Pöialpoiss. Anton Hansen Tammsaare
ütlesin mina Schapiirole.
«Pean ma seda temale homme ütlema?» küsis leitnant. «Miks just homme?» küsisin vastu.
«Homme saame kokku, sellepärast.»
«Homme?»
«Homme, kell neli peale lõunat.»
«Koera pärast.»
«Koera pärast?»
Vaikisime silmapilguks. Siis ütles Schapiiro:
«Preili tahaks teiega tuttavaks saada, herra polguülem.»
«Te ütlesite ju, et ta tahab mu koera,» vastasin karmilt.
«Mitte ainult koera, vaid ka teid.»
«Milleks? Mis see tähendab?» küsisin.
«Vaadake, herra polguülem: ma olen teie buldogist preilile neil päevil väga palju rääkinud. Koerast jutustades ei saanud kuidagi muidu, kui pidin tahes või tahtmata ka teid ennast meelde tuletama. Ja nüüd tahaks preili seda meest näha, kel on niisugune koer.»
«Tuletage seda mulle homme õigel ajal meelde, küllap siis näeme,» vastasin ja sellega oli tänasel jutuajamisel lõpp.
Muidugi oli minu käsk meeldetuletamise kohta paljas ettekääne, sest kuidas oleksin võinud ma unustada, mis mul ees seisis. Kogu öö ei leidnud ma rahu ja järgmine päev venis piinavalt pikaks. Ja kui siis viimaks oodatud silmapilk kätte jõudis, ei suutnud ma eila räägitud sõnust kinni pidada ja läksin Schapiiroga kaasa, iseenesestki mõista ühes koeraga.
Preili Kurella ootas meid oma maja ees lehtlas, mille pooled puud purustatud ja mille taga suur trehterauk. Ta võttis meid vastu nagu vanu tuttavaid, ja kui ta selle kohta minu silmis imestust arvas lugeda võivat, ütles ta:
«Tunned koera, siis tunned ka peremeest.»
Pean ütlema, et ma sellest tänapäevani mitte midagi aru pole saanud, aga ometi oli mul tol korral tundmus, nagu oleks mulle neiu suu läbi mõni teab missugune imeilmutus avaldatud. Ilmutust ei otsinud ma räägitud sõnust, vaid silmist, mis rääkides minu peal viibisid. Ei mäleta kunagi enne või pärast niisuguseid silmi näinud olevat. Kas nad ilusad olid või ei, selle peale ei oskaks ma vastata, aga ühte tean ma: neis mustis pilkudes oli kirjeldamatu pehmus, rahu ja vaikus, mille üle virvendas sõnulseletamatu kerge vina, nagu seda näha mõnikord õitsva rukkipõllu kohal. Silmamunad olid suured, laugudega pooleldi kaetud, nii et nad omandasid mingisuguse joovastunud ilme. Pilk tundus peaaegu liikumatuna, mispärast kuidagi tundmusest lahti ei saanud, et ta ühel paigal kauemat aega viibides tuliklaasina põletama, füüsilist valu tehes puurima hakkas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.