Meie. David Nicholls
ilmetu. Kogu minu tollane rõivatagavara mahtus peamiselt spektrivahemikku tumehallist helehallini, lisaks veel kõik samblikele omased värvid, ning võib julgelt oletada, et mängus olid ka tvillriidest püksid. Igatahes toimis see kaitsevärvus hästi, sest…
7) Naine minu paremal käel ei tundnud minu vastu vähimatki huvi.
10. Kartmatu noormees lendavalt trapetsilt
Ja miks pidanukski? Trapetsiartist Jake julges surmale vastu vaadata, mina aga vaatasin suuremal osal õhtutest vastu ainult telekale. Pealegi polnud see lihtsalt mingi tsirkus, vaid punktsirkus, kus žongleeriti mootorsaagidega ning õlitünnid pandi põlema ja neid taoti siis järelejätmatult. Tsirkus oli saanud seksikaks: tantsivate elevantide asemele olid tulnud alasti kondiväänajad, äärmuslik vägivald ja, nagu Jake seletas, „omamoodi nagu anarhistlik, postapokalüptiline „Mad Maxi” esteetika”.
„Sa ütled siis, et klounid ei sõida enam autodega, millel rattad alt ära kukuvad?” küsis Connie kivistunud ilmega.
„Ei! Mida põrgut! Need autod plahvatavad! Me esineme järgmisel nädalal Claphami pargis – ma võin teile mõlemale piletid hankida, saate ise näha.”
„Oh, me ei ole koos,” ütles Connie pisut liiga kiiresti. „Me äsja tutvusime.”
„Ahah!” noogutas Jake, nagu öeldes: „Siis on arusaadav.” Hetkeks tekkis paus ja selle täitmiseks ma küsisin: „Kuule, kas trapetsiartistina on raske mõistliku hinnaga autokindlustust saada?”
Tariif sõltub elualast, aga vahel ei saa ma ise ka aru, miks ma midagi ütlen. Võib-olla ma mõtlesin seda naljana. Võib-olla lootsin kulmu kergitades ja vildakalt naeratades Connie lakoonilist tooni jäljendada. Sel juhul ei jõudnud see igatahes kohale, sest Connie ei naernud, vaid valas endale veini.
„Ei, sest ma ei ütle seda neile,” vastas Jake mässumeelse ärplemisega, mis oli küll väga anarhistlik, aga õnn kaasa, suur poiss, kui sa seda järgmine kord proovid. Olles juhtinud vestluse autokindlustuse soodustustele, kühveldasin ma endale makaronivormi, kõrvetades Connie käeselga laavakuuma sulajuustu rasvaste niredega, ja kui ta neid maha kooris, naasis Jake oma monoloogi juurde, sirutades end üle minu pudeli järele. Niipalju kui ma üldse olin trapetsiartistidele mõelnud, olin ma neid alati ette kujutanud libedate, laiaõlgsete, Burt Lancasteri moodi tüüpidena – õlitatud juustega ja siledatena oma trikoodes. Jake oli lopsaka, korvpalli värvi karvastikuga kaetud metsmees, ent siiski vaieldamatult nägus, tugevate näojoontega, keldi mustriga tätoveering ümber biitsepsi, punased sassis juuksed määrdunud patsikummiga kuklasse kokku tõmmatud. Kui ta rääkis – ja ta rääkis palju – lõõmasid ta silmad läbi minu Connie suunas ning ma pidin tunnistama, et näen pealt jultunud külgelöömist. Teadmata, mida teha, sirutasin käe algelise salati järele. Mu õel oli haruldane kulinaarne anne panna salatilehed ohtra linnaseäädika ja söögiõli kasutamisega maitsema nagu kartulikrõpsud.
„See hetk, kui sa oled õhus,” ütles Jake end lae poole sirutades, „kui sa kukud, aga peaaegu lendad – selle vastu ei saa miski. Sa püüad selles püsida, aga see on… põgus. Nagu püüaksid orgasmist kinni hoida. Tead sa seda tunnet?”
„Tean või?” vastas Connie liikumatu ilmega. „Ma teen seda lausa praegu.”
Ma pahvatasin seepeale naerma, mis omakorda kutsus esile Jake’i pahura põrnitsemise, nii et ma pakkusin kiiresti kaussi mõrkja salatiga. „Jääsalatit kellelegi? Jääsalatit?”
11. Kemikaalid
Makaronivorm suruti kurgust alla nagu hulk kuuma savi ning Jake’i monoloog jätkus magustoidu ajal: šerriga immutatud puding, mis oli kaetud niisuguse koguse vahukoore, kummikommide ja šokolaadinööpidega, et sellest piisanuks II tüüpi suhkurtõve tekitamiseks. Connie ja Jake kummardusid üle minu, õhk nende vahel oli feromoonidest paks, erootiline jõuväli tõukas mu tooli pukkidel lauast ikka kaugemale ja kaugemale, kuni ma olin sisuliselt juba esikus jalgrataste ja vanade telefoniraamatute virna juures. Mingil hetkel Connie ilmselt märkas seda, sest ta pöördus minu poole ja küsis: „Nii et, Daniel, mida sa teed?”
Daniel tundus piisavalt õigena. „Noh, ma olen teadlane.”
„Jah, su õde rääkis mulle. Ütles, et sul on doktorikraad. Mis valdkonnas?”
„Biokeemias, aga praegu ma uurin Drosophilat – äädikakärbest.”
„Räägi edasi.”
„Edasi?”
„Räägi mulle lähemalt,” ütles ta. „Kui see just riigisaladus pole.”
„Ei, lihtsalt tavaliselt inimesed ei taha rohkem kuulda. Noh, kuidas ma seda… hästi, me kasutame teatud keemilisi vahendeid, et mõista geneetiliste mutatsioonide…”
Jake oigas kuuldavalt ja ma tundsin, kuidas miski mu põske riivas, kui ta veini järele küünitas. Mõnede inimeste jaoks äratab sõna „teadlane” kujutluspildi kas metsiku pilguga kuutõbisest või mingi fanaatilise organisatsiooni valge kitliga lakeist, Bondi filmi kõrvaltegelasest. Ilmselt midagi sellist Jake tundiski.
„Mutatsioonid?” küsis Jake pahuralt. „Miks sa peaksid äädikakärbest muteerima? Miks ei lasta sel vaesel lurjusel rahus olla?”
„Noh, iseenesest pole mutatsioonides midagi ebaloomulikku. See on lihtsalt teine sõna evolutsiooni…”
„Ma arvan, et loodust muuta on vale.” Nüüd pöördus ta kogu laudkonna poole. „Pestitsiidid, fungitsiidid, minu arvates on need kurjast.”
Hüpoteesina tundus see vähetõenäolisena. „Ma ei usu, et mingi keemiline ühend saaks iseenesest kurjast olla. Seda võidakse vastutustundetult või rumalasti kasutada, paraku on seda vahel ka…”
„Mu semul on Stoke Newingtonis aiamaa, läbinisti orgaaniline, ja tema toit on kaunis, tõeliselt kaunis.”
„Selles olen ma kindel. Aga ma ei usu, et Stoke Newingtonis oleks rohutirtsude nuhtlust, aastatepikkust põuda või huumuse puudust…”
„Porgandid peaksid maitsema nagu porgandid!” hüüatas ta hämmastava ebaloogilisusega.
„Vabandust, aga ma ei saa nüüd…”
„Kemikaalid. Kõik tuleb neist kemikaalidest.”
Veel üks ebaloogilisus. „Aga… kõik on keemiline. Porgand koosneb keemiast, salat koosneb keemiast. See siin veel eriti. Sina, Jake, koosned samuti keemiast.”
Jake näis solvuvat. „Ei, mina mitte!” ütles ta ja Connie naeris.
„Vabandust,” ütlesin, „aga koosned küll. Kuuest peamisest elemendist – 65 protsenti hapnikku, 18 protsenti süsinikku, 10 protsenti…”
„See tuleb sellest, et inimesed püüavad kõrbes maasikaid kasvatada. Kui me sööksime kohalikku toitu, mis on kasvatatud looduslikult, ilma nende kemikaalideta…”
„See kõlab imekenasti, aga kui su mullas puuduvad vajalikud toiteained ehk kui su perekond nälgib lehetäide või seenhallituse pärast, siis oled sa neile kurjadele kemikaalidele võib-olla isegi tänulik.” Ma pole päris kindel, mida ma veel ütlesin. Ma suhtusin oma töösse kirglikult, tundsin, et see on kasulik ja vaeva väärt. Ning lisaks idealismile võis oma osa olla ka armukadedusel. Pika õhtu jooksul, mil mind kas koheldi üleolevalt või ignoreeriti täielikult, olin ma joonud ehk pisut rohkem kui vaja, ning mul polnud tekkinud sooje tundeid rivaali vastu, kes esindas mõtteviisi, et universaalseks lahenduseks haiguste ja nälja vastu on pikemad ja paremad rokikontserdid.
„Maailmas on täiesti piisavalt toitu kõigi jaoks, ainult et see on valedes kätes.”
„Jah, aga see pole teaduse süü! See on poliitika, majandus! Teadus pole süüdi põudades, ikaldustes ja haigustes, aga need asjad juhtuvad ning siis tuleb teadus appi. Meie kohustus on…”
„Anda meile rohkem DDT-d? Rohkem talidomiidi?” See viimane löök paistis Jake’ile suurt heameelt valmistavat ja ta saatis oma kuulajaskonnale nägusa naeratuse, vaimustatud