Tugitoolitšempioni eined. Contra

Tugitoolitšempioni eined - Contra


Скачать книгу
Verpakovskisele ja see sundis kollkiprit kurvalt ohkama. Hoolimata sellest, et Verpakovskisel oli meie mõistes tütarlapse nimi, Māris, oli ta mehe eest väljas.

      Enne viimast vooru polnud seis laita, aga võõrsil oli vastaseks Rootsi ja oli näha, et viigist ei tarvitse piisata. Ent rootslastel oli grupivõit käes, motivatsioonist jäi vajaka ja lätlased parkisid ripakile jäänud kolm punkti isuga oma vatsa.

      Teine koht grupis tähendas, et finaalturniirile pääsemiseks peab ka playoff’is kaks vinget mängu tegema. Vastaseks loositi Türgi. Esimene mäng Lätis ei olnud paha, isegi väga hea – lätlaste 1:0 võit. Kodus ei jätnud türklased muidugi enne, kui olid värava ära löönud, ei jätnud ka siis. 2:0 tähendas, et ilus eduseis oligi lätlastel maha mängitud. Aga nad ei jäänud kurvastama, vaid läksid ja tegid kohe järgmisel rünnakul hoopis türklaste meele mõruks. Võõrsil löödud värav viinuks juba Läti edasi ja siis mõni minut hiljem veel Verpakovskis!!! 2:2 võttis türklastel lõplikult tuju ära, seis enam ei muutunud.

      Finaalturniiril jätkus Verpakovskise saaga vägevalt. Avamängus, kui kõik juba kohtuniku poole vaatasid ja poolajavilet ootasid, lipsas Verpakovskis taas läbi ja põrutas palli võrku. Teisel poolajal surusid tšehhid siiski kaks väravat ära. Seda ei suutnud aga järgmises voorus Saksamaa. Isegi võib öelda, et kohtunik soosis tugevamaid. Ajalooliselt tugevamaid. Selle õhtu kõvem trump oli Läti, aga neilgi jäi värav löömata.

      Kolmas voor oli jaaniõhtul. Ülejäänud inimesed läksid kuhugi lõkke äärde, mina vaatasin kodus jalgpalli, nagu see paarisaastate jaaniõhtutel tavaliselt ikka käib. Holland siiski suutis võimu näidata ja 3:0 lõpetas kindlalt lätlaste teekonna.

      Samas jätkas teekonda Kreeka. Olgu, avamängus võideti peoperemehi Portugalist, imeasi küll, aga selliseid asju alagrupis ikka juhtub. Alagrupist ka kenasti edasi, Hispaaniale aidaa! Ega see Kreeka edasipürgimine väga suurt vaimustust tekitanud. Kaitsesid hoolega ja ühel hetkel tegid kontrarünnaku – ei olnud just mänguilu etalon. Aga kolm 1:0 võitu otsustavates mängudes olid eriti Kreeka väravavahi jaoks võimas seeria ja sündinud oli ehk isegi suurem üllatus kui Taani võit 1992. aastal. Kuigi finaal – Kreeka-Portugali mäng – ei tekitanud minus erilist pinget. Mõlema võit huvitas mind ühtviisi vähe. Saksamaa oli kehv, Inglismaa hävis nagu ikka penaltitega, nii et ühe värava ja ühe punktiga oli minu jaoks Euroopa meistrivõistluste suurim võitja ikkagi Läti.

      Pealegi on Läti jalgpallikangelane Verpakovskis igavesti meeles, sest minu ja mu hea sõbra (ja minu luuletuste läti keelde tõlkija) Guntarsi, kellega me ei kõnele mitte ainult luulest, vaid alati ka jalgpallist, omavaheliseks tervituseks on eesti „tere” või läti labrit’i või sveiki asemel kujunenud „Verpakovskis”. Toimib hästi. Ja kõlab hästi.

      Aga ehk heidab mu tolle hetke emotsioonidele kõige paremini valgust enne finaali kirjutatud luuletus.

Jalka EM-i vahekokkuvõte

      algul olin päris sillas

      kui portumehi võitis Hellas

      kui sai hundipassi Totti

      kes liig laialt pritsis tatti

      avavooru järel lootsin

      et saab esikoha Rootsi

      aga jõhkralt sekkus Holland

      kelle meelest kaua hulland

      rootslased et neist sai villand

      et neil tõrjuti too penalt

      tähendas et üsna kenalt

      öeldi kebi koju svensson

      sinu saatus on nüüd pension

      mis ma teen nüüd sõbrad küsin

      kuidas ma veel elus püsin

      pole enam Rootsit Taanit

      täitsa sassis on kõik plaanid

      pühapäeva õhtu tooma

      pidi põneva finaali

      mis nüüd teen – kas hakkan jooma?

      Ilmselt on nendelt Euroopa meistrivõistlustelt pärit ka anekdoot, milles Peetrus küsib paradiisivärava juures jalgpalluritelt, kes on oma eluajal mida teinud paradiisi pääsemiseks, ja pöördub siis David Beckhami poole: „Sina, mu poeg, tulid vist lihtsalt palli järele …” Kes ei mäleta – Portugalis toimunud Euroopa meistrivõistluste veerandfinaali penaltiseerias suutis masside lemmik David penalti kõrgelt üle värava lüüa.

Jalgpalli Euroopa meistrivõistlusedTšehhi-Läti, 15. juuni 200445.+1 Verpakovskis – 73. Baroš, 85. HeinzSaksamaa-Läti, 19. juuni 20040:0 viikHolland-Läti, 23. juuni 200427., 35. Van Nistelrooy, 84. MakaayPoolfinaal: Portugal-Holland, 30. juuni 200426. Ronaldo, 58. Maniche – 63. Andrade (omavärav)Poolfinaal: Kreeka-Tšehhi, 1. juuli 2004105.+1 DellasFinaal: Portugal-Kreeka, 4. juuli 200457. Charisteas

      Eesti spordiajaloo kurikuulsaim salto

      Andrus Värnik on alati olnud kuulus kui hästi emotsionaalne sportlane. Küllap peab lisaks lihasjõule veel midagi olema, mis annab odale pika, rohkem kui kaheksakümne viie meetrise lennu. Kui tunded keevad üle, võib tehnika täiesti laguneda, ja siis on näha, et ka puhtalt toore jõuga võib visata üle seitsmekümne meetri, mis on igati ilus tulemus – ka mina olen oda visanud, isiklik rekord on pisut üle kahekümne kahe meetri, nii et ka seitsekümmend meetrit on minu jaoks aukartustäratav. Aga mehe jaoks, kes maailmas medaleid sihib, on seitsekümmend meetrit nagu kärbsesitt maakera peal.

      Ka aasta 2004 ei olnud maailmameistrivõistluste hõbedamehele kergelt kulgenud, aga siis – olümpiakuu algas ja mees põmmutas Eesti meistrivõistlustel oda isikliku rekordi ligidale. 87,58! See oli üliõnnestunud vise, ja nii kaua oodatud. Andrus ei suutnud piirduda vaid rusikaga õhku raksamisega, ei, see tahtis vägevamat pühitsemist – järgnes salto, mis teeks võimlejatelegi au, kui maandumise puhtus välja arvata. Mis nüüd juhtus? Äsja taevastesse kõrgustesse tõusnud mees oli šokis. Kust tuli see valu? Miks ma lonkan? Mis saab olümpiast?

      Järgnes mitu nädalat uudiste ootamist, kuidas on Andu tervis. Aga midagi rõõmustavat sealt ei tulnud. Olümpiaesinemine (mõtle ja loe: olümpiamedal) ajalooliselt kõige vägevamas olümpialinnas oli käeulatusest välja libisemas. Kuid õigel spordimehel on tahtmine valust vägevam. Kannatust ja kannatlikkust jätkus ning turjal nii suur ja kõver küsimärk nagu kreeka e, sammus Andrus Värnik ettevaatlikult olümpia kvalifikatsioonivõistlusele. Ja paugutas kvalifikatsiooninormi täis. Lootus kerkis kõrgele, aga kõhklus jäi. Ikka oli näha, et raske on mehel visata, kuid peksupoiss ta ei olnud. Mina jäin kuuenda kohaga rahule, selles seisus oli keeruline midagi enam tahta.

      Aga mees ise – tema oli kõigest hoolimata vähemalt medalit lootnud, vist ei rahuldanuks teda ka pronks, mis olnuks möödunud aastaga võrreldes samm tagasi. See oli väga meeldejääv intervjuu, mille Andu pärast võistlust andis. Ta ei suutnud pisaraid tagasi hoida, mingil hetkel ei suutnud rääkidagi, aga tal polnud plaanigi kaamerate juurest jalga lasta – nagu mõnel kombeks on, võiks siia sarkastiliselt lisada. Kuidas tookordne avameelsus Värniku suhtlusvalmidust tulevikus mõjutas, on muidugi iseküsimus – nii võiks öelda Lembitu Kuuse.

      Igal juhul äratas see siiras suhtumine kehva tulemusse mehe vastu austust ja usku, et järgmine olümpia võib vabalt just tema olümpia olla.

Ateena olümpiamängud, meeste odavise,28. august 2004

      1. Andreas Thorkildsen (Norra) 86,50

      3. Sergei Makarov (Venemaa) 84,84.

      4. Steve Backley (Suurbritannia) 84,13

      5. Aleksandr Ivanov (Venemaa) 83,31

      6. Andrus Värnik (Eesti) 83,25

      Mida Obinitsa poe juures kõneldi?

      Olümpia, eriti suveolümpia, on paganama tiheda


Скачать книгу