Päikese pime külg. Bert Liives
taustaks NASA kosmosehelide lindistused, kus üksteise järel prõksuvad ja pinisevad kusagil iidses kauguses pulsarid. Õhtu lõpuks panen ikkagi need helid ja pildid kinni. Kuigi mul on tunne, et sellal kui mina mängin ereda valguse ja mikroskoobi all millegi väga väikese ja tühisega ning nemad otsivad pimedasse taevasse vaadates meie endi olemuse alust, olen ma oma kohaga siiski rahul. Mulle ei meeldi olla võõras ja hoolimata tõmbest tundmatu poole ei tunne ma end mugavalt asjade keskel, mille olemuse mõistmisest ma nii kaugel olen. Seetõttu panengi vaguralt brauseriaknad kinni, tõmban kardinad ette ja keedan endale rahustuseks ühe piparmünditee.
Parem olen edasi siin pimedas, galaktika serval, vähemasti on see pimedus kodune – nagu oli ehk kord too ürgne pimedus – ja laseb kõige muu kiirgava kõrval koonduda tähelepanul lihtsatele soovidele, eemale neist säravatest tuledest.
Olen vahepeal lennujaama labürindis edasi liikunud ja märkan, et ka siin ruumis lastakse seintele vilkuvaid mainekujunduslikke filmiribasid. Ainult et nüüd on soo suisa tühi, vaid üksikud kõrred õõtsuvad hakitud pildi tuules. Mõni inimene seisatab hetkeks filmiribade ees, kuid keegi ei pööra neile suuremat tähelepanu. Jalutan samuti edasi, oskamata neist rohkem pidada.
Mu päevad Prantsusmaal on möödunud ilma et suudaksin neid eristada, sulades ühtlaseks korduvate tegevuste klombiks. Kui ma ei kirjutanud või ei lugenud artikleid, veetsin aega laboris või vivaariumis või mõlemas. Või üritasin seletada midagi absoluutselt ebaolulist bakalaureusetudengitele, kelle silmist lugesin enamasti välja ainult suuri küsimärke. Ma saan neist aru, alguses tundubki kõik see keeruline, kuid ajapikku loksuvad asjad paika ja mõistad, et mitte keegi ei eeldagi sinult revolutsioonilisi uuendusi. Pead lihtsalt tasakesi oma rida ajama või, kui ausalt öelda, siis tasapisi grandi rida ajama, seejuures liigselt muretsemata, mõtlemata, maailma raputamata. Algne fantaasia suurest teadusest taandus ajapikku teadusproletariaadi armsaks nokitsemiseks ning nüüd rahustan end mõttega, et hingele on ju hobid. Ja sõbrad. Ja kogu see ülejäänud elu. Ja ilmselt üsna pea hiilivadki mu vanad sõbrad Tartu hämaratelt alleedelt välja ning ujuvad tagasi mu ellu. Kõik loksub paika. Ja kuna vanadusega kaasneb teadupärast ka laiskus, siis lohutan end – ja mida aeg edasi, seda rohkem – mõttega, et mulle meeldibki hoida pigem hämaratesse õdusatesse nurgatagustesse.
Sest erinevalt rambivalgusest ja särast on pimedus vahetu. Üsna vahetu ja võimaldab leida midagi, mille leidmist segaks üleliigsed aistingud. Seda viimast ütles kunagi Mati Unt, kes teadis üldse maailmast enda heaolu jaoks ilmselt liiga palju. Aga pimedus on aus ja siin põhjalas on see hiilivalt saanud osaks meist kõigist. Meil on pimedad augustiööd, meil on sumedad talvised õhtud, selged-selged taevad, vähemasti vahel. Täis suurt ja tervet pimedust on meile osaks saanud veel tükike viimast vaikust eelajaloolisest sametist. Vähemasti mind tõmbab see enese poole, nagu mu lapsepõlves tõmbas pirn saunaakna taha mahedalt põrisevaid ööliblikaid.
Ent olen sellest kõigest pisut kaua eemal olnud ja nüüd poeb see võõristav kodutunne – või ehk on see lihtsalt siiras hirm? – naha alla, pannes mind ebamugavalt rabelema. Lennujaama siledate seinte vahel kajavad eestikeelsed teated – „Ärge jätke oma pagasit järelevalveta!” – ja mulle viirastub selle tobeda sõnumi iga täht kahtlaselt selgena, just nagu lapsepõlve aabitsas, iga kõlav täht tungib eelmise järel mööda kuuerealist kiirteed mu ajju ja seab end sisse, nagu oleks ta kodus. Milline jultumus …
Sulgen korraks silmad ja kuulatan. Mu ümber astuvad sammud, keegi kiirustab, valjuhääldi sülgab jällegi eestikeelseid tekstijuppe segamini inglis- ja venekeelsetega, kaugemalt kostab lennukimootori pöörete tõusmist, keegi köhatab, inimesed jutustavad omavahel, midagi piiksub, peaaegu kõik kajab ja mu ees on midagi, mis tundub rütmiliselt pöörlevat … Ühtäkki adun, et näen pimedana rohkem, vähemasti märkan rohkem.
Ja siis, selles lennujaama minekute-tulekute idüllis, kerkib mulle silme ette mu surnud onu. Ta tuleb pimedusest ja viibutab oma mustade küünealustega sõrme. Mu onu armastas pimedust ja rääkis loomulikult seda kõike mullegi, pärast seda kui ta mõlemast silmast pimedaks oli jäänud. Ühest silmast oli ta juba ennegi pime, aga kõige kiuste õnnestus tal ka teisest ilma jääda. Onule käis toona närvidele nõukogude võim ja ta oli otsustanud, et kasutab vana head väetist, mida tema traktorigaraažis küllaga jagus, millegi õhkimiseks. Õnnetul kombel ei jõudnud tema töö kunagi ühegi taevasse sirutunud Leninini, vaid lendas talle endale vastu vahtimist. Kuigi mul on kahtlus, et nii oli juba enne õnnetust, räägivad mu vanemad, et pärast seda muutus ta üsna ebamugavaks vestluskaaslaseks, sest peale nägemise oli ta kaotanud ka oma kuulmise. Mõistuse kohta ei pidanud keegi sobivaks sõna võtta, ei enne ega pärast. Hoolimata pimedusest tajus onu alati seda, kas sa oled kohal või mitte, ning sai alati aru, kui sa lahkusid, kui tahes vaikselt see ka ei toimunud. Ma pole siiani päris täpselt aru saanud, kuidas. Seetõttu igatahes minema hiilida ei saanud ja teda tuli kuulata, kuigi soovitatavalt parajas kauguses. Ja rääkida talle loomulikult meeldis.
Ühel vihmasel suvisel pärastlõunal, kui istusin vanaisa ehitatud välipuukuuri kaugemas servas tabureti otsas, nokkis ta kuivatatud kala ja soovitas mul siit ära kolida. „Venelane läks küll minema, aga pane tähele, ta tuleb tagasi!” Enamasti kuulasin onu kaugusest, kuni ta oma jutud ära lõpetas ja vaikseks jäi. Seekord aga sadas vihma ja mul polnud kuhugi mõistlikku kohta minna. „Eestimaa on üks pime urgas, siin elavad kurjad inimesed!” Ma arvan, et mu onu ei olnud elus pettunud, sest tema elus olid tõepoolest kurjad inimesed eesotsas minuga, kes ma teda esimest korda elu jooksul kauem kui kaks minutit kuulasin, ja sedagi olude sunnil, lastes tal seejuures rahumeeli kala kuivanud silmi välja nokkida.
Erinevalt meist paljudest oli minu onul õnn elada tõelises pimeduses ja erinevalt tollest korrast, mil olin sunnitud vihma käest räästa alla pugema, sai ta oma pimeduse ja kurtuse varjus ihuüksinda ja segamatult, vaikselt oma asja ajada. Sest enamasti olid inimesed, mina nende hulgas, liiga mugavad, et temasse süveneda, ja see andis talle omalaadse enesetäiese hõnguse. Mina nimetasin seda väiksena pimeda pleki sündroomiks, sest mu isa oli psühhiaater ja mulle meeldis juba poisikesest peast sündroome leida, aga ilmselt väljendi liigse tõepärasuse tõttu ei sallinud mu vanemad seda silmaotsaski.
„Vabandust, kas see on teie kott? See on siin juba üsna tükk aega tiirelnud.”
„Ah? Jah, muidugi, vabandust.”
Rütmiline pöörlemine lakkab ja ma kõnnin läbi peauste välja, mõlemal pool uste kõrval jalutavad inimesed edasi-tagasi ja suitsetavad, eredad välilambid muudavad nende näod kaameks nagu Viiralti graafikalehtede luitunud väljapraagid. Sigaretisuits lahustub tummises vihmalõhnas ja terve pimenev maailm mu ümber sätendab sajupärleis.
Kui hakkasin kitarri õppima, kustutasin tihtipeale enne mängimist toas tuled. Pimedus tundus mulle alati turvaline ja ma nautisin hämaraid hetki ka hiljem, enne kui mõnel tillukesel asjaarmastajate laval, kus ma mängima sattusin, tuled süttisid. Seal ei saanud midagi valesti teha, istusin lihtsalt vaikides pimeduses ja ootasin. Vahel süüvisin ka niisama pimedusse ja harjutasin. Lahustusin raskes õhus, alles jäid vaid mõtted ja helid, ehk pisut nukrad, jah, bluusised, sumedad pimedad, minu moodi helid, mil on ruumi sulanduda pauside vahele ja vaikuse hämarusse. Siis mõistsin, et pimedus on minu element, ja mul oli tunne, et seda alahinnatakse, ma ei mõistnud, miks seda ei sallita, seda sügavat sametist, meelt paitavat sumedat puhkust. Alati tahab „on” peale jääda „ei ole” ees, kuigi jahe universum ei tunne eelistusi. Vähemalt ma arvan, et ei tunne.
„Kas teile oli takso?”
„Ei, aitäh, mitte mulle.”
Mu keel väändub seda keelt kõneldes kuidagi kummaliselt ja mu saamatus tundub isegi lõbus. Naeran, asfalt kaardub linna suunas ja läigib mu sammude all, lennuk oli maandunud mõnusa suvise vihmasabina ajal ja tuled kajavad nüüd märjas asfaldis linnalt neoonselt vastu. Mu mõtetes ja unedes on Tallinn tihtipeale moondunud kontrastseks koomiksilinna ööks, kus teravad valgused lõikuvad siin-seal sügavasse pimedusse ja inimesed on kas väga kauged või väga lähedased, aga alati unenäoliselt kerged kaduma. Olgu su mõtetest või siit riigist. Ööd muutuvad tihti hetkelisteks piltideks, emotsioonideks, lauseteks, lõhnadeks ja see on kõik, mis hommikuks alles jääb. Kummalised pildiseeriad inimestest, kes julgevad öö varjus olla keegi teine, keegi,