Tuli. Henri Barbusse
ütleb Barque ja patsutab poolpimedas väikest tütarlast, kelle põsed on ümmargused nagu maalitud tselluloidnukul; laps vahib meid, räpane nina püsti. „On see teie tütar, madam?”
„Ja see seal?” söandab Marthereau küsida, märgates lihavat last, kelle põsed on pungil nagu põied ja täis läikivaid moosijälgi, kuhu on kleepunud tolmu.
Marthereau silitab kõhklevalt seda kirjuks määrdunud ja mahlast nägu.
Naine ei suvatse vastata.
Tammume seal irvitades nagu kerjused, kelle palvet pole veel kuulda võetud.
„Kui see vanamoor aga nõus oleks!” sosistab mulle Lamuse, keda närib kartus ja iha. „Siin on tore. Ja mujal, tead, on kõik täis.”
„Pole lauda,” ütleb lõpuks naine.
„Arge laua pärast muretsege!” hüüab Barque. „Näe, seal nurgas vedeleb vana uks. See saab meile lauaks.”
„Ega te mul siin märulit tegema hakka ja kõiki asju pea peale pööra?” ütleb papist naine umbusklikult, ilmselt kahetsedes, et meid kohe minema ei kihutanud.
„Olge mureta! Saate kohe näha. Lamuse, vana sõber, aita mind!”
Vana uks asetatakse meesnaise pahase pilgu all kahele vaadile.
„Väike puhastustöö,” ütlen ma, „ja kõik on korras.”
„Jah, mammi, paar korda luuaga üle äiata oleks meile laudlinaks.”
Ta ei tea hästi, mis öelda, vaatab vaid vihkavalt. „On ainult kaks järi, aga palju teid on?”
„Umbes tosin.”
„Kaksteist meest, Jeesus Maria!”
„Mis siis sellest? Kõik läheb hästi! Näe, seal on plank ja pink ongi valmis. Eks, Lamuse?..”
„Selge!”
„Seda planku ma hoian,” ütleb naine. „Need sõdurid, kes enne teid siin olid, tahtsid selle mult juba ära võtta.”
„Ega me vargapoisid ole,” meelitab Lamuse ennast valitsedes, et mitte ärritada olendit, kelle otsustada on meie heaolu.
„Seda ma ei ütle, aga sõdurid, teate, võivad sul kõik segamini lüüa. Küll on viletsus see sõda!”
„Noh, kui palju siis tuleb ruumi eest, laua eest ja selle eest ka, et mõnd asjakest pliidi peal soojendada?”
„Kakskümmend sou’d päevas,” sõnab perenaine sunnitult, nagu oleks temalt seda raha välja pressitud.
„See on kallis,” ütleb Lamuse.
„Kes enne teid siin olid, maksid seda. Nad olid väga kenad, need härrad, ja meie saime nende söökigi. Või mulle teadmata on, et sõduritele ei loe see raha mitte midagi. Kui leiate, et liiga kallis on, siis pole mul raske leida sellele toale, sellele lauale ja sellele pliidile teisi kundesid, niisuguseid, keda poleks kaksteist meest. Neid käib siin päev läbi ja nad maksaksid veel rohkemgi, kui ainult tahaksime. Kaksteist meest!..”
„Ma ütlen – „see on kallis”, aga lõpuks saab sellega hakkama,” ruttab Lamuse lisama. „Eks ole, poisid?”
Ta esitas selle küsimuse ainult vormi pärast. Me nõustusime üksmeelselt.
„Jooks hea meelega paar lonksukest,” ütleb Lamuse. „Kas veini müüte?”
„Ei,” vastab naine.
Vihavärinaga hääles lisab ta:
„Sõjaväevõimud, mõistate, sunnivad veiniga kauplejaid müüma seda viieteistkümne sou’ga. Viisteist sou’d! Küll on viletsus see neetud sõda! Viieteistkümnega müües maksame juurde, härra. Sellepärast ma veini ei müügi. Veini mul on, aga oma tarbeks. Ega ma ütle, et keelaksin seda mõnikord heamehe poolest tuttavaile, inimestele, kes asjast aru saavad, aga mõistate isegi, härrad, mitte viieteistkümne sou’ga.”
Lamuse kuulub nende inimeste hulka, kes asjast aru saavad. Ta võtab oma välipudeli, mis tal harjumust mööda küljel ripub.
„Andke mulle üks liiter. Palju see teeb?”
„Kakskümmend kaks sou’d, niipalju maksab ta mul enesel. Aga teate, ainult heamehe poolest, sellepärast, et olete sõjamehed.”
Barque ei suuda end enam taltsutada ja uriseb midagi. Naine heidab talle kõrvalt tigeda pilgu ja teeb liigutuse, nagu tahaks Lamuse’ile pudeli tagasi anda.
Kuid Lamuse’i põsed hakkavad punetama, nagu annaks vedelik neile juba aegamisi värvi, ja lootuses ometi kord juua, ruttab ta vahele astuma:
„Ärge kartke, see jääb omavahele, emand, meie ei kaeba.”
Naine seisab paigal ja sõimab kriiskavalt ametlikke viinahindu. Aga joomahimust võidetud Lamuse läheb oma südametunnistuse salgamises ja alistumises nii kaugele, et ütleb talle:
„Mis teha, madam, sõjaväekord. Ei maksa katsudagi sest aru saada!”
Naine viib meid keldrisse. Kolm suurt vaati täidab seda varupaika oma aukartust äratava ümarusega.
„See siis ongi teie väike isiklik tagavarake?”
„Vanamoor oskab elada,” uriseb Barque.
Megäär pöördub ründevalmilt ümber:
„Ega ma ennast selle sõjaviletsuse pärast laostama pea! Niigi läheb hulk raha kaotsi.”
„Mis moodi?” käib Barque peale.
„Kohe näha, et teie oma raha juba kaalule ei pane.”
„Ei, meie paneme kaalule ainult oma elu.”
Astume vahele, kartes, et vestluses tekkinud pööre võib meie otsestele huvidele ohtlikuks kujuneda. Vahepeal raputab keegi keldriust, seejärel kostab mehe hääl:
„Palmyre, ae!”
Naine läheb luugates minema, ust ettevaatuse pärast lahti jättes.
„Asi susiseb! Kõik läheb hästi!”
„Küll on peletised!” ümiseb Barque, suutmata seda vastuvõttu seedida.
„Häbiasi ja alatus!” ütleb Marthereau.
„Näed sa seda esimest korda?”
„Aga sina ise, tõpranahk? Muudkui kudrutab selle varganäo nina all, et „mis teha, madam, see on sõjaväekord”. Pole sinust meest ega asja!” noomib Barque.
„Mis ma siis pidin tegema või ütlema? Poleks ma nii ütelnud, siis pühi suu puhtaks lauast ja märjukesest! Ja kui ta ka nelikümmend sou’d oleks küsinud, ostnud oleksime ikka, eks? Noh, olgem siis õnnelikud. Ma polnud asjas sugugi kindel, mis seda salata. Värisesin kartusest, et ta ei ole nõus.”
„Või ma ei tea, et igal pool ja alati on sama lugu, aga…”
„Minnakse rikkaks, mis seal ikka! Mõnel peab ka vedama, ega’s kõik saa ennast tappa lasta.”
„Säh sulle „toredad ida-ala inimesed”…
„Ja toredad põhja-ala omad ka!..”
„… kes meid lahtisel käel vastu võtavad!”
„Lahtisel käel jah, aga küüned oma poole!”
„Ütlesin juba,” kordab Marthereau, „häbiasi ja alatus. „Suu kinni! Sealt see lehm juba tuleb.”
Käisime korraks peatuspaigast läbi, et ettevõtte õnnestumisest teatada; siis tõttasime oste tegema. Kui oma uude söögisaali tagasi jõudsime, olid ettevalmistused eineks juba täies hoos. Barque oli käinud toidumoona saamas ja tänu isiklikele suhteile laoülemaga, kes põhimõtteliselt ei sallinud üksuse söögivaru väljaandmist osade kaupa, läks tal korda saada kartuleid ja liha viieteistkümne mehe normi ulatuses.
Ta oli viieteistkümne sou eest ostnud väikese kuulikese sulatatud searasva kartulite praadimiseks. Oli muretsenud ka neli karpi konserveeritud