Hemingway võltsing. Joe Haldeman
lihtsalt ei peaks seda originaaltekstidega võrdlema.»
«Oletame, et teie või keegi teine, kes on terve elu Hemingwayd uurinud, kasutaks oma teadmiseid nende lugude kirjutamiseks. Ta teaks, kes neid lugema hakkab ja mida nad otsivad. Ta võiks palgata meistervõltsija, kes jätaks mulje, et need leheküljed tulid otse Hemingway trükimasinast. Kas see võiks õnnestuda?»
Baird torutas huuli ja meenutas hetkeks klassikalist professorit. Siis turtsatas ta naerda, lühidalt ja läbi nina. «Võib-olla. Minu lapsepõlves üritas keegi midagi sarnast, võltsis Howard Hughesi memuaare. Ta teenis miljoneid.»
«Miljoneid?»
«Tol ajal oli see suur summa. Kui ta paljastati, sattus ta muidugi vanglasse.»
«Aga sai oma raha kätte, kui vabadusse pääses.»
«Selle kohta pole ma midagi lugenud. Küllap vist.»
«Järgmine küsimus on, kui palju neid jutte oli. Kui palju reisikotti mahtus?»
«Oleneb sellest, keda uskuda. Poolik romaan, mõned luuletused. Novellid, võib-olla ainult üksteist, võib-olla koguni kolmkümmend.»
«Kõige selle kirjutamine võtaks palju aega.»
«Terve igaviku. Hemingwayd pole lihtne jäljendada. Kõigepealt tuleks välja uurida, millest lood rääkisid, ja siis matkida tema varajast stiili. Teate, kui palju on maailmas Hemingwayuurijaid?»
«Mk-mm. Päris palju.»
«Tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid akadeemikuid, kes kehva võltsingu ära tunneksid.»
Castle noogutas ja seedis seda. «Tegutseda tuleks väga ettevaatlikult. Aga lõppude lõpuks ei peaks ju kirjutama kõiki neid novelle ja luuletusi. Võiksite öelda, et leidsite ainult pooliku romaani. Selle saaks eraldi raamatuna välja anda.»
Jälle see veider naer. «Kindla peale. Sellega teeniks terve varanduse.»
«Kui palju? Miljon dollarit?»
«Võib-olla miljon. Olgu, kindlasti. Inflatsiooniga arvestades tõi viimane uus Hemingway lugu vähemalt nii palju sisse ja nüüd on ta veel populaarsem.»
Castle rüüpas suure sõõmu õlut ja asetas klaasi otsustavalt lauale.
«Mida me siis veel ootame?»
Bairdi leebe naeratus kustus. «Kas te räägite tõsiselt?»
2. Meie ajal
Hemingway kanal lõi virvendama.
Jälle kahekümnendad?
Ei, huvitav, seekord hoopis 1990-ndad. Katsu see üles leida.
Olgu. Põikan ainult enne relvaruumist läbi…
Kuule, seekord ei mingeid veresaunu. Sa tekitad iga lahendatud probleemi kohta kümme uut.
Ma ei saanud midagi parata. 20. sajandi Ameerika pole mingi teepidu.
Kasuta kainet mõistust. See Ransom…
Manson. Muidugi. See oli viga.
3. Kelleks teie kunagi ei saa
Sylvester Castlemaine teadis, et ausat meest ei saa petta, aga kunagi ei tule kahjuks uurida, kui ausad inimesed on. John Baird keeldus pettusest naljatlevalt, aga kui Castle peale käis, muutus ta sarkastiliseks ja ehk isegi pisut haavunuks. Ta andis järele ja vahetas teemat, rääkis pool tundi kaubanduslikust kalapüügist Key Westi piirkonnas ja väitis siis, et oli sunnitud lahkuma. Väljudes libistas ta Johni särgitaskusse oma visiitkaardi (seal seisis «Sylvester Castlemaine, konsultant»).
Peagi astus ka John baarist välja ja lonkis aeglaselt läbi pärastlõunase leitsaku. Ta rõõmustas, et polnud tulnud jalgrattaga – oli nii mõnus jalutada suurte lõhnavate puude varjus, kerge meretuul põski paitamas.
See oleks võimalik. Tõesti oleks. Probleem oli kolmeosaline: tuli kirjutada poolik romaan, võltsida käsikiri ja mõelda välja veenev lugu selle leidmisest.
Kõige raskem oleks kirjutada. Hemingwayd on lihtne parodeerida – neljandik tema inglise keele kursuse kodueksamist oli kirjutada leheküljepikkune Hemingway pastišš ja mõned tudengid said sellega üsna kenasti hakkama – aga paroodiat tuleks sellises ettevõtmises vältida.
Kolm kujunemisaastat, mida kadunud käsikirjad esindasid, olid Hemingway arengus kriitilise tähtsusega periood. Sellest ajast oli säilinud kaks arusaamatult erinevat lugu. Sahtli vahele kukkunud «Minu vana», loomult pastišš, meenutas mõnd head Sherwood Andersoni lugu O. Henry moodi puändiga – midagi täiesti erinevat lihtsast trööstitust stiilist, mis Hemingway hiljem kuulsaks tegi. Teine lugu, «Meil Michiganis», oli postis kaduma läinud. See oli hilisemale Hemingwayle sarnasem ja oma aja kohta lausa pornograafiline kirjeldus naise esimesest seksuaalsest kogemusest.
John sirvis oma kollast märkmikku, aga pigem ebausklikust harjumusest, sest ta mäletas iga viimast kui lehekülge. Mõnikord aitas sõnade silmitsemine ja paberi silitamine tal mõelda.
Ühest muidugi ei piisaks. See kõlbaks vaid väikeseks mõtteharjutuseks, aga mitte kellelegi näitamiseks ja ammugi mitte kasumi teenimiseks.
«Minu vana» polnud kindlasti hea eeskuju. Keegi ei tahaks avaldada pastišši Andersoni pastišist, eriti kuna see kirjanik oli teenimatult unustusse vajunud. Jäi veel «Meil Michiganis». Kasulikuks võis osutuda ka «Väljaspool hooaega», esimene lugu pärast käsikirjade kaotust. Selles oli palju Hemingwayle omast jõudu.
Poolik romaan olnuks kindlasti liiga suur suutäis lihtsaks harjutuseks, üle saja lehekülje pikk…
Ise seda taipamata vajus John läbi räämas kvartali lonkides endale omaselt mõttesse. Ta süvenes oma haiglaselt täpsesse mälusse ja lasi jalgadel end omasoodu kanda. Niimoodi ta tavaliselt teksti meelde tuletaski. Ta läks mõttes tagasi läinud novembrisse, Bostoni JFK raamatukogu Hemingway osakonda, kus suurte akende taga sadama kohal keerles lumi ja ruum oli nii külm, et ta kandis mantlit ja kindaid ja tema hingeõhk muutus auruks. Tavaliselt ei lubatud sinna mantliga sisse, kardeti, et külastajad smugeldavad hõlma all mõne käsikirja minema, aga seekord pidid nad erandi tegema, sest soojuspump ei töötanud.
Ta lehitses kapsaks loetud koopiat Carlos Bakeri intervjuust Hadleyga. Lehekülg 52: «Varastatud kohver,» uuris Baker. «Kadunud romaan?» Hadley trükitud vastus kerkis ta silme ette selgemalt kui mõranenud kõnnitee, mida mööda ta kõndis: «See oli põnev romaan Nickist, kes elas põhjas, Michiganis: käis jahil, püüdis kala ja muud sellist. Nagu «Suur kahe südamega jõgi», ainult tempokam. Tüdruku elamused olid ka hästi kirjutatud.» Mõistatuslikul kombel oli käsitsi, ilmselt Hadley poolt juurde lisatud: «Tüdruku elamused liiga hästi kirjutatud.»
Huvitav. John polnud sellele varem mõelnud, sest ta oli alati keskendunud novellidele. Liiga hästi kirjutatud? Kaheksakümnendatel räägiti palju Hemingway ebamäärasest seksuaalsusest, õigemini ebamäärasest sootunnetusest. Kas Hadleyd oli veel kuuskümmend aastat hiljem häirinud, et Hemingway selle looga midagi paljastas, mõne tüdrukute saladuse, mida poisid poleks tohtinud teada? Kas ta kavatses seda mänglevat uitmõtet hiljem oma loomingus pruukida?
Ta kasutas oma elu just niimoodi. Hea kirjanik jättis kõik meelde, et see siis kirjutama asudes unustada ja uuesti välja mõelda, nii et looming saaks tõelisem kui mälestus. Kogemused oli tähtsad, kujutlusvõime veel olulisem.
Võib-olla saaks minust parem kirjanik, kui ma õpiksin unustama, mõtles John. Nagu alati, kahetses ta juba kümnendat korda päevas, et polnud üritanud kirjanikuna läbi lüüa, kui ta oli veel majanduslikult sõltumatu. Noorena olid teda paelunud õpetamine ja uurimistöö, rikka poisi ennastunustavad hobid, aga käesoleva majandusaasta lõpus pidi ta saama oma viimase igakuise tšeki isiklikust fondist. Bostoni ülikooli palk poleks siis enam ohter lisaraha, vaid kuluks üürile ja toidule äkki kulukaks muutunud linnas.
Kirjutamine oleks kõige raskem. Ka käsikirja võltsimine poleks lihtne. Kogu maailma teadurite käsutuses oli tuhandete lehekülgede kaupa Hemingway loomingut, nii käsikirjade kadumisele eelnevat kui hilisemat. Kas oleks võimalik leida trükimasin, mida Hemingway