Mahajätjad. Helga Nõu
nädal ja siis kümme päeva, kui Pankmann oma Aafrika projekti idee välja pakkus. „Sõidavad mõned meist,” oli ta tookord öelnud. Pärast seda pole ta aga tahtnud võimalikust reisist rohkem juttu teha. Ülemus võiks siiski oma otsuse selge sõnaga välja öelda ja mitte jätta küsimuse poolikult õhku rippuma. Olukord teeb Martini närviliseks.
Reis Aafrika riikidesse maksab kõva raha, selle on ta juba järele uurinud. Kui nad just otse kuskile massiturismi Mekasse ei sõida. Pankmanni visioonid andsid aga mõista midagi muud. Igal juhul on reisile vaja üht fotograafi, kaks tundub ülearusena… Ja siis valib Pankmann kindlasti Raineri, kes on noorem, kiirem, ja Martin peab tahtmatult tunnistama, et ka edukam kui tema ise. Edukam ei tähenda seejuures andekamat, püüab ta end troostida, aga Raineril on vedanud, sest ta on sattunud tegema õnnestunud reportaaže, just selliseid, nagu tänapäeval tahetakse. Seega pühkigu tema, Martin, oma suu puhtaks!
Ometi ei ole Rainer Martini arvates selleks ülesandeks õige mees. Ja kas ei oleks aeg, et saatus ükskord ka temale, Martinile, kaardid kätte mängiks? Tuleb isegi mõte, et kui ta muidu sõita ei saa, võiks ta oma reisi ise kinni maksta. Aga ei, isegi siis, kui ta kuidagi reisiraha kokku kraabiks, oleks see alandav. Seejuures jääks ta ikka teisejärgumeheks ja oma kulul sõitmisega tunnistaks ta ise oma allajäämist.
Neetud, neetud, neetud!
Martini suhtumine Aafrika reisi muutub järjest negatiivsemaks ja kahepaiksemaks. Ühest küljest soovib ta seda reisi rohkem kui midagi muud just praegu, teisest küljest otsib aga vigu ja miinuseid, selleks et mitte pettuda. Ta märkab ise, et on tööl hajameelne ja tõre ning ärritub kergesti ja näiliselt ilma põhjuseta oma kolleegi Raineri peale. Ta ise muidugi aimab põhjust, ehkki ei taha seda otseselt tunnistada: see on ikka see tema igavene alaväärsuskompleks ja ilmajäämise kartus. Juhul kui üldse keegi ei saaks Aafrikasse sõita, oleks see paratamatus ja ta lepiks sellega. Aga kui valitaks ainult Rainer… Veel sajandat korda püüab ta olukorda analüüsida: World Photol on vähe raha ja Sibul ei maksa kindlasti sõitu kinni kogu seltskonnale. Võiks arvata, et kui üldse, siis sõidab Pankmann ise, kes korraldab endale niimoodi tasuta puhkusereisi, koos ühe fotograafiga ja see fotograaf on muidugi…
Martinis tõuseb jälle jõuetu viha saatuse vastu, ülekohtu vastu ja lõpuks ka iseenda vastu, kes ta alati on määratud kaotajaks. Ta on lihtsalt igavene kaotaja, luuser.
Aga miks siis ometi? Mis põhjusel? Ah, ta teab ka seda, pealegi väga hästi.
Needus
Tema ebaõnnestumine algab juba geenidest. Geene uuritakse ja nende eest jagatakse Nobeli preemiaid, aga ei öelda välja, et pärilikkus on üks kuradi needus. Pärilikkus on palju enam kui vigane kehaosa või kannatus või valu. See on kuratlikkus, mis rikub su elu ja mille vastu ei saa sina ega ka kogu maailma geeniuurijad.
Peitlite suguvõsa kannatab juba aastasadu needuse all, et vähemalt igas teises põlvkonnas sünnivad poisslapsed komppöiaga, raske jaladeformatsiooniga. Isal seda viga ei olnud, aga vanaisal oli ja ka vanaisa vennal.– Martin tundis juba väiksena võõrastust, isegi tülgastust klompjalgadega vanameeste vastu, tahtmata tunnistada, et tal endal on samuti selline. Juba üleeelmise sajandi kirjades, veel enne kui esiisad Peitli nimegi kandsid, oli üles tähendatud, et Pärtli poeg Gustav, Martini vanaisa vanaisa, oli sündimisest saadik mõlemast jalast sant ja vigane.
Ah, mis see ka ära ei ole, võiks kõrvaltvaataja öelda. Nüüdsel ajal opereeritakse ja kõrvaldatakse kõik vead ja väikest liigeseviga ei pane keegi tähele. Hinnatakse seevastu inimese intelligentsust ja vaimuandeid. Aga nii võib öelda ainult see, kes ise selle needuse all ei kannata. Pealegi on see väide vale, sest nüüdisaja kangelased on just sportlased, jalgpalliässad ja kiirsuusatajad. Martin Peitel on oma puude tõttu alati kõrvale jäänud ja nüüd valitakse ka Aafrika reisile tervete jalgadega mees ja mitte keegi lombakas ja praak.
Seda hullem, et praegusel ajal ravitakse komppöiaga sündinud lapsed terveks, nii et neil ei ole täiskasvanud peast viga märgatagi. Ravitakse kõiki, aga ei ravitud teda. Pannakse kipsmähised ja lahased kohe pärast sündimist ja tehakse massaaži. Kas temale tehti, ei tea. Oli sügav vene aeg. Arstiabi oli ka siis, aga põhivastutus langes lapse emale. Ema oleks pidanud ise järjekindlalt poja jalga painutama ja mitte laskma lapsel päevagi ilma kipsita siputada. Otsustavad olid just kõige esimesed nädalad ja kuud, pärast oli liiga hilja.
Mis Martiniga tema esimestel elunädalatel tehti, seda ei tea keegi. Sellest ajast, kui ta mäletama hakkas, oli ta lombakas. Teda ei valitud kunagi pesapallimeeskonda ega võetud jalgpalli mängima. Hüüdnimi Lompa käis temaga kaasas kogu kooliaja.
Paberite järgi tehti talle küll neljakuuselt operatsioon, aga jalg ei tahtnud siis enam hüppeliigesest painduda. Ta mäletab seevastu hilisemat tüütut võimlemist, kust ta püüdis ära hiilida ja mis tema enda arvates ei andnud tulemusi. Mäletab ka veel üht järgmist operatsiooni ja lahaseid, mis takistasid teda liikumast. Üks hull kiropraktik, kelle juurde ta viidi, vigastas viimaks jalakõõluseid, kui proovis väevõimuga pöida õigele poole painutada. Lõpuks jäigi parem jalg teisest kinganumbri võrra väiksemaks ja umbes kaks sentimeetrit lühemaks. Kui kaaslased lippasid ringi kergete sandaalide või spordijalatsitega, pidi tema kandma raskeid erijalanõusid.
Ema seisab uksel ja ta ümber on valgus nagu aupaiste. Ta seisab välisuksel, uks on lahti ja väljas on ere päike. Valgus sillerdab ta juustes ja heledal kleidil ning ümbritseb ta habrast kogu. Martin näeb ta peenikesi käsi ja sääri, mis paistavad läbi õhukese riide, aga ei näe ta nägu.
„Ei ole võimalik,” öeldakse hiljem. „Kaheaastane laps ei saa midagi tagantjärele mäletada.”
Martin aga mäletab: ema seisab uksel ja tema ümber helendab valgus. Ainult toas on pime, seal, kus ta ise viibib koos isaga. Isa on teisel pool lauda, mida katab pikk narmastega laudlina. Pärast meenutab ta seda laudlina, aga isa ütleb, et sellist pole neil kunagi olnud.
Täiskasvanuks saades on teised talle kinnitanud ja ta on ise endale sadu kordi sisendanud, et ükski ema ei jäta oma last maha füüsilise vea pärast. Ega ju? Ta teab seda. Vastupidi, kui perekonnas on mitu last, siis vanemad hoolivad kõige rohkem just sellest haigest lapsest ja armastavad teda veel rohkem kui teisi. On ju nii?
Martin nägi oma ema viimast korda ukse peal, kui õuest tulev valgus lõi ema ümber just nagu ingli aupaiste. Aasta hiljem, kui ta juba oskas rääkida, ütles ta teistele, et ema on surnud ja on ingel, sest surnud ema on parem kui ema, kes ta maha on jätnud.
„Poiss oli väike, ta ei mäleta oma emast midagi,” ütles isa.
See oli aga vale, sest Martin mäletab valgust ema ümber ja mäletab, et ta oleks tahtnud joosta ema juurde ja temast kinni haarata. Aga ta ei saanud, sest parem jalg oli seotud mingi raske toe külge, mis takistas teda liikumast. Kui ta oleks saanud emast kinni hoida, ei oleks ema ära läinud.
„Sinu ema jooksis ära,” rääkis kord hiljem naabripoiss saladusliku näoga. „Ta oli lipakas, seda ütles minu ema.”
„Mis on lipakas?” küsis Martin. Seletusest ei saanud ta päriselt aru, aga teadis, et on olemas paberilipakas, mille võib tuul ära puhuda.
Ta mäletab, et ema seisis uksel, aga ei mäleta, et oleks olnud nii suur tuul, et see oleks saanud kedagi endaga kaasa viia. Aga mõte ei andnud siiski rahu.
„Kas tuul viis ema ära?” päris ta.
„Ah, mine nüüd,” tõrjus majaabiline Juta, kes varsti ema asemele tuli.
„Miks tuul ema ära viis?” ei jätnud Martin küsimast.
„Miks ja miks, no kust mina seda tean!”
Pereisa vastu oli Juta magus nagu mesi, aga Martini vingumine ja pärimised väsitasid ja tüütasid teda. Ka Martin ei näinud temas ema kuju ja tema ümber ei tekkinud kunagi valguseoreooli, seisku ta uksel või kus tahes.
Kord häiris Martin teda jälle keset söögitegemist oma igaveste pärimistega, miks ja miks.
„Miks ema ära läks?”
„Läks laulu õppima – ma olen seda sulle juba sada korda