Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme
Mõned suuremad, mõned väiksemad. Mõned vilkuvad, mõned mitte. Mõned olid sinakad, teised rohekad, kolmandad punakad, neljandad – ja neid oli kõige rohkem – olid lihtsalt valged. Karl sai aru, et vaatab taevalaotust. Vaatab seda nii, nagu oleks ta kesk avakosmost. Kuskil, kus pole atmosfääri lahjendamas universumi ilu ega tumendamas ka kõige väiksemate tähtede sära, kuskil, kus universum ise laotub ta pilgu ees laiali. Karl tahtis naerda, kuid tundis, et ei saa. Kui ta püüdis iseennast vaadata, näha oma jalgu, käsi, keha, siis ta ei näinud – neid lihtsalt ei olnud. Olid vaid tema pilk ja teadvus kesk lõpmatut tühjust.
Kus ma olen? Kes ma olen? Enne veel, kui ta nende asjade üle pikemalt järele jõudis mõelda, märkas ta varje – tumedaid ja kiireid varje, mis hääletult mööda libisesid, kattes nende taha jäävate tähtede kuma. Varjud liikusid kiirelt ja hääletult ning Karl tundis, et ta polegi üksi, et teda ei ümbritsegi lõpmatu tühjus, vaid millegi häiriva kohalolu. Millegi, mida oli algul üks, siis kaks, siis kolm, siis juba kümmekond, peagi tuhandeid ning iga uue hääletu ja kiire kolmnurga ilmumisega Karli nähtavusse kasvas ka häiritus, ebamugavus, kõhedus.
Karl pöördus, et näha, kuhu poole kolmnurgad kihutavad, ja nägi, et tema selja taha, kus hetk tagasi laius lihtsalt taevalaotus, on tekkinud planeet. Suur, särav ketas, mille pind oli segu merede lasuurist, mandrite smaragdist ja pilvede säravvalgest. Karl ei teadnud, mis planeediga on tegu, kuid ta jõudis mõelda, kui silmipimestavalt ilus, lausa kütkestav see on.
Siis märkas ta äsja läbi kosmose vuhisenud varje sööstmas planeedi poole. Mustade nooltena sukeldusid need atmosfääri, jättes endast järele tumedaid, määrdunud plekke. Laike tuli üha juurde ja juurde ning peagi hakkas planeedi pinnalt paistma punase-mustaseguseid ringe. Plahvatused, taipas Karl. Plahvatused paisusid ja laienesid. Enne kui Karl arugi sai, oli kogu taevakeha leekides. Lasuurist, smaragdist ja säravvalgest planeedist oli saanud agoonias värisev ja tõmblev tulekera, leegitsev põrgu, täis sulalaavat, millest kerkisid tumedad mürgipilved. Samal ajal sööstsid planeedi surevalt pinnalt minema mustad nooled, vuhisedes jälle Karlist mööda. Algul üks, siis kaks, kolm, neli, siis juba kümmekond, peagi aga sajad ja tuhanded nooled vuhisesid hääletult läbi ilmaruumi. Järgmise sihtmärgi poole.
Nägemus kustus sama äkki, nagu oli alanudki. Karli vaatevälja ilmusid jälle Chandra Soma tumepruunid silmad, kokkusurutud kitsad huuled ja pruun nägu.
“Mis see oli?” küsis Karl.
“See, mu noor sõber, on tulevik. Väike ja seosetu kild tulevikust,” nentis Soma.
“Millal? Kus?”
“Ma ei tea. Keegi ei tea. Võib-olla homme. Võib-olla kahekümne tuhande aasta pärast. Võib-olla on see siinsamas, mõne parseki kaugusel, võib-olla galaktika teises otsas. Aga see on tulevik. Ja see on reaalsus.”
“Aga kuidas? Kust sa tead?”
“Ohoo! Millal me sinatama hakkasime?” muigas Soma, kõndides tagasi laua juurde, kuhu Maria oli koos kahe Sinise Saatjaga istuma jäänud.
“Aga uskuge mind, ma tean …”
Karl lubas endale naeruturtsatuse, mis pidi mõjuma sarkastiliselt, kuid Soma jätkas häirimatult: “Palju keerulisem on teie esimene küsimus: kuidas? Lühidalt: ma ei tea, kuidas. Pikemalt: selleks, et teada saada, ongi mul Mariat vaja.”
Mehed sinises tõusid laua taga, üks neist tõmbas Maria käsivart pidi kaasa. Karl tahtis nende poole astuda, kuid tundis püstolirauda seljal – ülejäänud kaks palgasõdurit olid tema kannul tulnud.
“Ärge hakakegi kangelast mängima, doktor Harak,” ütles Soma. “Meil on omad asjad ajada, teil omad. Kui te mingeid lollusi ei tee, ei juhtu mitte kellegagi midagi halba – kaasa arvatud Mariaga –, ja seetõttu ma arvan, et kõige mõistlikum oleks, kui läheksite koju ja lahendaksite oma arusaamatused politseiga. Ah jaa, üks asi veel.”
Soma astus uuesti paar sammu Karli suunas ja võttis oma punase pintsaku taskust mõned plastkaardid. “Vaadake,” seletas ta häält tasandades, “kui teil peaks tekkima endal kiusatus minna politseid meie tänase kohtumise üksikasjadega koormama, siis esiteks,” Soma lappas plastikaarte ja tõstis ühe neist Karli silmade kaugusele, “tõendab see, nagu te näete, minu hooldusõigust Maria üle.”
Karl uuris dokumenti, tegi põlastava häälitsuse ja ütles: “Kindlasti võltsing.”
Soma lappas kaardipakki Karlist välja tegemata edasi ja võttis sellest välja teise kaardi.
“Ja teiseks: Maria on kuulutatud teovõimetuks. Võite pidada neid dokumente võltsinguteks või mitte, pole minu asi teid veenda, aga mõelge ise, kui teie, praeguseks ilmselt Maa võimude poolt tagaotsitavaks kurjategijaks kuulutatud tüüp, lähete politseisse seletama, et keegi hull preester röövis tüdruku – kes oli teiega kuidas seotud? – ja teie tahtsite tüdrukule ainult head, siis saate karistuse inimröövi eest ja hea õnne korral ka seksuaalse kuritarvituse kahtlustuse. Kuala Lumpur Kaks võib olla välisplaneet, aga ka siin kehtivad seadused.”
Karl vahtis Somale tühja pilguga otsa, mõistes, et preester võib olla küll pimestatud oma müstilisest ja ebateaduslikust usust, kuid kogu asja on ta kavalalt korraldanud. Siin ruumis on ainult üks eesel, ja see olen mina, taipas Karl.
“Oli meeldiv kohtuda!” lausus Soma naeratades. “Olge hea, doktor Harak, võtke ennast kokku, tehke oma elu korda ja jätkake oma senist tööd. Uskuge mind, mina usun teisse küll. Ja uskuge ka seda – te veel tänate mind. Jumalaga!”
“Maria!” hüüdis Karl.
Tüdruk pööras pea, Karl nägi ta äranutetud silmi ja sai aru, et kõik on läbi.
“Maria, ma aitan sind!” ütles ta veel, teadmata isegi, miks. “Usu mind, ma aitan sind!”
Maria silmist voolasid pisarad, kuid ta ei vastanud. Soma võttis tüdrukul õlgade ümbert kinni ja nad jalutasid koos restorani ukse poole, kaks palgasõdurit kannul. Ülejäänud kaks, kes olid Karli selja taha jäänud, ootasid, kuni restoraniuks oli neliku taga sulgunud, ning kõndisid siis pilku Karlil hoides neile järele.
“Nohik, ära mitte üritagi!” hõikas üks neist enne restoranist väljumist, saateks kaaslase ülbe naer. Ei, nohik ei ürita, tunnistas Karl endale, käsi jõuetult rippu lastes ja tundes, et tõesti – see võib olla õudusunenägu, aga mitte tema oma. Mina olen siin kõigest kõrvaltegelane, mõtles Karl. Haleda klouni rollis.
4
“Kuradi kurat!” olid Karli esimesed sõnad hommikul ärgates. Saagu, mis saab. Lea vastuse pean ma ära ootama, mõtles ta, tühjal pilgul hotellitoa irvakil riidekapiukse siseküljel olevasse peeglisse vahtides.
Selleks, et teada, kui kohutav ta välja näeb, poleks peeglit tarvis läinudki – enesetunne ise reetis kõik. Juuksed olid sõbatäie uneta voodis väherdes veedetud ööst tavalisest rohkem sassis, habemetüügas muutis näonaha surnuhalliks. T-särk Karli seljas oli kortsus ja vajas hädasti pesu. Nagu ka Karl ise. Ohates sundis ta end viimaks püsti, otsustas kardinad esialgu veel ette jätta ja läks vannituppa. Hotellivannitubade tavaliselt nii kutsuv värske seebi ja puhaste käterätikute lõhn ajas seekord iiveldama. Ta ronis duši alla, pidi paar korda kurgu puhtaks köhatama, enne kui kabiin tema häälkäsklustest aru sai, ja lasi siis tulikuumal veejoal endale langeda.
Kuidas see kõik küll juhtuda võis? Alles kümme päeva tagasi aitasin professori arhiivi korrastada, lootsin saada suveks väikese otsa väljakaevamistele ja mõtlesin, et võiks üle pika aja isegi proovida midagi kirjutada ja avaldada, ja siis nüüd äkki see? Kas polnud Leal tõesti kedagi teist võtta? Kui see neetud sekt on pärit Sofialt, siis kas võib olla, et on Lea sellega ka seotud? Äkki ta tahtiski, et ma Soma otsa koperdan?
Kuid kohe vangutas Karl uuesti pead, endale korrutades: “See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see ei ole võimalik.” Mis mõttega oleks siis Lea palunud tal minna instituuti, kohtuda tüdrukuga, teda igal moel aidata? Või oli Lea ise kellegi mängukann?
Professor on surnud, Hyttynen kadunud, Brasemann haiglas, tüdruk röövitud ja mina ise tagaotsitav.