Mõrv pereringis. Ann Granger
Kuigi Pearce oli teinud ise selle otsuse, ei meeldinud talle taoline väljaviskamine. Ta astus aeglasel sammul eeskotta, Simon kannul, ent jäi ukse juures seisma. Simon lasi kuuldavale vandesõna, kuna oleks teisele äärepealt otsa jooksnud.
„Ma tahaksin teilt ühte asja küsida,” ütles Pearce kähku.
Simoni nägu oli pahur ja samas ettevaatlik. See meenutas Pearce’ile Tammyt. „Jah?” küsis Simon häälega, mis polnud Pearce’i arvates mitte ainult külm, vaid lausa jäine.
„Kas proua Franklin oli teie sagedane külaline, eriti õhtuti?”
Nüüd tõmbus Simoni nägu ebameeldivalt punaseks, ületades kulmude ja juuste värvitooni. „Mõned võiksid pidada seda väga solvavaks küsimuseks, inspektor.”
„Jah?” ütles Pearce. „Ma küsisin ainult sellepärast, et te ütlesite ennast elavat pooleteise miili kaugusel.”
„Ma ütlesin, et Soniale meeldis jalutada!” lõrises Simon. Jäi mulje, otsekui oleks ta tahtnud Pearce’i uksest välja tõugata. „Kui mul oli veel elukaaslane, käis Sonia vahest õhtuti meil, et rääkida juttu ja juua mõni naps. Naised olid sõbrannad. Pärast Bethani lahkumist…” siinkohal hingas Simon sügavalt sisse, „ta pigem vältis mind. Ta hoidis Bethani poolele. Seda juhtub tihti, eks ole? Kui paar lahku läheb? Sõbrad asuvad eri pooltele. Ja kolmapäeva õhtul ei käinud ta päris kindlasti seal.” Simon võttis prillid uuesti eest ja pilutas Pearce’ile otsa vaadates esiku hämaras valguses silmi. „Kas te tunnete Kiplingit, inspektor?”
„Kiplingit?” Pearce’i mälus liigutas midagi kooliajast. „Kui… Mitte eriti.” Nüüd oli tema kord kohmetust tunda, sest kirjandus oli tema jaoks tume maa.
Simoni muiges oli paras annus võidurõõmu. „„On ta teinekord öösiti ja kuupaistel jälle kass, kes kõnnib omapead… vehib sabaga ja kõnnib metsikus üksinduses.”.”
Nähes Pearce’i kimbatust, koputas ta nimetissõrmega talle vastu rinda. „Asendage kass minu vennanaisega ja te saate Soniast parima kirjelduse, mida keegi suudab anda.”
Sellega oli visiit lõppenud ja Simon sulges Pearce’i järel ukse.
„Kuradi targutaja!” pomises Pearce endale nina alla.
Tagasi jõudes kirjeldas Pearce Markbyle elavalt seda episoodi ja ütles kokkuvõtteks: „Ma vean kihla, et seda tegi abikaasa ja vend kahtlustab teda. Simon Franklin,” lisas Pearce, „on kaval sell ja arvab, et on küllalt osav päästma Hugh’d konksu otsast lahti.”
„Kui Hugh Franklin on süüdlane,” märkis Markby.
Pearce oli üllatunud. „Aga kes siis veel? Mees kas on mõrtsukas, või pole tal rohkem mõistust kui vasikal. Naine oli tema sõnutsi juba viisteist tundi kadunud, ent ta ei helistanud ei haiglasse ega politseisse. Kas see ei tundu mõttetu?”
„Mõnikord ongi meie tegevus mõttetu,” vastas Markby vanakurja advikaadi ossa asudes, mis Pearce’ile ilmselt ei meeldinud. „Võib-olla oligi kõik nii, nagu ta räägib. Naine läks jalutama, läks üksildasele teele vana viadukti juures, kus teda rünnati. Tapja tahtis laipa ära peita ja lohistas ta raudteevallist alla.”
Ka Pearce’il endal oli viieteistkümne tunni selgitamisega raskusi. Tessa torises siiani selle pärast, et mees oli tõusnud lauast ja jätnud söömata hinnalise prae, mis läks külmaks ja muutus puiseks. Just nagu oleks ta seda meelega teinud! Ja ikkagi, hoolimata nagelemisest, tema tahaks küll teada, kus Tessa on, kui ta oleks kadunud sama kaua kui Sonia Franklin. „Ta oleks pidanud farmi pahupidi pöörama, kui naist kella kümneks kodus polnud!”
„Kui naine oli seda ka varem teinud? Vend vähemalt vihjas sellele. Nii logisev jutt, nagu Hugh ajas, võib tõeks osutuda. Tal oli ju aega paremat välja mõelda, kuid ta ei teinud seda.”
„Hah!” ühmas Pearce, kummardus ettepoole ja ütles: „Ma mõtlesin sellele. Tema juttu on raske uskuda, ent sama raske ümber lükata. Võib-olla polegi ta nii juhm!”
„Lähene asjale loominguliselt, Dave!” soovitas politseülem.
Pearce näis olevat solvunud.
neli
Nagu Pearce oli arvanud, kõmpis seersant Prescott parasjagu üle konarliku põllu treileri poole. Keegi oli Danny Smithi juba küsitlenud ja saanud üldised andmed selle kohta, kuidas ta laiba leidis. Väga üldised, sest Smithil polnud selles kohas viibimise kohta õiget selgitust. Prescotti ülesanne oli täita see ja veel mõni teine lünk.
Tal polnud aimugi, kuidas seda teha. Ta oli rändrahvaga puutunud esimest korda kokku siis, kui ta patrullis veel tänavatel. Mustlaste pulmas oli puhkenud lööming. Pubiomanik, kes oli selleks sündmuseks neile ruumi üürinud, kutsus politsei.
„Kui te kohe ei tule,” oli ta telefonitorusse hingeldanud, „ei jää sellest paigast kivi kivi peale!”
See oli olnud liialdus, ent kisma oli olnud muljetavaldav. Kõrts oli täis madistavaid mehi. Mööbel oli lõhutud. Lõpuks saadi mingi kord majja ja pruudi isa, pisike pähkelpruuni nahaga mehenäss, oli väljunud lahingumöllust ja hakanud eestkostjaks.
„Ärge pange tähele, politseinikud,” oli ta öelnud. „Noored on natuke ülevas meeleolus.”
„Aga kahjustused?” oli õnnetu pubiomanik hädaldanud. „Neid on nelja- või viiesaja naela eest!”
Selle peale oli pruudi isa paari teise mehega nõu pidanud ja tulnud tagasi, rahapatakas käes. „Sellest peaks aitama.”
Pubiomanik oli raha üle lugenud. Seal oli viissada naela kümnelistes ja kahekümnelistes.
„Politseid pole enam vaja, ega ju?” oli vanamees küsinud. Ta hääldas „poliseid”. „Poisid ise koristavad siin sutike.”
Nii oli see olnud. Prescotti ja kolleege tänati tähelepanu eest, ent sellega asi lõppes. Ei ühtegi süüdistust.
„Noh,” oli pubiomanik rahapatakat mudides rahulolevalt öelnud, „nad maksid kõik kinni. Mul laamendasid siin ükskord vutifännid, peksid kõik segi, ma andsin nad kohtusse, aga pole siiani pennigi saanud.”
Treilerile lähenedes meenutas Prescott seda ja muigas virilalt. Smithid olid ennast mitmeks nädalaks sisse seadnud. Põõsaste vahel nööril kuivas säravalt puhas pesu, mis oleks sobinud ükskõik millisele pesupulbri reklaamile. Väljas tuleaseme juures seisid mõned toolid. Koer oli roostetava furgooni küljes pika lõa otsas. Inimesi polnud näha, ent treileri uks oli lahti. Sissetungijat seirav koer hakkas haukuma, rebis nööri, hüples nagu karvane pall ja näitas hambaid. Prescott lootis, et nöör peab vastu.
Nähtavale ei ilmunud kedagi, ent Prescott oli kindel, et teda jälgitakse. Ta hoidus viisakasse kaugusesse ja hüüdis: „Tere! Kas keegi on kodus?”
Selja tagant kostis midagi ja Prescott pöördus kannal ringi. Otsekui maa alt oli ilmunud välja kolm last. Vanim oli ühe- või kaheteistkümneaastane poiss, noorim määrdunud näoga kolmeaastane. Nad seisid rivis pikkuse järjekorras ja silmitsesid Prescotti.
„Kas sa oled võmm?” küsis poiss viimaks.
„Jah,” vastas Prescott. „Kus su isa on?”
Treileris liikus keegi. Prescott pöördus tagasi. Trepist ronis alla naine, nii et terve vagun rappus. Naine oli tohutu suur, kuid mitte lodev pekirull, nagu võiks näha välja tüse linnainimene. Ta ihu oli tihke ja tugev. Kindla sammuga astus ta Prescotti poole, õlad sirged, kuldketid kaelas päikeses säramas. Ta pikad sirged mustad juuksed olid kahelt poolt kilpkonnaluust kammiga kinnitatud. Lihaselised käed liikusid sammude taktis ja mäekõrgused rinnad õõtsusid omatahtsi. Prescott ise oli ka tugeva kehaehitusega. Aga siin kohtas ta väärikat vastast.
„Kas soovite mu abikaasat?” Enne kui Prescott jõudis vastata, käratas naine koerale: „Vait!” Koer heitis silmapilk maha ja toetas koonu käppadele. Ka loom teadis, kes on on tugevam.
„Kui ta kodus on,” ütles Prescott.
„Mine