Pärast surma tehtud testament. Ann Granger
Lawrence on veel elus?”
„Kui on, siis on tal aastaid vähemalt kaheksakümmend ja pole põhjust oletada, et ta tunded endise vennanaise vastu võiksid olla muutunud. Ja hobuste mürgitamiseks on ta liiga vana. Ma kinnitan sulle, et mul pole mingit tahtmist sellesse sekkuda.”
„Max võttis selle…” Wynne’il oli käes foto. „Max Crombie, möödunud aastal, enne kui Julie endale poni sai. Siin ta on. Süütame gaasitule. Õhtud lähevad juba jahedaks.”
Meredith võttis foto. Sellel oli kena pikkade heledate juustega tüdruk, kes istus unise poni seljas koplis. Taustal kasvas suur puu. Fotole langes kellegi vari. See oli segavalt esiplaanil. Meredith osutas sellele, kui ta foto Markbyle ulatas.
Markby noogutas. „See pole fotograaf,” ütles ta. „Keegi seisab kõrval. Ilmselt naisterahvas. Paistab, et tal on seelik seljas. Aga varjud teevad mõnikord trikke.”
„See,” ütles Wynne rahulikult, „on vist Olivia.”
„Mul on üks küsimus,” ütles Meredith, tegemata välja valusast togimisest abaluude vahele. „Fotode kohta. See, mis oli nekroloogi juures. Sa ütlesid, et temast on ainult üks sõjaaegne pilt. Aga tal pidi olema ka pildiga pass.”
„Küllap ta hävitas selle – vähemalt ei leitud tema dokumentide hulgast passi. Ja tema passitaotlusest pole mingit jälge.”
„Ent kõigi nende aastate jooksul Prantsusmaal oleks ta pidanud passi pikendama või uue saama – tõenäoliselt lähimast konsulaarametist,” jätkas Meredith.
Wynne raputas pead. „Ma pean tunnistama, et ma pole seda asja lähemalt uurinud, ent ta lahkus Prantsusmaalt seitsmekümnendatel. Vaevalt, et vanu dokumente nii kaua hoitakse. Ma mõtlen passitaotlusi.”
Meredith ohkas. „Ei, ilmselt on need juba aastate eest hävitatud.”
„See poni,” ütles Markby pisut ärritatult. „Kas me saame selle paganama looma looga ükskord ühele poole?”
„See juhtus kuumal suveajal,” rääkis Wynne. „Vihma polnud nädalate viisi sadanud ja karjamaad olid paljad. Ma usun, et tavalisel suvel poleks Olivia ponil koplis midagi häda olnud, aga see suvi polnud tavaline. Küllap otsis ta iga rohututti, mis oli vähegi söödav. Õnnetuseks leidis ta ristirohtu. Täpsemalt öeldes Oxfordi ristirohtu. See on rohusööjatele loomadele mürgine. Loomaarst Rory Armitage kutsuti kohale kohe, kui poni haigestus, ent ilmselt teeb ristirohi oma kurja töö ära salaja, ja selleks ajaks, kui sümptomid ilmnevad, on juba hilja. Poni suri. Olivia oli ahastuses. Ta nõudis, et poni maetakse koplisse. See,” vangutas Wynne pead, „oli raske ülesanne. Maa oli kõva kui kivi. Küsige Rorylt. Tema oli ka abistamas.”
Markby sirutas jalad välja ja heitis Meredithile natuke üleoleva pilgu. „Väga kurb lugu ja ma mõistan, et proua Smeaton oli endast väljas. Ent vaevalt, et see oli kuritahtlik. Poni sõi mürki kogemata.”
Wynne keerutas suhkrulusikat. „Sa peaksid Roryga rääkima.”
„Ja mis lugu selle lahtise sussitallaga oli?” küsis Meredith.
Wynne elavnes. „Ahjaa! Sussid olid vanad ja ühel neist tald lahti. Janine – koduabiline – oli mitu korda Oliviale öelnud, et ta peab uued ostma. Janine on tore tüdruk, kuigi käib kummaliselt riides ja tema poisid… Ei, ma ei jätka seda teemat! Niisiis lõikas Janine ajakirjast välja kupongi, millega saab tellida lambanahast susse, mis Oliviale meeldisid. Ta lasi selle Olivial ära täita ja saatis koos tšekiga minema. Polnud mõtet neid ise ostma minna, kui postimüük ajab asja jutti. See oli umbes kolm nädalat enne Olivia saatuslikku kukkumist. Sellepärast see nii traagiline oligi. Sussid saabusid kohale päev või paar pärast tema surma. Tšekk pidi olema enne seda lunastatud. Postimüügifirmadel läheb kauba väljasaatmisega mõnikord kolm nädalat, eks ole? Advokaat ütles Janine’ile, et ta võib sussid endale jätta. Nii suure varanduse kõrval on paar susse tühiasi. Keegi ei soovinud neid ja Olivia oli Janine’i paarisaja naelaga oma testamendis meeles pidanud. Advokaat lihtsalt lisas sellele sussid.”
„Kas Olivia pärandas veel kellelegi midagi?”
„Kohaliku kiriku taastamisfondile.” Wynne muigas. „Seega said mu pingutused tasutud. Julie Crombie sai kaks tuhat ratsutamisharrastuse kuludeks. Peale selle jättis ta Roryle loomade eest hoolitsemise ja oma lahkele tohtrile doktor Burnettile kummalegi tuhat naela ning pidas väiksemate summadega meeles veel mõnda inimest. Isegi Ernie Berryt ja tema poissi – mõlemaid kahesaja naelaga –, kuigi Ernie osa oleks ta võinud annetada kohe „Kuningapeale”, kuna sinna see lõpuks niikuinii jõudis.”
Wynne kehitas õlgu. „Kõik muu müüdi heategevusoksjonil maha. Oli tükk tegemist, et kõiki neid asju sorteerida. Aga maja on nüüd tühi ja ootab ostjat. Te näete seda, kui pöörate siit vasakule ja lähete ülesmäge. Aiad tuleb uuesti korda teha, kuid sealt avaneb suurepärane vaade. See on väga armas maja. Ma loodan, et see leiab väärilise ostja.”
„Ei tea, mis selle eest küsitakse?” Markby pilk oli muutunud aedade mainimisel igatsevaks.
„Me võime minna ja pilgu peale heita,” lõi Meredith särama. „Homme. Kelle käes võtmed on? Advokaadi? Kinnisvaraagendi?”
„Mõlema – aga nad on linnas. Kui te soovite vaadata, siis Janine’il on ka võti. Ta käib seal regulaarselt silma peal hoidmas. Ta laenab seda teile, kui ma tulen kaasa ja kostan teie eest.” Wynne naeratas neile rahulolevalt.
Markby, kes taipas, et huvi aia vastu oli reetnud ta Achilleuse kanna, ohkas. „Hea küll, ega vaatamine paha tee. Võtame Janine’i käest võtme. Aga nüüd on aeg hiline ja me peame koju minema. Suur tänu, Wynne, toreda õhtu eest!”
neli
Seda on teinud vaenuline inimene.
„Selles pole midagi müstilist,” ütles Alan veendunult, kui nad koju jõudsid.
„Eks me näe. Igatahes pole paha maja üle vaadata.”
„Maja,” lausus Alan mõtlikult. „Kas Wynne ei rääkinud midagi suurest aiast?”
„Rohtu kasvanud või midagi taolist. Ma ei usu, et see iga töö peale meister Berry seal suurt midagi tegi. Härra Berry, osav aednik…” Meredith itsitas naerda. „Õnnelikud perekonnad. Pagar härra Bun…”
„Püha taevas, sa oled tõepoolest liiga palju joonud,” ütles Alan.
Õhtune tuul sahistas puudes. Puuoks koputas väikesele ärkliaknale ja Meredith võpatas kergelt. Alan magas kui surnu. Kõik see vein, mõtles Meredith uniselt. Mina polnud ainus.
Ta avas silmad, äkitselt täiesti ärkvel, teadmata isegi, miks. Tal oli natuke halb olla. Kas tõusta üles ja võtta kõhutablett?
Aken lõgises taas. Väljast kostis krõpsatus, kui oks vastu klaasi peksis. Iga tugevam tuuleiil logistas akent. Meredith lootis, et see ei ennusta vihma. Taas kostis väljast krigin, millel järgnes kolin, otsekui veereksid kivid.
Aken moodustas pimeduses halli nelinurga. Heli tekitanud oks õõtsus vastu klaasi. Taas mingi krigin. Seda ei põhjustanud oks, see kostis alt maa pealt.
Küllap mingi ringi uitav loom. Kas uuele jahiretkele läinud Nimrod või isegi rebane? Meredith kaalus mõne hetke mõtet tõusta voodist, minna akna juurde asja uurima, käia vannitoas tabletti võtmas ja tulla tagasi voodisse. Liiga vaevarikas, kui voodis on nii soe ja mõnus.
„Alan?” sosistas ta.
Vaikus. Meredith pööras ennast selili. Väljast kostis taas summutatud klõbinat. Mitte ühelegi loomale omast. Kui see pole just siil, mõtles Meredith. Siilid teevad imelikku häält.
Ta lamas tükk aega ärkvel, sest uni ei tulnud, ja kikitas kõrvu, kuid väljast ei kostnud enam seda tundmatut heli. Aga und ikka ei tulnud. Alani jätkuv rahulik nohin pahandas teda. Kuidas ometi võib ta magada nagu nott?
Mõnikord aitab uuesti uinuda see, kui tõusta korraks üles, käia ringi ja teha midagi – juua näiteks tass teed. Kummaline mõelda, et mingil