Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin
maailmu, dimensoone ja tsivilisatsioone.
Mingil hetkel tundsin, et olen saamas noore shamaani mõttekaaslaseks. Mul oli vaja vaid tõuget, et tema maailma minna, ja see tõuge tuli varsti.
Õhulend kotkaga
Sattusin kord sopkadevahelises orus puhkama, kui kuulsin taevast stepikotka hõiget. Hiiglaslik lind hõljus mu kohal sinitaevas, ja ma imetlesin tema majesteetlikkust. Natukese aja pärast adusin tema tegevuses miskit imelikku: lind tegi üha väiksemaid tiire, jälgis mind ja kisendas aeg-ajalt. Tundsin taas mingit kummalist rahutust, ma võtsin püssi kõvemini kätte ja jälgisin laskuvat kotkast. Siis aga kisendas lind eriti kõvasti, tõusis kõrgemale ja lendas lõunasse. Jälgisin teda seni, kuni kotkas kadus sopkade taha, ja jäin mõttesse. Korraga taipasin, et kotkas juhatas mulle rännuteed. Just sealpool asus evenkide asundus, kus elas noor shamaan, kelle peale olin ma viimasel ajal sageli mõelnud.
Kui ma külla saabusin, polnud keegi üllatunud. Kõik paistsid justkui teadvat, et ma tulen. Küsisin ühelt vanamehelt shamaani järele ja tema näitas ida poole, öeldes: „Ta on Karujärve ääres ja ootab sind!”
„Ootab mind?” pärisin umbusklikult. „Kust ta teab, et ma siinkandis olen?” Vanamees vaid naeratas ja rehmas käega: „Mine tema juurde!”
Karujärve ma teadsin ja juba järgmisel hommikul olin seal. Noore shamaani leidsin järve kaldalt lõkke äärest. Suure trummi, riiete ja äratambitud pinnase järgi sain aru, et nõidpreester oli öösel mingit rituaali pidanud. Ta tervitas mind ilma vähemagi üllatumiseta minu saabumise üle.
Tahtsin talt küsida, kuidas ta minu tulekust teadis, kuid tema muige järgi mõistsin, et see on mõttetu küsimus. Ma teadsin, et asjasse on segatud stepikotkas, ja tema teadis, et ma seda teadsin.
„Ma tahan sind reisima viia,” ütles shamaan. Ma ei pärinud talt midagi, sest teadsin, et mees räägib ise mulle seda, mida õigeks peab. Shamaan osutas taevasse, kus kõrgustes hõljus vaevu märgatav stepikotkas.
„Me reisime temaga!” lisas ta. Julgesin vaid küsida, et kuidas me seda teeme. Olukord tundus mulle hirmus totter.
„Me jätame oma maised kehad ja läheme tema teadvusesse,” selgitas mees.”Ja mul on sulle paar hoiatust: esiteks, ära proovi teda juhtida, vaid lase temal lennata, kuhu ta tahab. Kui lind ärevaks muutub, lase end kohe lõdvaks. Ära muretse, ma tulen kaasa ja rahustan sind. Ja teiseks: see on esimene ja ainus kord, mil me seda teeme. Ära mult enam kunagi palu, et me seda kordaksime.”
Lubasin talle seda ja shamaan pani mu lõkke juurde mugavalt istuma. Ka tema istus, võttis trummi ja harvade löökide saatel hakkas soiguma. Kuulasin seda ürgset shamaanilaulu ja mõtlesin skeptiliselt, et kunas see siis nüüd juhtub. Mu mõistus oli ärkvel ja ootas… kuni järsku end millestki unesarnasest üles raputasin. Shamaani laul oli kiiremaks ja agressiivsemaks muutunud ja ma üritasin seda selge mõistusega kuulata, kuid vajusin siis taas unne…
Järsku tundsin end kehast lahkumas ja kiiresti taevalaotusse kihutamas. Juba vaatasingi maad kõrgusest, nähes ka meie lõket ja selle ääres kahte keha. Siis kuulsin kotka hõiget ja tundsin end justkui linnu sees või kõrval olevat, kuid eraldi temast.
„Rahu!” ütles mulle hääl teadvuses ja ma olin rõõmus, tundes shamaani enda kõrval olevat.
Me hõljusime kõrgel, vaadates alla maa peale, sopkade, taiga ja jõgede peale. See oli piiritult ülev tunne ja tekkis tahtmine, et lend ei lõpeks kunagi. Kotkas karjatas aeg-ajalt kiledalt ja jätkas koos meiega majesteetlikult lendu.
Mingil hetkel tunnetasin aimduses ohtu ja vaatasin ärevalt ringi. Ka kotkas muutus rahutuks ja kohe kuulsin oma teadvuses hoiatust: „Ole rahulik!” Lõdvestusin ja nautisin taas piiritut vaadet. Siis nägin kaugelt mägede vahelt mingit kuma, nagu oleks seal suur linn oma tuledega, ja kui ma sinnapoole püüdlesin, hoiatas shamaani hääl taas mind mu teadvuses, et pean olema rahulik. Viimaks aga lausus ta, et peame naasma. Mu teadvuses tekkis küll protest, kuid ma kaaslase mõttehääl oli nõudlik ja ma andsin järele.
Maa lähenes hirmuäratava kiirusega, tundsin end taas oma keha kitsikusse naasvat ja ärkasin. Minu kõrval ärkas ka shamaan, surmani väsinud näoga, kuid naeratav. Jäime mõlemad kohe magama ja kui ma raskest unest taas ärkasin, oli öö ja mu sõber askeldas lõkke ääres. Me ei rääkinud kaua midagi: shamaan andis mulle aega kõik läbi mõelda.
„See oli vapustav – me poleks iialgi uskunud, et see on võimalik,” ütlesin viimaks.
„Jah, see tunne on nagu narkootikum – tahaks ikka veel ja veel,” nõustus mu sõber. „Aga sellise reisimisega on seotud ka rida ohtusid.”
Minu küsiva pilgu peale jätkas ta: „Esiteks, sellist rändu ei tehta nagu ekskursiooni. Isegi shamaanid kasutavad seda harva, vajaduse korral. Pidevalt reisides tekib oht, et muutud hooletuks, hakkad lindu suunama, tema teadvust mõjutama ja kotkas blokeerib selle. See on teie mõlema lõpp: sina ei saa tulema, tema aga kaotab jõu ja taju, ning hukkub.
Teine oht on see, kui jääd liiga kauaks ära. Su keha langeb kliinilisse surma või leiab keegi selle ja viib sind surnuks pidades ära. Su hing jääb uitama eri dimensioonide vahele.
Muide, kui ma sind esimest korda rahustasin, oligi meil oht, sest tunnetasin üht sellist hulkuvat hinge lähenemas. Nemad otsivad hingeta, kuid elus keha, ja kui leiavad, võtavad omale. Nii võib sinu kehas hoopis võõras elutsema hakata, sina aga jääd igavikku hulkuma.
Ja muidugi võtab selline reis tohutult energiat. Sel korral juhtisin mina meid mõlemat, aga kui sa läheksid üksi, olnuks sa pikka aega energiast täitsa tühi.”
Shamaan vaikis veidi ja ütles siis: „Aga sina oled tubli, oskasid väga ilusti end vaos hoida. Ainult korra tahtsid vist mujale kiigata?”
„Ma tahtsin seda linna näha, seal mägede vahel orus,” selgitasin ma.
Shamaan võpatas silmaga nähtavalt. „Mis linna?” päris ta.
Kirjeldasin sõbrale nähtut ja tema erutust märgates tärkas mus uudishimu. „Mis linn see on?” küsisin.
„Räägitakse, et neis mägedes on Varjatud Linn, kus elavad koos inimesed, haldjad ja muud olendid. Keegi pole seda näinud, kuid jutud liiguvad. Kes aga sinna satub, see sinna ka jääb, teda ei lasta tulema.”
Kuulasin teda jahmunult. Seepeale hoiatas sõber mind, et ma linna otsima ei läheks, sest siis ma enam ei naase tavalisse ellu.
„Ma usun, et sul on Võime, kui sa juba Linna nägid. Rännak kotkaga äratas selle sinus. Sa peaksid oma rahva hulgas shamaan olema. Aga seda enam peaksid sa olema ettevaatlik, sest taigas hulgub igasugu varjurahvast,” hoiatas shamaan mind.
„Oled sa neid kohanud?” pärisin ma. Nüüd juba teadsin, et sellised asjad on võimalikud.
Shamaani jutustused
„Kord noore poisina käisin taigas,” rääkis shamaan. „Kõndisin mööda rada, mis viis piki jõekallast. See oli raske rada ja ma väsisin täitsa ära. Siis märkasin enda ees valges riides naist kõndimas. Kuigi rada oli kivine, käis ta kergel sammul ja kuidas ma ka ei püüdnud, järele ma talle ei jõudnud. Naine nagu liugles mu ees ja see küttis mu indu ta kätte saada. Ühes kohas oli jõel koolmekoht, kus sai seda ületada kivilt kivile hüpates. Naine ületas sellegi lausa linnutiivul ja mina järgnesin talle. Kui olin keset jõge jõudnud ja püüdsin kivi otsas tasakaalu hoida, nägin piki jõge veevoolu alla tormamas, nagu oleks see kusagilt tammi tagant valla pääsenud. Hirmust haaratuna riskisin libedalt kivilt teisele kivile hüpates kaldale tagasi jõuda ja see mu päästiski. Vesi pühkis mu kividelt üsna kalda ligidal ja ma sain ühest rahnust kinni ning kahlasin hiljem kaldale. Kui ma seal toibusin, kuulsin teiselt kaldalt naeru. Naine seisis seal, lehvitas mulle ja kadus siis metsa. Isa sõnul jooksin ma haldjanaise järel.”
Shamaan vaikis veidi ja siis söandasin ma küsida, keda ta veel taigas liikuvat teab.
„Mu isa nägi kunagi Baikali lendavat deemonit, keda kutsutakse oniks. Tema jutu järgi oli onil käte vahel inimneiu ja ta lendas valjult naerdes