Väljavalitu. Kiera Cass
Ja kuidas veel. Sest ta pere vajas alati raha. „Aspen, ma tean su võimeid. Aga sa ei ole superkangelane. Pole mõis-
tlik arvata, et sa suudad pakkuda kõike kõigile, keda sa armastad. Sa lihtsalt… Isegi sina ei suuda kõike korraga teha.”
Olime hetke vait. Lootsin, et ehk võtab ta mu sõnu südamesse ja taipab, et sekundikski puhkamata teeb ta endale liiga. Polnud uudis, et Kuued, Seitsmed ja Kaheksad surid kurnatusest. Ma poleks suutnud seda taluda. Surusin end veel rohkem ta rinnale, et see hirmus mõte peast kaoks.
„America?”
„Jah?” sosistasin.
„Osaled sa Valikus?”
„Ei! Muidugi mitte. Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma isegi mõtlen mingi võõraga abiellumisest. Ma armastan sind,” kinnitasin tõsiselt.
„Sa tahad olla Kuus? Alati näljas. Alati mures.” Ta hääles peitus tõsine küsimus: kui peaksin valima, kas magan palees, kus kõik mind kummardavad, või Aspeni kolmetoalises korteris koos tema perega. Siis kumma ma valiksin?
„Aspen, meiega saab kõik korda. Me oleme targad. Me saame hakkama.” Et see kõik vaid nii läheks…
„Sa tead küll, et see pole nii, Mer. Ma peaksin ikka oma peret toetama. Ma pole hülgaja tüüp.” Nihelesin ta käte vahel. „Ja juhul, kui me lapsed saame…”
„Siis, kui me lapsed saame,” täpsustasin. „Ja me oleme hästi ettevaatlikud. Kes on öelnud, et me peame saama neid rohkem kui kaks?”
„Sa tead küll, et see pole miski, mida me kontrollida saaks.” Viha ta hääles paisus.
Ma ei saanud teda süüdistada. Kui olid rikas, said sa peret planeerida. Olid Neli või midagi hullemat, pidid kõik saatuse hooleks jätma. See teema põhjustas suurema osa sõnasõdadest viimase kuue kuu jooksul, mil üritasime välja mõelda, kuidas saaksime rohkem koos olla. Laste küsimus oli keeruline. Mida rohkem sul neid oli, seda rohkem oli töökäsi. Aga samuti ka suid, mida toita…
Vaikisime taas, oskamata kumbki midagi kosta. Aspen oli kirglik ja kippus end vaidlustesse ära kaotama, kuid aegamööda õppis ta end enne vihapurske pärale jõudmist taltsutama. Tundus, et just sellega tegeles ta ka praegu.
Ma ei tahtnud, et ta muretseks või ärrituks, sest uskusin tõesti, et saame hakkama. Kui planeerime kõike põhjalikult, saame hakkama ka planeerimatuga. Võib-olla olin liiga optimistlik, võib-olla liiga sügavalt armunud, ent uskusin siiralt, et kui me midagi väga tahame, suudame selle Aspeniga teoks teha.
„Ma arvan, et sa peaksid seda tegema,” teatas ta ühtäkki.
„Tegema mida?”
„Osalema Valikus. Ma arvan, et peaksid seda tegema.”
Jõllitasin talle otsa. „Oled sa hulluks läinud?”
„Mer, kuula mind.” Ta suu oli täpselt mu kõrva ääres. See polnud aus – ta teadis, et see eksitab mind. Ta hingeldas õrnalt ja rääkis väga aeglaselt, justkui teeks väga romantilist ettepanekut, ehkki tegelikult oli otse vastupidi. „Kui sul oleks võimalus elada paremini kui praegu ja sa loobuksid sellest minu pärast, ei annaks ma seda endale iial andeks. Ma ei suudaks selle teadmisega elada.”
Hingasin pahinal välja. „See on naeruväärne. Kutsutud on tuhanded tüdrukud. Ma ei pääse niikuinii edasi.”
„Kui sa edasi ei pääse, siis mida sa pabistad?” Ta silitas mu käsivarsi ja mul jäi sõnadest puudu. „Ma ei palu muud kui et osale. Lihtsalt proovi. Kui lahkud, siis lahkud. Kui ei, ei pea ma end vähemalt sinu tagasi hoidmise pärast vihkama.”
„Aga ma ei armasta teda, Aspen. Ta isegi ei meeldi mulle. Ma isegi ei tunne teda.”
„Keegi ei tunne teda ja selles asi ongi. Võib-olla ta meeldiks sulle.”
„Aspen, lõpeta. Ma armastan sind.”
„Ja mina armastan sind.” Ta suudles mind aeglaselt, justkui püüdes äsja öeldut tõestada. „Ja kui sa mind armastad, lähed sa ja proovid ega lase mul piinelda, mõeldes, et mis oleks juhtunud, kui…”
Ta teadis, et asja nii serveerides ei saanud ma talle ära öelda. Ma lihtsalt ei suutnud talle haiget teha. Tahtsin vaid tema elu lihtsamaks muuta. Ja mul oli õigus. Polnud lootustki, et ma edasi pääsen. Ehk peaksingi siis hooga kaasa minema, kõik õnnelikuks tegema ja kui mind ei valita, jätavad kõik mind rahule.
„Palun,” sosistas ta mulle kõrva. Külmavärinad jooksid üle kogu mu keha.
„Olgu,” sosistasin. „Ma osalen. Aga võta kohe teadmiseks, et ma ei taha olla mingi printsess. Ma tahan olla sinu naine.”
Ta silitas mu juukseid.
„Selleks sa ka saad.”
Asi pidi olema valguses. Või selle puudumises. Sest ma võisin vanduda, et ta silmad tõmbusid seda öeldes märjaks. Aspeni elu polnud lihtne, aga nutmas olin teda näinud tõesti vaid ühe korra – siis, kui nad linnaväljakul ta venda piitsutasid. Väike Jemmy varastas turul ühest vankrist puuvilju. Täiskasvanu oleks kiiresti kohtu ette veetud ja olenevalt varastatud asjast vangi saadetud või surma mõistetud. Aga et Jemmy oli vaid üheksa-aastane, määrati talle piitsahoobid. Aspeni emal polnud pärast juhtunut raha poissi korraliku arsti juurde viia, nii et üle Jemmy selja jooksevad tänaseni hirmsad armid.
Sel ööl ootasin oma aknal, et näha, kas Aspen ronib meie puuonni. Kui Aspen viimaks tuli, läksin ja võtsin ta kaissu. Ta nuttis mu käte vahel umbes tund aega ja süüdistas ennast, et kui ta vaid rohkem töötaks ja paremini hakkama saaks, ei peaks Jemmy süüa varastama. Ja kuidas see oli kohutavalt ebaõiglane, et tema läbikukkumiste tõttu piinleb Jemmy nüüd valudes.
See polnud tema süü, aga seda polnud mõtet korrutada. Ta poleks mind niikuinii kuulda võtnud. Aspeni turjal lasusid kõigi nende elud, keda ta armastas, minu oma sealhulgas. Ja kuna ta kandis niigi palju murekoormaid, ei tahtnud ma, et ta veel minuga oma pead peaks vaevama.
„Kas sa laulaksid mulle? Et saaksin heade mõtetega magama jääda.”
Naeratasin. Mulle meeldis talle laulda. Tõmbasin ta endale lähemale ja alustasin ühte õrna hällilaulu.
Ta lasi mul segamatult paar minutit laulda, enne kui vaikselt mu kaela silitama hakkas. Ta tõmbas mu särgikaeluse alla ja suudles mu kaela ning kõrvu. Ta lükkas mu särgi paela alla ja suudles mu käsivart nii kaugele kui ulatus. Mu hing tahtis kinni jääda. Nii juhtus peaaegu iga kord, kui laulsin. Ma arvan, et ta nautis mu karedat hingamist isegi rohkem kui laulu.
Peagi olime põrandal väikesel mustal nartsul üksteise embuses. Aspen keeras mu enda peale. Lasin sõrmedega läbi ta juuste, ise justkui hüpnotiseeritud. Ta suudles mind nagu palavikus. Sõrmed pigistasid mu pihta, selga, puusi, reisi. Olin alati üllatunud, et mul polnud pärast väikeseid sõrmejälje suuruseid sinikaid.
Olime ettevaatlikud ega lubanud endil päris lõpuni minna, ehkki oleksime seda väga tahtnud. Komandanditundi rikkusime niigi. Ometi ei kujutanud ma ette, et keegi Illéal tunneks meist suuremat kirge.
„Ma armastan sind, America Singer. Kuni ma elan, ma ar-mastan sind.” Tema hääles oli nii sügav tunne, et see ehmatas mind.
„Ma armastan sind, Aspen. Sina oled minu prints.”
Ja me suudlesime, kuni küünlaleek kustus.
Möödas pidi olema tunde, sest mu silmalaud olid muutunud raskeks. Aspen ei muretsenud iial enda une pärast, küll aga minu oma pärast. Nii et ma ronisin redelist alla, haarasin kaasa oma pambu ja penni.
Aspen jumaldas mu laulmist. Aeg-ajalt, isegi kui tal suurt midagi hinge taga polnud, kinkis ta mulle laulu eest ühe penni. Oleksin tahtnud, et ta hoiaks seda oma pere jaoks. Neile kulus iga väiksemgi rahasumma väga ära. Aga mulle olid need märk kõigest sellest, mida ta minu heaks teeks ja kui tähtis ma talle olen. Ma poleks iial suutnud neid ära kulutada.
Taas toas olles tõmbasin peidupaigast välja väikese purgi ja kuulsin mõnusat kõlksatust, kui