Kolmanda miili saladus. Colin Dexter

      ESIMENE MIIL

      ESIMENE PEATÜKK

      ESMASPÄEV, 7. JUULI

      Kõik kolm olid kohal, kolm venda Gilbertit: kaksikud Alfred ja Albert ning noorem poeg John, kes hukkus Põhja-Aafrikas. Oma surnud vennast Albert Gilbert mõtleski, kui ta veel sulgemise eel üksi ühes Põhja-Londoni pubis istus. Johnist, kes oli alati olnud kiduram ja haavatavam kui too muljet avaldav, lahutamatu ja peaaegu eristamatu paar, keda koolivennad kutsusid Alf-ja-Berdiks. Johnist, keda vanemad vennad olid alati katsunud kaitsta, kuid kelle elu polnud nad suutnud päästa tollel kohutaval päeval 1942. aastal.

      Teise novembri varahommikul käivitati El-Alameinist läände jääva Rahmani suunas operatsioon Supercharge. Gilbertit oli alati hämmastanud, et ajaloolased peavad seda sõjaretke imeliseks strateegilise planeerimise triumfiks, kuna omaenda põgusast, kuid kuulsusetust osavõtust selles lahingus mäletas ta vaid koidueelsel rünnakul valitsevat segadust. „Tankid peavad läbi pääsema,” kõlas eelmise õhtu käsk, mis mööda soomusbrigaadi auastmeid Wiltshire’i kuningliku rügemendi staabiohvitseridele ja allohvitseridele tilkus. Sellesse rügementi astusid 1939. aastal teenistusse Alf ja Bert, kes leidsid end peagi antiiksete tankide juhikohtadel mööda Salisbury tasandikku sõtkumas. Mõlemad ülendati seersandi auastmele, nagu kord ja kohus, ja 1941. aasta lõpus lähetati nad Kairosse. Kaksikud rõõmustasid, kui vend John liitus nendega 1942. aasta keskel, mil kumbki pool kindlustas tolleks peagi saabuvaks viimaseks vaatuseks tagalat.

      Teise novembri hommikul kell 1.05 nihutasid Alf ja Bert oma tanke mööda Kidney seljandiku põhjakülge edasi, kus nad sattusid Saksa 88-millimeetriste tankitõrjekahurite ja Tel Aqqaqiris maasse kaevatud soomukite turmtule alla. Wiltshire’i tangid sülgasid ja pursatasid oma mürsud vaenlase ridadesse ja lahing möllas armutult. Kuid see oli ebavõrdne võitlus, kuna edasitungivad Briti tankid olid tankitõrjerelvadele kerge saak ning kui need edasi rühkisid, löödi need Saksa kuulipildujapesadest ükshaaval rivist välja.

      See oli ikka veel raske ja kibe mälestus, kuid Gilbert andis oma mõtetele vaba voli. Nüüd võis ta nii teha. Ja oli oluline, et ta nii teeks.

      Ligi viiskümmend meetrit temast eespool põles üks juhttank, seersandi keha üle luugi lössis, vasak käsivars tankitornilt alla tolknemas, tinakiivriga pea verepritsmetes. Sellest vasakule jääv sõjamasin paiskus külili ja jäi pöörases asendis pidama. Neli meest hüppasid tankist välja ning tormasid nende taha jääva piiritu ja anonüümse kõrbe suhtelise varju rüppe.

      Lahingumüra oli kõrvulukustav, kui šrapnell järsult õhku paiskus ja vilinal alla sööstis ja kõrbes sel koidikul surma külvas. Mehed karjusid, anusid halastust ja jooksid – ja surid –, mõned õnnistava kiirusega, saades silmapilk põrmustatud, teised pikaldaselt, lamades surmavalt haavatuna verisel liival. Kolmandad põlesid tankides surnuks, kui luukide kõverdunud metall kinni kiilus, või kui läbilastud ihuliikmed hoolimata viimastest meeleheitlikest katsetest toetuspinda ei leidnud.

      Siis saabus Gilbertist otse paremale jääva tanki kord: ohvitser kargas alla, surudes kätt, millest purskus verd, ning suutis ohutusse kaugusesse joosta vaid hetk enne seda, kui sõjamasin pimestavatesse leekidesse lahvatas.

      Gilberti miinipildur karjus alla tema poole.

      „Issand! Nägid seda, Bert? Pole ime, et neid kuradi värke katelokkideks nimetatakse!”

      „Sina anna aga neile värdjatele pihta, Wilf!” röökis Gilbert vastu.

      Kuid vastust ta ei saanud, sest Wilthshire’i vabatalupoegade rügemendi reamees Wilfred Barnes oli lausunud oma viimased sõnad.

      Järgmine asi, mida Gilbert nägi, oli reamees Philipsi nägu, kui too juhiluugiga maadles ja ta välja aitas.

      „Jookske nagu jalad võtavad, seersant! Teised kaks on õhtal.”

      Nad olid vaevu nelikümmend meetrit edasi rühkinud, kui pidid maha viskuma, sest järjekordne mürsk paiskas otse nende ees liiva taevasse ja terastükke laiali nagu hambulise metalli dušši. Kui Gilbert viimaks pilgu tõstis, nägi ta, et ka reamees Philips oli surma saanud, talle oli väändunud terasekamakas alaselga tunginud. Minuteid hiljem istus Gilbert sama koha peal ja oli rängas šokis, kuigi pealtnäha vigastamata. Ta silmad uurisid jalgu, seejärel käsivarsi, ta katsus oma nägu ja rinda ja püüdis seejärel sõjaväesaabastes varbaid liigutada. Kõigest poole minuti eest oli mehi neli. Ja nüüd vaid üks – tema. Ta esimene teadlik mõte (mida ta nii elavalt mäletas) oli sõnulkirjeldamatu vihatunne, kuid peagi täitus ta süda rõõmuga, kui ta märkas 8. soomusbrigaadi tanke esimese rünnakuformatsiooni purustatud või leegitsevate romude vahelt lähemale liikumas. Pikkamisi valdas teda tohutu kergendustunne, et ta oli eluga pääsenud, nii et ta lausus jumalale vastutuleku eest lühikese tänupalve.

      Siis kuulis ta häält.

      „Jumala eest, kaduge sealt, seersant!” See oli too veritseva käega ohvitser, Wiltshire’i rügemendi leitnant, keda tunti tähenärijana distsipliini osas ja kes kippus sellega eputama, kuid polnud sellest hoolimata ebapopulaarne ohvitser − seesama, kes oli eelmisel õhtul oma meestele edastanud Montgomery memorandumi.

      „Kõik korras, söör?” küsis Gilbert.

      „Pole viga.” Ta vaatas oma kätt, mille nimetissõrm rippus ülejäänud käe küljes vaid nahariba abil. „Aga teil?”

      „Mul pole viga, söör.”

      „Liigume tagasi Kidney seljakule, see on kõik, mida teha saame.” Isegi siin, keset õudutekitavaid tapatalguid, rääkis ta nagu sõjaeelne raadiodiktor – lühidalt ja täpselt, Oxfordi aktsendiga.

      Need kaks meest rühkisid paarsada meetrit läbi pehme liiva ja siis vajus Gilbert kokku.

      „Mida nüüd! Mis teiega on, mees?”

      „Ma ei tea, söör. Ma ei suuda lihtsalt …” Ta vaatas oma vasakut püksisäärt, kus oli tundnud läbilõikavat valu tulitamas, ja nägi, et kare riie oli verest läbi vettinud. Siis katsus ta vasaku käega jala tagakülge ja tundis sodiks tulistatud sääremarja kohal veritseva liha kleepuvat mülgast. Ta muigas kahetsevalt:

      „Minge teie edasi, söör. Küll ma järele tulen.”

      Kuid ta pilk oli juba mujale kandunud. Tank, mis tundus neile lähenevat, pööras korraga ringi, nii et oli nüüd tagumise otsaga nende poole. Selle ülemine ots oli täielikult ära rebitud, kuid mootor tuksus ja lõrises edasi, ülekanne krigisemas, nagu põrgus piinlevad hambad. Kuid Gilbert kuulis muudki. Ta kuulis mehe häält, mis justkui jumalast hüljatud meeleheitlikus agoonias kisendas, ja peagi koperdas ta tanki poole, kui see liiva pihustades jällegi otsa ringi pööras. Mees juhiistmel oli elus! Seejärel unustas Gilbert end täielikult: unustas oma jalahaava, unustas hirmu, kergenduse, viha. Ta mõtles vaid Devizesist pärit reamees Phillipsist …

      Luuk oli vaid tulikuuma terase purustatud keevis, mis ei kavatsenudki avaneda … mitte veel. See andis peaaegu järele ning seda lahtikangutamise ajal vanduva ja väänleva ja ägiseva Gilberti näolt voolas ojadena higi. Bensiinipaak süttis vaikse, peaaegu apologeetilise ohkega ja Gilbert teadis, et piisab vaid mõnest sekundist, et järjekordne mees kateloki sisemuses hukka saaks.

      „Taeva päralt!” röökis ta ohvitserile selja taha. „Aidake! Palun! Ma olen … peaaegu …” Ta väänas veel kord luuki ja higi valgus tema punnis, pingul veenidega käsivartele.

      „Kas te kurat ei näe või? Kas te ei saaks …” Ta hääl vaibus meeleheites ja ta langes liiva, läbikukkumisest ja kurnatusest rabatud.

      „Jätke, seersant! Tulge ära! See on käsk!”

      Gilbert roomas mööda liiva kaugemale ja nuttis pöörases ahastuses, nõgine nägu üles tõstetud, et pisarate vahelt ohvitseri pilku näha, tardunud arguse pilku. Kuid ta ei mäletanud muud, kui põleva kaassõduri karjeid. Hiljem paistis talle, et ta tundis tema hääle ära, kuna nägu polnud ta näinud.

      Peagi pärast seda korjas ta peale (nagu talle räägiti) üks armeeveok ja järgmise asjana mäletas ta seda, kuidas ta lamas mugavalt kirgasvalgete linade ja punaste