Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi. Romain Puértolas
vastas prantsuse keeles: „Merci.”
Kui Mustlastakso punane Mercedes oli kadunud, ilma et selles olnuks otsest süüd meie mustkunstnikul, kes oli harjunud kaotama vaid väikesekõrvalisi india elevante, pistis Ajatashatru kaardi taskusse ja jäi silmitsema enda ees laiuvat tohutut kaubaladu.
2009. aastal oli Ikea loobunud ideest avada oma esimesed kauplused Indias, kuna sealne seadus oli sundinud rootslastest direktoreid jagama juhtimisõigust india rahvusest ülemustega, pealegi suuraktsionäridega, mis oli Põhjala hiiglase eemale peletanud. Too ei kavatsenud jagada oma varandust kellegagi, ammugi mitte mingite vuntsiliste maotaltsutajatega, kes armastavad kitšilikke muusikalisi komöödiaid.
Samal ajal oli valmismööbli ülemaailmne turuliider sõlminud partnerlussuhte UNICEFiga, et võidelda laste orjatöö vastu. See projekt, mis kaasas viissada Põhja-India linna, oli võimaldanud ehitada mitmeid meditsiiniasutusi, supikööke ja koole kogu sealses piirkonnas. Ühes säärases koolis oli maandunud ka Ajatashatru pärast seda, kui ta oli nädalapikkuse karjääri järel mürina ja kolinaga minema löödud maharadža Lhegro Singh Lhe (hääldus: Leegro Sink Lee) õukonnast, kus ta oli töötanud fakiirina-narrina. Oma õnnetuseks oli ta varastanud tüki seesamisaia, killu kolesteroolivaba võid ja kaks kobarat maheviinamarju. Ühesõnaga, õnnetuseks oli tal kõht tühjaks läinud.
Karistuseks oli tal kõigepealt vuntsid maha aetud (mis oli tema jaoks juba iseenesest karm nuhtlus – kuigi see teda kokkuvõttes nooremaks muutis), seejärel aga kästud valida, kas minna koolidesse vargustevastast ennetustööd tegema või lasta endal maha raiuda parem käsi. Lõppude lõpuks ei karda fakiir ju ei valu ega surma …
Publiku suureks üllatuseks, keda ta oli harjutanud kõiksuguste ihuvigastamisnumbritega (läbi käe pistetud lihavardad, läbi põskede susatud kahvlid, kõhtu torgatud mõõgad), oli Ajatashatru köndistamisest ära öelnud ja otsustanud esimese valiku kasuks.
„Vabandage, härra, kas oskate öelda, mis kell on?”
Indialane võpatas. Tema ees oli läbi raskuste peatunud umbes neljakümneaastane dressides ja sandaalides mees, ostukärus tubli kümmekond pappkarpi, mida suutnuks sel viisil virna laduda ainult Tetrise-tšempion või psühhopaat.
Ajatashatru kõrvus oli küsimus kõlanud umbes nõnda: „Esküzömuaamösjööorievuulöörsivuplee?”
Ühesõnaga, mitte kuigi arusaadavalt, mistõttu see ei suutnud ka temast välja meelitada muud vastust kui „WHAT?”.
Taibates, et tegemist on välismaalasega, koputas mees oma parema käe nimetissõrmega vasaku käe randmele. Fakiir taipas kohe, millest jutt, ajas pea kuklasse ja – harjunud aega arvestama India päikese järgi –, teatas prantslasele kellaaja kolme ja poole tunnise nihkega. Kõnetaja, kes mõistis inglise keelt paremini, kui seda rääkis, adus, et on jäänud kohutavalt hiljaks, et lastele lõunapausiks kooli järele minna, ning asus uuesti ostukäruga oma auto poole tormama.
Vaadates poodi sisenevaid ja sellest väljuvaid inimesi, märkas indialane, et väga vähesed kliendid – kui üldse keegi – kannavad tema omaga sarnast säravat siidülikonda. Turbanist rääkimata. Kameeleoniefekt tuli tunnistada läbikukkunuks. Ta lootis, et see asjaolu kogu tema missiooni ohtu ei sea. Dressid ja sandaalid oleksid asja kenasti ära ajanud. Küllap ta sellest tagasi jõudes veel Jamlidanupile räägib. Selle nõo pealekäimisel ta ju nõndaviisi riietunud oli.
Ajatashatru jäi korraks vaatama tema ees avanevaid ja sulguvaid klaasuksi. Kogu tema kogemus modernsest eluviisist pärines Hollywoodi ja Bollywoodi filmidest, mida ta oli kasuema Sihringhi (hääldus: Sirin, anglofiilidele The Ring) televiisorist näinud. Oli üpris üllatav näha, kuidas need imeasjad, mida tema pidas moodsa tehnoloogia pärliteks, olid eurooplaste silmis midagi masendavalt labast, millele need isegi tähelepanu ei pööranud. Kui sedalaadi maja oleks olnud neil Kishanyogooris (hääldus: Kisaja Koor, anglofiilidele Quiche and Yogurt), oleks ta selle tehnoloogiatempli klaasuksi iga kord sama tundeliigutusega vaadanud. Prantslased polnud muud kui ärahellitatud lapsed.
Ühel päeval, kui Ajatashatru oli alles kümneaastane ja kui progressi ilminguid tema külas veel näha ei olnud, oli üks inglise seikleja talle välgumihklit näidates öelnud: „Igasugune vähegi arendatud tehnoloogia on võlukunstist eristamatu.” Esialgu oli jutt lapsele mõistmatuks jäänud. „See tähendab lihtsalt seda,” oli mees talle selgitanud, „et asjad, mis on minu jaoks tavalised, võivad sinu jaoks tunduda võlukunstina – kõik sõltub tehnoloogia arengust ühiskonnas, kus sa kasvad.” Siis oli võõra pöidla alt välja paiskunud sädemevihk, millest oli sündinud kena soe ja särav sinine leek. Ühe üpris kummalise teene eest, millele heidame valgust allpool, oli mees enne lahkumist kinkinud talle selle võlueseme, mille sarnast Thari kõrbe servale eksinud külakeses seni polnud tuntud ning millele Ajatashatru ehitas üles oma esimesed hookuspookused, ihates üha tungivamalt kunagi saada fakiiriks.
Pisut sarnane erakordne tunne oli teda vallanud eelmisel päeval lennukile astudes. Reis oli olnud uskumatu elamus, arvestades seda, et ta polnud kunagi kerkinud maapinnast kõrgemale, kui seda oli arvukatel avalikel levitatsioonietendustel võimaldanud ta kannikate vahele nutikalt ärapeidetud mehhanism – ehk siis kahekümne sentimeetri kõrgusele, juhul kui kõik oli korralikult õlitatud. Ja suurema osa ööst oli ta veetnud lennukiaknast välja vahtides, suu lõuapärade katkemiseni ammuli.
Viimaks, kui indialane oli end liuguste lävel piisavalt kogunud, otsustas ta siseneda. Missugune paradoks, mõtles ta vestibüülis asuvat lastehoidu silmates, Ikea ehitab Indias koole ja lastekodusid, aga pole sinna ehitanud veel ainsatki mööblipoodi!
See tuletas talle meelde, et ta oli siia saabumiseks reisinud üle kümne tunni bussi ja lennukiga ning et oma ülesande täideviimiseks ei olnud tal enam kuigi palju aega. Tema tagasilend pidi toimuma juba järgmisel päeval. Ta lisas sammu ja läks üles meeletult suurest sinise linoleumiga kaetud trepist, mis viis kaupluse ülemisele korrusele.
Rohkem või vähem demokraatlikest lääneriikidest pärit inimeste jaoks oli härra Ikea välja arendanud pehmelt öeldes ebahariliku ärikontseptsiooni: kaupluse sundkülastuse.
See tähendab, et kui klient soovis minna esimesel korrusel paiknevasse iseteenindusosakonda, oli ta kõigepealt sunnitud ronima teisele korrusele, kõndima läbi lõpmata pika koridori, mis vonkles magamistubade, elutubade ja köökide vahel, millest ühed olid kaunimad kui teised, mööduma ahvatlevast restoranist, sööma mõned lihapallid ja lõhe-wrap’id ning tulema seejärel uuesti alla müügiosakonda, et oma ostud viimaks tehtud saada. Ühesõnaga: inimene, kes oli tulnud poodi paari kruvi ja polti ostma, lahkus sealt neli tundi hiljem täissisustusega köögi ja korraliku seedehäirega.
Rootslased väga taibuka rahvana olid arvanud heaks isegi põrandale kollane joon vedada, juhuks kui mõnel külastajal peaks tulema pähe ebasoovitav mõte sissetallatud radadelt kõrvale kalduda. Nii ei astunud Ajatashatru teisel korrusel viibides sellelt joonelt kordagi kuigivõrd eemale, arvates, et kindlasti on männipuust mööbli kuningad kappide otsa paigutanud snaiprid, kes nurjavad kõik põgenemiskatsed, lastes iga äkilisest vabadusejanust haaratud kliendi jalapealt maha.
Meie radžastanlane, kes oli seni kogenud vaid sünnimaa tagasihoidlike kodude karme elutingimusi, himustas sedavõrd nägusa väljapaneku ees poodi lihtsalt elama asuda: istuda Ingatorpi laua taha ja lasta kollasesinisekirjus saris rootslannal endale serveerida üks mõnus kana-tandoori, pugeda Smörbolli linade vahele Sultan Fåvangi madratsil või heita pikali vanni, avada soojaveekraan ja puhata veidi oma väsitavast reisist.
Kuid nagu mustkunstis ikka, oli siingi kõik puha võlts. Raamat, mille ta võttis Billy riiulist, oli lihtlabane kaante vahele kleebitud plastmassitükk, elutoa teleril oli sama palju elektroonikaosi kui akvaariumil ning vanni kraanist ei tulnud tilkagi sooja vett (ega muide ka külma), et ta seal kümmelda saaks.
Sellegipoolest idanes ta peas mõte öö siinsamas veeta. Lõppude lõpuks polnud ta rahapuudusel hotellikohta kinni pannud ning tema lend pidi väljuma kell üks järgmise päeva pärastlõunal. Pealegi ei olnud tal hinge taga muud peale oma kuulsa sajaeurose valeraha, mida ta hoidis voodi ostmiseks, ning trikk nähtamatu kummipaelaga ei saanud