Tugitoolitšempioni eined. Contra
Veerpalu – murdis varbaluu”. Aga ei, nii lihtsalt Estil ja Ko. Andrusest lahti ei saanud. Mees oli võistlushommikul täitsa stardis. Üle kividekändude läinud hooaeg tõi ka halva loosiõnne, nii et kõik peakonkurendid said tema selja taga startida ja vaheaegu jälgida. Aga noh – juba poole maa peal oli selge, et nad saavad ka jälgida, kuidas nad Andruse ajast jagu ei saa. Kui Andrus lõpetas, ei olnud teiste finišit enam vaja oodata. Võis kohe käed taeva poole tõsta. Rõõmustasime abikaasaga sedavõrd, et meie väikesel Herbertil, kellel jäi kaks päeva puudu üheaastaseks saamisest, ei olnud ka muud teha, kui kaasa naeratada. Poisil oli kange nohu kallal, aga Andruse võidust saadud emotsioon tegi temagi terveks. On lihtne uskuda, et just sel põhjusel poiss terveks sai.
Aga Andruse selja taga … Suures võidutule paistel küpsemises jäi alles viimases vaheajapunktis silma, et ka teine eesti mees ei ole medalist enam eriti kaugel. Ja tuntud vaikseltkäivituja Jaak Mae võttiski viimaste kilomeetritega ei rohkem ega vähem kui kolmanda positsiooni sisse. Mulle meeldib Jaaguga samastuda, sest kui ma võistlen, peamiselt jooksmises, ei suuda ma eriti kiiresti alustada ja jooma pean ka hirmsal kombel, mida olen samuti Jaagu kohta kuulnud. Jaagule oli see üldse hea talv, maailma karikavõistluste etapivõit oli eestlastele õnnelikus Nové Me˘stos ligemal kui ei kunagi varem, vähem kui kahe sekundiga jäi ta alla peaaegu nimekaimule, itaallasele Fabio Majle. Veel kaks korda jõudis Mae teisele pjedestaaliastmele, 2004. aastal Lahtis ja 2008. aastal Otepääl, aga siis oli vahe võitjaga üle kümne sekundi.
Kuid tagasi aastasse 2002. Kui olümpialasi hakati koju ootama, helistas mulle ansambli Untsakad üks liidreid Margus Põldsepp ja ütles, et nad tahaksid sangarite tervitamiseks ühe laulu esitada. Nii see valmiski.
Kord küsiti Salt Lake Citys
Estonia – häh what it is
Kes spordiradu astus see
sai päris selge vastuse
Sest Salt Lake Citys USA-s
seal kus olümpia suusabaas
Sääl soldatite oru sees
Veerpalu oli peremees
Ta tegi pika vastlaliu
läks mööda kõigist viu ja viu!
Ka Mae ei kartnud kedagi
ja võitiski pronksmedali
Küll murdus Jaagu suusakepp
kuid küll see varsti paraneb
Ja ega ka Kristinale
olümpia polnud viimane
Ning tema õde Katringi
nii tublilt sõitis kaks ringi
Nüüd läen maailma tuusama
mu koduks Eesti – suusamaa
Eriti uhke olen ma ridade „Ja ega ka Kristinale / olümpia polnud viimane” üle. Katrini read kukkusid naljakad välja, tegelikult olid need kaks ringi kumbki viisteist kilomeetrit pikad ja andsid kokkuvõttes väga kõva kolmeteistkümnenda koha. Selge, et pärast juunioride hulgas võisteldes saadud medaleid tahtis Katrin ka täiskasvanute seas tugevamini läbi lüüa, aga kolmeteistkümneski koht olümpial on ülitubli, kuigi ma arvan, et tol hetkel ei mõistnud paljud seda hinnata. Kui kümme aastat varem oli mõni pudenenud kahekümnes koht suur pidu meie tänavas ja paraku, ette rutates, ka kümme aastat hiljem, siis tol hetkel oli suusapublik võitudega ära hellitatud, ainult medal paistis märkimisväärne. Kui isegi see.
Ausõna! Mul kippus meelest ära minema, et Andrus sai sellel olümpial veel teisegi medali. See oli „ainult” pronks viiekümne kilomeetri sõidus, mis pärast pöördus hõbedaks, sest Johann Mühlegg võitis, aga jäi kullast ilma. Nagu ka kolmekümne kilomeetri sõidu omast. Doping. Vene naiste ridasid hõrendas sama tont ja sealgi jagati medaleid ümber. Tekkisid sellised huvitavad olümpiavõitjad nagu Christian Hoffmann Austriast ja Beckie Scott Kanadast. Soomlastest ei jäänud keegi vahele, sest nende read olid aasta varem läbi hekseldatud. Paradoksaalne, et tänu dopinguküttide hoolsale tegevusele oli Andrus Veerpalul kuldasid võites terake hõredam konkurents. Aga eks võitmine tähendabki hetkeseisus parim olemist.
10+10 kilomeetri jälitussõidus ei suudetudki parimat selgitada. Küll nuputati, kumma jalg oli eespool ja lõpuks tehti ilmselt norralasi rõõmustav otsus – nii Frode Estil kui ka Thomas Alsgaard on kulda väärt. Hakka kas või mõtlema, et see oli kokkumäng. Ei, küllap just siis, kui oleks püütud koos lõpetada, oleks kaamerasilm juuksekarvapaksuse vahe leidnud.
Eesti oli tõusnud tõeliselt suureks suusamaaks. Just sellel talvel noppis juunioride maailmameistrivõistlustel kolmekümnes kilomeetris kulla Aivar Rehemaa. Näis, et Eesti teatemeeskonna neljanda mehe needus võib lõppeda. Oli ju ka Vasaloppeti 2000. aastal võitnud Raul Olle – esimese mitterootslasena. Millalgi näidati isegi meie telekanalitel Vasaloppetit, aga mis aastal ja kuidas asi lõppes, ei mäleta.
Kuid neid teatesõite oli küll ja küll, kus esimene vahetus tegi kõrgete kohtade pärast võitlemise kahtlaseks. Hiljem hakati nõrgemat lüli toppima viimasesse vahetusse, siis sai pärast kolmandat vahetust veel kenasti pildil olla, aga samas oli sellest ankrumehest kahju. No ei saa tugevamate õiguse vastu. Soov siiski proovida kõrvetas mõne mehe päris läbi. Ideaalne polnud ka see, et Jaak Mae pidi enamasti uisku sõitma, sest oli teistest klassikameestest tsipake universaalsem. Kord katsetati maailma karikavõistluste sarjas ka puhast klassikasõitu, võibolla rajad ei lubanud tookord vabastiili sõita. Igatahes tuli sealt meie meeskonnale viies koht. Aga ega üheksas koht Salt Lake Citys ka nii halb pole.
Kuid kõige vägevam teatesõit on eestlastel olnud hoopis paarissprindis. Kelle vastu tookord võisteldi, ei mäleta, aga see oli vist esimene selle ala katsetus maailma karikavõistlustel. Aasta oli 1999. Tegelikult oli ka seal nõrgem lüli. Aga mis Meelis Aasmäe esimeses vahetuses kaotas, tegi Pavo Raudsepp teises vahetuses tagasi. Tookord jäi ainult üks võistkond neist ette. Huvitav, et Pavol pole individuaalsprindis mingeid saavutusi ette näidata, talle paistis välksuusatamine hästi sobivat.
1. Andrus Veerpalu (Eesti) 38.01,3
2. Frode Estil (Norra) 38.15,8
3. Jaak Mae (Eesti) 38.20,5
4. Anders Aukland (Norra) 38.24,4
5. Per Elofsson (Rootsi) 38.35,2
6. Erling Jevne (Norra) 38.38,8
1. Mihhail Ivanov (Venemaa) 2:06.20,8
2. Andrus Veerpalu (Eesti) 2:06.44,5
3. Odd-Bjørn Hjelmeset (Norra) 2:08.42,5
4. Andreas Schlütter (Saksamaa) 2:08.54,8
5. Mihhail Botvinov (Austria) 2:09.21,7
6. Hiroyuki Imai (Jaapan) 2:09.41,3
Steven Bradbury imeline kuld
Vot ei suutnud enam meenutada, millisel olümpial oli see kurioosne kuldmedalivõit. Ega Steven Bradbury nimigi enam meeles ei olnud, pealegi arvasin, et ta on kanadalane. Viktoriinis oleksin selle küsimuse eest null punkti saanud. Aga õnneks on internet, mille abil saab endale paljusid asju meelde tuletada.
Austraalia mees Steven Bradbury, kes oli lühirajauisutamise tuhande meetri sõidus veerandfinaalist edasi saanud tänu ühe mehe diskvalifitseerimisele ja poolfinaalist tänu esimeste meeste kukkumisele, ei olnud ka finaalis mingi favoriit ja jäigi seal selgelt viimasele positsioonile. Neli paremat jagelesid omavahel medaliheitluses, aga juhtus nagu kord kahe koeraga, kes kondi pärast purelesid, kuni lõpuks tuli vares ja napsas kondi endale nokka. Neli kangemat meest, neli kõvemat kivi ei jahvatanud omavahel head jahu, vaid leidsid ennast viimases kurvis neljakesi puntras jää pealt. See oli nagu harjutatud tantsulavastus. Üks tõmbas ühe maha, teine teise. Viies mees, Austraalia mees, liugles siis kui jahupilvest