Põlenu katsed. James Dashner

      Ta kuulis üleval sahmerdamist ja tõuklemist ning vaatas üles ja nägi, kuidas Newt ja Minho üritasid pageda pimestava päikesevalguse eest, mis nüüd läbi lahtise luugi sisse pressis. Kogu trepiosa kuumenes üles nagu ahjus.

      „Oh kurja,” sõnas Minho, nägu krimpsus. „Midagi on valesti, kutt. Tundub, nagu see põletaks juba praegu mu nahka!”

      „Tal on õigus,” nõustus Newt, hõõrudes nahka oma kuklal. „Ma ei tea, kas me saame välja minna. Võimalik, et peame ootama, kuni päike on loojunud.”

      Välujad kaeblesid valjusti, ent seejärel rabas neid Winstoni ootamatu hüüatus. „Vaadake ette! Vaadake ette!”

      Thomas pöördus vaatama Winstonit, kes oli temast mõni trepiaste allpool. Poiss näitas millelegi otse tema pea kohal, ise mõne astme võrra taganedes. Laes, vaid ligikaudu meetri jagu nende peade kohal võis näha suurt vedelat hõbedast klompi, mis sulas ja hakkas metallist irduma, justkui moodustaks hiiglasliku pisara. See suurenes Thomase silme all, vaid sekunditega vormudes kõikuvaks, aeglaselt lahti rebenevaks sulametallikuuliks. Ja siis, enne kui keegi jõudis reageerida, irdus see laest ja kukkus alla.

      Ent selle asemel, et maanduda trepiastmetele nende jalge ees, eiras hõbekera gravitatsiooni ja lendas horisontaalselt, otse Winstonile näkku. Poisi hirmuäratavad karjed täitsid õhu, kui ta kukkus ja trepiastmetest alla lendas.

      16. PEATÜKK

      Thomast tabas iiveldama ajav mõte, kui ta Winstoni järel trepist alla tormas. Ta ei teadnud, kas läks sellepärast, et tahtis poissi aidata, või sellepärast, et ei suutnud taltsutada oma uudishimu hõbedase koletiskuuli vastu.

      Winston jäi viimaks mütsatuse saatel pidama, maandunud seljaga juhuslikult ühele astmetest; nad polnud mademele ligilähedalgi. Avatud luugist sisse pressiva ereda valguse käes paistis kõik selgemast selgem. Winstoni mõlemad käed olid tema näo juures, ta krabas hõbedast vedelikku – sulanud metallkuuli, mis oli juba poisi pealae enese alla matnud ja neelas nüüd kõrvadepealset osa. Selle servad voolasid allapoole nagu paks siirup, vajudes üle kõrvade ja kattes poisi kulmud.

      Thomas hüppas Winstoni juurde ja pööras ringi, et põlvitada temast aste allpool; poiss kiskus ja lükkas hõbedast ollust, et see tema silmadeni ei jõuaks. Üllataval kombel näis see toimivat. Ent poiss kisas täiest kõrist, raples, jalad vastu seina pekslemas.

      „Võtke see mu küljest ära!” hüüdis ta, hääl niivõrd kägisev, et Thomas tahtis peaaegu alla anda ja jooksu pista. Kui see ollus tegi nii kõvasti haiget …

      See nägi välja nagu väga paks hõbedane geel. Vastupidav ja kangekaelne – nagu oleks elus. Niipea kui Winston oli ollust pisut ülespoole ja silmist eemale lükanud, lipsas natuke vedelikku tema sõrmede ümbert ja üritas uuesti. Thomas nägi vilksamisi poisi näonahka ning vaatepilt polnud ilus. Nahk oli punane ja villis.

      Winston hüüdis midagi arusaamatut – tema piinatud karjed olid nagu mõnes teises keeles. Thomas teadis, et pidi midagi tegema. Aega polnud enam.

      Ta viskas paki õlalt ja raputas selle sisu välja; puuviljad ja karbid lendasid laiali ja mütsatusega trepist alla. Thomas haaras linast, mässis selle kaitseks käte ümber ja asus siis tegutsema. Kui Winston sulanud hõbedat taas silmilt lükkas, haaras Thomas olluse servast, mis oli just üle poisi kõrvade voolanud. Ta tundis läbi riide kuumust, arvas, et see võib põlema lahvatada. Ta toetas jalad korralikult maha, võttis ollusest võimalikult kõvasti kinni ja tõmbas.

      Vastiku lurtsatuse saatel kerkisid ründava metalli ääred lausa mitu sentimeetrit, enne kui libisesid tal peost ja laksatasid uuesti Winstoni kõrvade külge. See näis võimatu, ent poiss karjus veelgi valjemini kui enne. Mõned välujad üritasid appi tulla, aga Thomas käskis neil taganeda, arvates, et poisid jäävad vaid ette.

      „Peame seda koos tegema!” hüüdis Thomas Winstonile, veendunud, et suudab seekord tugevamalt kinni hoida. „Kuula mind, Winston! Peame seda koos tegema! Ürita sellest kinni võtta ja pea küljest lahti sikutada!”

      Poiss ei näidanud vähimatki märki, et oleks Thomasest aru saanud, kogu keha võitlemisest vappumas. Kui Thomas poleks olnud alumisel astmel, oleks poiss nüüdseks juba kindla peale alla kukkunud.

      „Kolme peal!” karjus Thomas. „Winston! Kolme peal!”

      Ikka mitte märkigi, et poiss oleks teda kuulnud. Karjumine. Raplemine. Vehklemine. Hõbeda rapsimine.

      Thomase silmad valgusid pisaraid täis, või ehk oli see hoopis higi, mis laubalt alla voolas. Ent see kõrvetas. Ja tundus, nagu õhk oleks saja kraadi võrra veelgi soojemaks läinud. Tema lihased läksid pingesse, jalgu läbistasid valusööstud. Need kiskusid krampi.