kahvli kõige ülemisse. Terav kahvel ropsatab läbi kurgikoore, nii et soolavesi pritsib üles. Seejärel hammustab ta kurki otsast. Häää… Olemine muutub kohe tahkemaks. Seejärel õngitseb ta välja veel teise kurgi ja kolmandagi, kuni pilk juhtub riivama fotot aknalaual…
Sealsamas käekaugusel seisab lillepottide vahel juba pleekinud ja kõveraks kaardunud võte World Photo Narva maantee kontori pidulikust avamisest. See on lihtsalt sinna ununenud. Pildi vasakul äärel poseerib suur ja lai direktor Pankmann, teisel pool, paremal äärel, seisab Martin ise virila näoga, aga nende keskel särab ja uhkeldab naerev Rainer Volk. Nagu oleks tema see firma keskne jõud! Martin vaatab fotot, kaalub kahvlit käes ja korraga on tal pilt täiesti selge.
Istudes laua taga, kahvel püsti käes, on ta tegutsemisvalmis. Küllap on valmis olnud juba kaua. Viimane kurgitükk on suhu kadunud ja ta võtab hoogu. Siin sa saad, sajatab ta mõttes ja sihib täpselt pildi keskele, sinna, kus on Raineri naeratav lõust. Üheainsa hooga ropsatavad kahvli teravad harud läbi foto. Voodoo!
Pärast seda, ilma et ta oleks õieti oma teost üht, teist või kolmandat, rõõmu, kurbust või kahetsust tundnud, tuigerdab ta voodi juurde ja vajub kohe ära.
Otsus
Kohe, kui Martin ärkab, teab ta, et midagi on valesti. Ta on riietega magama läinud, peas tuikab ja magu tahab oma sisu välja heita. Pikkamööda meenuvad eelmise õhtu üksikasjad… Kõige loogilisem tagajärg ongi pohmell, peavalu, peapööritus ja iiveldus. Oh, õudust, teda tabab kirjeldamatu äng: pidi ta nüüd ometi… Ta ei julge aga töölt koju jääda, kuna tal koidab imelik eelaimus, et täna, just täna, sünnib seal midagi otsustavat. Hiljem võib arutada, kas midagi oleks teisiti läinud, kui Pankmann oleks teatanud oma otsusest päev varem. Sellele küsimusele ei saa vastata. Saatus või Jumal või Kurat või milleks seda ka nimetada, ei hooli loogikast. Tasu või karistus hea ja kurja eest ei järgi inimliku kohtu printsiipe.
Ta sunnib end voodist üles, lobistab külma vee all, lööb küünarnuki ära, nii et käsi kaotab tundmuse, ja kallab endale sisse hulga musta kohvi, põletades seejuures keele. Vaheldumisi kirudes ja kõõksudes väljub ta lõpuks Nõmme majast ja jääb tööle ainult nelikümmend minutit hiljaks.
Kui ta Narva maantee kontori ukse avab, kipitavad ta silmad ja toasolijate näod sulavad kokku ühiseks häguseks massiks. Hetkeks tabab teda paanika… Aga järgmisel silmapilgul kohtab ta Raineri pilku – kõik on nagu tavaliselt – ja sealsamas kõrval on ka Pankmann, sekretär Eileen ja toimetaja Kuurna. Nad jälgivad teda vaikides.
„Arr…gh,” ütleb ta ise ja hakkab köhima.
„Pahad päevad või?” küsib Rainer kaastundlikult.
Kurat.
„Noh, nüüd kui kõik on kohal, läheme asja juurde,” sõnab Pankmann. „Nagu ma juba ütlesin: jõuluks ei jõua me enam Aafrika erinumbrit välja anda.”
Martin ei tea, kas ta kuuleb õigesti. Ta langeb röötsakile kõige ligemale toolile ja kuulatab. Pea huugab, aga Pankmann räägib Aafrika erinumbrist.
„Nagu te teate, ei ole meie ajakirja müük just eriti hiilgav… Ma olen vahepeal mõelnud ja asja uurinud ja tulnud otsusele, et teeme siiski veel viimse katse, ka siis, kui see jääbki viimaseks.”
No mis ta keerutab, ütelgu otse välja, et reisi ei tule! Keegi nähtamatu tõmbab rihma ümber Martini rinna ja pingutab seda, nii et surub õhu kopsudest välja ja ta ei saa hingata. Nüüd tuleb siis see, mida ta on oodanud ja kartnud…
„Et kui me siiski saaksime Aafrika numbri välja uue aasta alguses ja see õnnestub, siis toob see ehk tellijaid juurde ja meid hakatakse ometi märkama. Vastasel juhul võime pillid kotti pakkida.”
Kõik toasolijad kuulavad hiirvaikselt.
„Ja praegu on õige aeg Botswanasse sõiduks!” viib Pankmann oma sõnakeerutuse konkreetse lõpuni.
Jutt ammu väljapakutud reisist tuleb nüüd juba peaaegu üllatusena, sest nad ei osanud seda enam oodatagi.
„Miks just Botswanasse?” küsib Rainer pettunud ilmel.
„Asjad ja olud ei ole läinud nii, nagu algul arvasin,” vastab Pankmann ja sätib end pikemalt istuma. Ta näib väsinud ja pühib taskurätikuga nägu. Seletab seejärel, et oli arvestanud ühe ärituttavaga, reisibüroo omanikuga, kes oli World Photole võlgu, aga ootas teatud summade laekumist, millest oleks saanud selle ära maksta. Sellest ka see varem esitatud suurejoonelisem reisikava. Tuttava reisibüroo läks aga pankrotti ja mees ise, nimega Lukas Dilthey, ostis maja Botswana pealinna Gaboronesse ja kolis sinna. Nii palju raha oli ta kurinahk osanud kõrvale panna, vist oma naise nimele. Ainuke asi, mida Pankmann nüüd veel sai teha, oli see, et nõuda World Photo tiimile Botswanas viibimise ajal Dilthey juures prii elamist ja öömaja. Seda viimane ka lubas.
„Siis hoiame selle arvel natuke raha kokku. Ja kui need, kes sõidavad, maksavad veel natuke oma taskust juurde…”
„Kas see tähendab, et me peame ise oma reisi eest maksma?” pärib Rainer.
„No minul