Montreali deemonid. Justin Petrone
Ei ole võimalik. Kõlas küll enne nii, nagu oleks neid seal rohkem. Aga pudelis on ainult säilitusaine, millel on inglise, portugali, hispaania, prantsuse, saksa ja itaalia keeles kirjas „mittesöödav!“. See tähendab, et ma pean helistama oma raviarstile ja küsima, kuidas ma Montréalis oma retsepti eest ravimi kätte saan.
Tavaliselt pean ma mõnd aega ilma ravimita vastu. Päeva või paar. Siis hakkavad mu käed värisema.
Montréali metroos kõnnivad kõik peale minu nii, nagu teaksid, kuhu lähevad. Vaadake, kuidas see ameeriklasest idioot ringi koperdab ja pimeduses teed kobab. Ma ei suuda isegi piletimüügiaparaati rahuldada! Vajutan muudkui nuppe ja surun masinasse münte, kuid ta põlgab mu iga kord ära. Nean seda neetud Prantsuse masinat, annan alla ja otsustan proovida õnne putkas.
„Bonjour!“ ütlen ma mehele teisel pool klaasi.
„Bonjour!“ vastab ta, pea täiesti kiilas ja läikiv.
Tuletan meelde prantsuskeelseid sõnu, kuid nad kõik tulevad välja läbisegi: verte, chanson, avec, Saint-Tropez, je t’aime ja nii edasi ning sestap ma loobun üritamast.
„Parlez-vous anglais?“ küsin mehelt.
„Muidugi, muidugi,“ ütleb ta. „Kuhu te soovite?“
„Palais des Congrès?“
„Kuidas?“
„Palais des Congrès?“
„Aa, kongressikeskus. Seda võib tõlkida ka inglise keelde. Convention Centre.“ Ta sirutab käe piletite järele.
„Jah, Kanadas on see arvatavasti centre, mitte center,“ teravmeelitsen ma ja lükkan raha tema poole.
„Vabandust?“ kallutab ta pead.
„Ma ütlesin, et Kanadas on see arvatavasti centre, mitte center.“ Kõhistan pisut naerda.
„Ma ei saa aru,“ ütleb ta ja pilgutab silmi.
„Vaadake, Ameerika Ühendriikides kirjutatakse sõna center lõpus…“
Mees juba punastab. „Vabandust,“ nõjatub ta minu poole. „Ma lihtsalt ei saa aru.“
„Oh, pole midagi.“
„Nii, härra, siin on teie piletid ja raha tagasi,“ lükkab ta need läbi akna mulle.
„Merci!“
„Pole tänu väärt,“ ohkab ta.
„Teate, ärge asjata muretsege. Ma olen ajakirjanik. Me vihastame kõik välja.“ Naeran pisut, kuid tema vaid vahib mind, pilgutab silmi ja punastab. Kui oleksime New Yorgis, oleks ta mulle ammu nalja vastu visanud. Me ei ole New Yorgis.
Astun all Côte-Vertu rongi ning poen montréalais’de19 vahele, kes on nii pabernukulikult stiilsed oma üle õla heidetud värvikate, täiuslike ja sümmeetriliste sallidega, kenade mustade või hõberaamitud prillidega, ajalehtede ja iPhone’idega, iPodide ja iPadidega, kuulates oma pisikeste kõrvaklappidega Arcade Fire’it või Sean Nicolas Savage’it või keda iganes, kes ka parajasti ei ole indie-roki uus lemmiklaps.
Ometi on õhkkond kuidagi rusutud, õhus on pohmeluse ja kurnatuse loor. Montréalis on sügis. Seda võib näha reisijate lodevast kehahoiakust, nende klaasistunud pilkudest. Siin ei mõtle ma ei Gabrielle’ist, Jumalast ega isegi seksist. Ainult rongi külmast mehaanikast ning möödunudõhtusest sodilaksust, sellest, kuidas see minust välja voolab nagu mesi.
Lakkan oma tundeid märkmikku kirja panemast, toetan end vastu posti ja sulen silmad. Olen vaid üks paljudest reisijatest Côte-Vertu rongis. Minu kolleegil Danil oli õigus. Teisel päeval hakkab Montréal juba kodusena tunduma.
Prantsuse naistega on see naljakas lugu, et nad ei pööra pilku kõrvale. Kui sa neile meeldid, vaatavad nad sind pealaest jalatallani üle ning teevad seda isukalt nagu mõni ehitustööline. Nii polegi ma üllatunud, kui tunnen endal halli gallia silmapaari. Sel naisel on pruunid sassis juuksed ja pikk nina. Ta võiks olla Cyrano de Bergeraci kasuõde või preili Clavel lasteraamatust „Madeline“.
Mulle meeldib see tähelepanu, ausõna, kuid ma olen ikka veel Gabrielle’i juures kinni ning siis tuleb minu peatus, nii et ma astun maha ja ronin trepist üles. Seal on hallid metalluksed, mille kohal kiri POUSSEZ, POUSSEZ, ehk „lükka, lükka“, nii et ma lükkan ja lükkan ja astun läbi krüptitaolise jääkülma üsa välja hommikuvalguse kätte, seejärel läbi rusuva linnaosa, mis koosneb parklatest ja garaažidest, okastraadist ja nurgelisest linnaarhitektuurist, piimjas taevas põristavatest ilmavaatluskopteritest. See linn on ajastule truult hingetu ja tuim.
Rue Saint-Laurentil lähen maha ja siirdun all-linna kongressikeskuse poole. Ühel pool tänavat on härrasmeeste klubi Super Sexe. Teisel pool on vana katoliku kirik, mille hall kivikatus voogab igas suunas nagu vana daami kleit.
Kirikul on suured vitraažaknad, mis kujutavad mitmevärvilistes tuunikates kahvatuid pühakuid, apostleid, käed habemiku Jeesuse auks kokku pigistatud. Trepil norskab ka mingi parm. See koht näeb välja nagu omamoodi pisike Notre Dame Montréali all-linnas, otsekui see oleks jupphaaval vanast maailmast kohale veetud, parm sealhulgas, ning siis pressitud mingite inetute telliskivist provintsivalitsusehitiste ja tagasihoidlike ärihoonete vahele.
Arutlen endamisi, kas see ongi see kirik, kus mu vanavanaisa nägi imet, raputas end deemonitest priiks ja leidis Jumala. Võib-olla, kuid ma arvan, et mitte. Ma tahaks selle õige kiriku küll üles leida, hiilida tagumisse pingiritta, silmitseda vitraažapostleid ning lihtsalt istuda seal, hingata ja oodata, et Ta näitaks ennast.
Ja kui Ta näole ei anna, on alati olemas klubi Super Sexe.
Sõidan eskalaatoriga üles, terve Palais des Congrès’ koletislik moodne metallist ja klaasist sisemus avaneb mu ees nagu muldmetallitehas või kosmoselaeva kõht. Pikad koridorid, vinüülmööbel, kohevad vaibad, internetikohvikud ja kohvi rüüpavad teadlased – kõik need paigad on ühesugused. See siin näeb välja täpselt nagu Moscone’i keskus San Franciscos või Šoti näitusekeskus Glasgow’s või… ühesõnaga, kus tahes.
Siirdun pressikeskusse, kus mu kahekõne lamedarinnalise meediaorganisaatoriga kulgeb umbes niimoodi:
„Ee, tere, ma olen siin selleks, et anda teie konverentsist ülevaade Biomedia Groupile.“ Sikutan särgitaskust visiitkaardi. „Mu nimi on A…“
„Adam Cruz?“ torkab ta kiirelt.
„Jah… kas me oleme kunagi kohtunud? Vabandust,“ ütlen ma. „Teate, ma olen kohtunud nii paljude inimestega.“
„Ei, ma õppisin lihtsalt kõigi konverentsile tulevate ajakirjanike nimed pähe,“ teatab ta uhkelt.
Ma ei ütle midagi. Naisel on punased juuksed, väike linnunägu ja multifilmisilmad. Otsustan, et temaga ma ei magaks. Või magaks ehk ka. Oleneb olukorrast.
„Igatahes,“ kerkib linnuke oma toolilt, liigub laua otsa juurde ning võtab sealt punase nimesildi ja pakikese pressimaterjali. „Siin on väljaspool maja toimuvate kohtumiste väljatrükk,“ pistab ta mulle pihku paki rohelisi paberilehti. „Ja siin on käesolevaks nädalaks kavandatud pressikonverentside nimekiri,“ lükkab ta minu poole kollase paberilehe. „Kui teil tekib küsimusi, püüan neile vastata.“ Võtan paberid, ehkki tean, et tõenäoliselt viskan need hotellis minema või jätan need mõne minuti pärast „kogemata“ mõnele pressikeskuse ümmargusele lauale.
„Kas te soovite ka tasuta kotti?“ siristab linnuke edasi ja osutab konverentsi logoga mustade riidekottide hunnikule.
„Ei, pole tarvis. Mul on konverentsidelt juba piisavalt kotte.“
„Kas olete kindel?“
„Kuulge, mul on juba kott. Näete?“
„Hüva, hüva, isver, küll te olete turtsakas,“ heidab linnuke koti tagasi hunniku otsa ja libiseb taas oma tooli. „Hommikusöögilaud on tagapool, lõunasöögikarbid peaksid saabuma keskpäeval ning pressikeskus on