Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb
seda talumatum olukord mulle näis. Ja seda talumatumaks muutusin ma oma sõprade jaoks.
See päev oli toonud mulle rohkem, kui ma taluda suutsin. Chade oli tulnud mind lõpuks vaatama, et anda edasi Kettrickeni soov mind järgmisel päeval näha. Lubasin, et olen kohal. Chade’ipoolse pisukese tagantutsitamise järel lubasin, et näen välja viisakas – pestud, raseeritud, puhtalt riides ja kaine. Sel hetkel polnud ma midagi ligilähedastki. Minu jaoks polnud just parim hetk riskida Chade’iga nutikuses või sõnades mõõtu võtta, aga mu otsustusvõime oli parajasti, nagu see oli, nii et ma üritasin. Esitasin sõjakaid ja süüdistavaid küsimusi. Ta vastas neile rahulikult. Jah, ta oli kahtlustanud, et Molly kannab minu last, ning jah, ta ärgitas Burrichit tema kaitsjaks saama. Burrich oli juba hoolitsenud selle eest, et neil oleks raha ja peavari – alguses oli elamine naise juures talle vastukarva, aga kui Chade oli talle selgitanud, millises ohus on Molly ja tema laps, kui keegi teine peaks asjade seisu taipama, oli ta sellega nõustunud. Ei, ta polnud mulle sellest rääkinud. Miks? Sest Molly oli meelitanud Burrichilt välja lubaduse, et ta ei räägi mulle rasedusest. Ja selleks, et Burrich suudaks teda sel moel kaitsta, nagu Chade tahtis, pidi Chade selle kokkuleppega nõustuma. Alguses oli Burrich lootnud, et ma nuputan ise välja, miks Molly on kadunud. Lisaks oli ta Chade’ile pihtinud, et kohe, kui laps on sündinud, loeb ta ennast lubadusest priiks ja annab mulle teada, et Molly pole mitte rase, vaid et mul on laps. Isegi mina oma seisukorras suutsin mõista, et see oli kõige riukalisem käik, milleks Burrich oli üldse võimeline. Osa minust oskas hinnata sõpruse sügavust, mis sundis teda oma lubadust minu pärast niimoodi väänama. Aga kui ta oli tulnud, et mulle minu tütrest rääkida, oli ta leidnud eest hoopis tõendid mu surmast.
Ta oli läinud otsekohe Hirvelossi linna, et jätta seal sõna ühele kiviraidurile, kes omakorda andis selle edasi ja nii edasi, kuni Chade viimaks alla kalasadamasse Burrichiga kohtuma tuli. Kumbki neist ei suutnud seda uskuda. „Burrich ei suutnud uskuda, et sa oled surnud. Mina omakorda ei mõistnud, miks oleksid sa pidanud endiselt onnis olema. Ma jätsin oma piiluritele sõna, nii üles- kui ka allavoolu, sest olin kindel, et sa ei põgene Bingtowni, vaid asud otsekohe teele Mäestiku poole. Olin täiesti kindel, et oled kõigest läbielatust hoolimata ustavaks jäänud. Mina ütlesin Burrichile tol ööl, et peame su rahule jätma, et sa ise selgust saaksid, kellele sinu ustavus kuulub. Oleksin võinud Burrichiga kihla vedada, et iseenda hooleks jäetuna lendaksid sa nagu vibult pääsenud nool otsejoones Verity juurde. See ilmselt jahmataski meid kõige enam. Et sa olid hukka saanud seal, mitte teel oma kuninga juurde.”
„No igatahes,” kuulutasin ma joodiku ennast täis rahuloluga, „te mõlemad eksisite. Arvasite mõlemad mind nii hästi tundvat, arvasite mõlemad, et olete sepistanud säherduse tööriista, mis ei tõrgu teie eesmärke täitmast. Aga ma ei SURNUD seal! Ega läinud ka oma kuningat otsima. Ma läksin Regalit tapma. Iseenda eest kätte maksma.” Naaldusin toolikorjule ja ristasin käed rinnal. Siis ajasin end ebamugava surve pärast haavale järsult sirgu. „Iseenda eest,” kordasin ma. „Mitte oma kuninga või Bucki või ühegi teise hertsogkonna pärast kuuest. Iseenda eest läksin ma teda tapma. Iseenda.”
Chade ainult vaatas mind. Aga koldenurgast, kus kiikus Kettle, kostis tema vana ja enesega rahulolev hääl. „Valges Pühakirjas on öeldud: „Ja ta saab janunema omaenda soo verd ja see janu jääb leevendamata. Asjata saab Katalüsaator janunema kodukollet ja lapsi, sest tema lapsed saavad teise omaks ja teise lapsest saab tema …”
„Mitte keegi ei saa panna mind sääraseid ettekuulutusi täitma!” vandusin möirates. „Kes need üldse tegi?” Kettle kiikus edasi. Mulle vastas hoopis Narr. Ta kõneles leebelt, pilku töölt tõstmata. „Mina tegin. Lapsepõlves, oma unede aegadel. Enne, kui sind üldse tundsin … mujal kui oma unenägudes.”
„Sa oled määratud need täide viima,” ütles Kettle mulle leebelt.
Virutasin kruusi lauale. „Olgu ma neetud, kui seda teen!” karjusin ma. Keegi ei võpatanud ega vastanud. Ühe kohutava kristallselge mälestusviivu vältel kuulsin korstnajala juurest nurgast Molly isa häält: „Ole sa neetud, plika!” Molly oli võpatanud, kuid ei teinud temast väljagi. Ta teadis, et joodikuga pole mõtet vaielda. „Molly,” ägasin ma pehmel keelel ja langetasin nuuksudes pea kätele.
Mõne aja pärast tundsin õlgadel Chade’i käsi. „Tule, poiss, sellest pole sulle mingit abi. Mine õige voodisse. Homme pead astuma oma kuninganna palge ette.” Tema hääles oli kaugelt rohkem kannatlikkust, kui olin ära teeninud, ja järsku tajusin ma oma tülkuse sügavust.
Hõõrusin käisega nägu ja suutsin pea tõsta. Ma ei punninud vastu, kui ta mu püsti aitas ja toanurgas asuva koiku poole tüüris. Selle servale istudes ütlesin vaikselt: „Sa teadsid. Sa teadsid kogu selle aja.”
„Teadsin mida?” küsis ta väsinult.
„Kõike seda, Katalüsaatori ja Valge Prohveti kohta.”
Ta hingas läbi nina välja. „Ma ei „tea” sellest midagi. Ma tean üht-teist, mida sellest on kirjutatud. Mäletan, et enne sinu isa troonist loobumist olid asjad enam-vähem paigas. Pärast oma torni kolimist ei vajanud kuningas pikki aastaid vahel isegi kuude kaupa minu teeneid. Mul oli lugemiseks ohtralt aega ja küllalt allikaid, kust käsikirju hankida. Nii et juhtusin tõesti kokku paari võõramaise loo ja kirjutisega, mis puudutasid Katalüsaatorit ja Valget Prohvetit.” Ta hääl mahenes, nagu oleks ta unustanud mu küsimuses peitunud viha.
„Alles pärast Narri saabumist Hirvelossi, kui olin vaikselt avastanud, et tal on sääraste kirjutiste vastu suur huvi, tärkas huvi ka minul. Ükskord sa mainisid mulle, et ta oli sind Katalüsaatoriks nimetanud. Nii et ma hakkasin mõtlema … aga tõtt-öelda ei pea ma ühtki ettekuulutust kuigi usaldusväärseks.”
Laskusin ülima ettevaatusega selili. Mul peaaegu õnnestus jälle selja peal magada. Veeretasin end külili, heitsin saapad jalast ja tirisin teki peale.
„Fitz?”
„Mis on?” küsisin Chade’ilt tõrksalt.
„Kettricken on sinu peale vihane. Kannatlikkust ära temalt homme oota. Aga pea meeles, et ta pole mitte ainult meie kuninganna. Ta on naine, kes on kaotanud lapse ja olnud enam kui aasta teadmatuses oma abikaasa saatusest, kihutatud minema maalt, mille ta omaks võttis vaid selleks, et hädad järgneksid talle tema sünnimaale. Tema isa on arusaadavalt kibestunud. Ta vaatab Kuut Hertsogkonda ja Regalit sõdalase pilguga ning tal pole aega retkedeks, et otsida oma vaenlase venda, isegi kui ta usuks, et too on elus. Kettricken on üksi, veel palju kurvemal kombel üksi, kui sina ja mina ette oskame kujutada. Leia endas mõistmist selle naise tarvis. Ja austust kuninganna vastu.” Ta vaikis ebamugavust tundes. „Sul läheb homme neid mõlemat vaja. Minust on sulle tema juures vähe abi.”
Ma arvan, et ta rääkis veel edasi, aga ma ei kuulanud enam. Uni mattis mind varsti oma lainetesse.
Juba mõnda aega polnud taiuuned mind kimbutanud. Ma ei osanud arvata, kas unenäod lahingutest oli mu meeltest lõpuks pagendanud füüsiline nõrkus või oli mu pidev valvelolek Regali kildkonna suhtes need tõkestanud. Sel ööl mu põgus hingetõmbeaeg lõppes. Taiuuni, mis mind mu kehast minema viis, tundus jõuline, nagu oleks tohutu käsi minusse küünitunud, mul südamest haaranud ja selle välja tõmmanud. Järsku olin hoopis kusagil mujal.
See oli linn – selles mõttes, et seal elas palju rahvast. Aga ei sellist rahvast ega ka sääraseid elupaiku polnud ma kunagi varem näinud. Hooned viskusid ja keerdusid õhuliste kõrgusteni. Näis, nagu oleksid kivid müüritises voolates kuju võtnud. Seal olid haprast ehisvõrest sillad ja aiad, mis mööda hoonete seinu koskedena alla laskusid ja kombitsatena üles ronisid. Seal olid purskkaevud, mis tantsisid, ja teised, mis vaikseid tiike moodustasid. Kõikjal linnas kõndisid kirkavärvilistes rõivastes inimesed, neid oli palju nagu sipelgaid.
Ometi oli kõik vaikne ja elutu. Ma tajusin rahvavoolu, purskkaevude mängu, aedades lahtikeerduvate õite hõngu. See kõik oli seal, aga kui ma end vaatamiseks pöörasin, oli see kadunud. Meel suutis tajuda silla habrast ehisvõret, kuid silm nägi vaid mahavarisenud roostes ja kõdunenud rususid. Seinamaalingutega kaetud müürid oli tuul rohmakalt krohvitud kivideni paljaks nühkinud. Peapöördega sai sillerdavast purskkaevust umbrohtu kasvanud tolm pragunenud