Norra mets. Haruki Murakami
tee peal muidugi seltsilisi ka.”
„Äkki sünnivad romantilised armulood ka? Kohtud kuskil ootamatult mõne naisega…?”
„Armulood?” olin mina üllatunud. „Kuule, tundub, et sa oled millestki ikka väga valesti aru saanud. Magamiskott seljas, juuksed sirakil – no kust selline tüüp peaks küll midagi romantilise armuloo taolist leidma?”
„Kas sa käid kogu aeg niimoodi üksinda rändamas või?”
„Jah, käin küll.”
„Kas sulle meeldib üksindustunne või?” ütles ta käsipõsakile vajudes. „Nii et sulle meeldib üksinda reisida, üksinda lõunat süüa, loengu ajal uhkes üksinduses teistest eemal istuda, või mis?”
„Vaevalt on inimest, kellele üksindus meeldiks. Ma lihtsalt ei hakka vägisi sõprust sobitama. Kui seda vägisi teha, siis oled pärast niikuinii pettunud.”
Tüdruk pani prillisanga suhu ja ütles pobinal: „„Vaevalt on inimest, kellele üksindus meeldiks.” Kui sa kunagi oma autobiograafia kirjutama peaksid, siis võid tolle koha peal seda lauset kasutada.”
„Aitäh,” ütlesin ma.
„Kas sulle roheline värv meeldib?”
„Miks sa seda küsid?”
„Sest et sul on roheline polosärk seljas. Sellepärast küsingi, et kas sulle roheline meeldib.”
„Mis ta nüüd nii väga meeldib. Mul ükskõik, mis ta on.”
„„Mis ta nüüd nii väga meeldib. Mul ükskõik, mis ta on.”” kordas tema jälle. „Mulle meeldib, kuidas sa räägid. Nagu värviks püüdlikult seina. On sulle varem ka keegi midagi sellist öelnud?”
Vastasin, et ei ole.
„No vaata, minu nimi on Midori.4 Aga roheline värv mulle kohe üldse ei sobi. Imelik, eks ole? Äärmiselt ebaõiglane, kas sa ei arva? Nagu äraneetud kohe mu elu. Aga näed, mu vanema õe nimi on Momoko. Kas pole imelik?”
„Ja kas su vanemale õele virsikuvärv sobib?”
„Kohe jubedalt sobib. Ta oleks nagu roosa kandmiseks loodud kohe. Häh, täielik ülekohus.”
Midori lauale toodi söök ja ruudulises puuvillkuues meesterahvas hüüdis teda: „Hei, Midori, söök on kohal.” Midori tõstis käe märgiks, et ta sai aru.
„Kuule, Watanabe-kun, kas sa loengus konspekteerid? Draamaajaloos, ma mõtlen?”
„Konspekteerin küll,” ütlesin ma.
„Anna andeks, aga saad sa mulle järsku oma konspekti laenata? Ma olen kaks korda puudunud. Ja tolles loengus pole mul ühtegi tuttavat inimest ka.”
„Muidugi saan.” Võtsin kotist vihiku, kontrollisin, ega seal midagi ülearust kirjas ei ole, ja ulatasin selle Midorile.
„Aitäh. Kuule, Watanabe-kun, kas sa ülehomme kooli tuled?”
„Tulen küll.”
„Kas nii sobib, et saame kell kaksteist siin kokku? Annan vihiku tagasi ja teen lõuna välja. Ega sul seda muret ju ei ole, et kui üksinda ei söö, siis tulevad seedehäired või midagi taolist?”
„Vaevalt,” ütlesin ma. „Aga ega mulle tänutäheks küll midagi vaja ei ole. Palja konspektinäitamise eest.”
„Ei ole midagi. Mulle meeldib, kui saab kuidagi oma tänu väljendada. Sobib või? Ära ei unusta, kui märkmikusse ei kirjuta?”
„Ei unusta. Ülehomme kell kaksteist siinsamas saan sinuga kokku.”
Eemalt kostis: „Heeei, Midori, kui sa kohe ei tule, jahtub ära!”
„Kuule, kas sa oled alati niimoodi rääkinud või?” küsis Midori minult oma kaaslaste hüüdest mitte välja tehes.
„Ma arvan küll. Mitte et ma oleks seda eriti tähele pannud,” vastasin ma. See oli tõepoolest esimene kord, kus mulle öeldi, et ma imelikult räägin.
Ta jäi hetkeks millegi üle mõtlema, naeratas siis viimaks kergelt, tõusis püsti ja läks oma lauda tagasi. Kui ma nende lauast mööda läksin, viipas Midori mulle hüvastijätuks käega. Teised kolm vaatasid vaid vilksamisi mulle otsa.
Saabus kolmapäev ja kell sai kaksteist, kuid Midorist ei olnud ei kippu ega kõppu. Mul oli plaanis tema tulekuni oodata ja õlut juua, aga restoran hakkas täis minema ja nii ei jäänud mul muud üle, kui toit tellida ja üksinda einestada. Kui söömise lõpetasin, oli kell 12.35, aga Midorit ei olnud endiselt. Maksin arve, väljusin, istusin üle tee asuva väikese shinto templi kivitrepile ja ootasin oma õlleuimast pead värskendades Midorit kella üheni, aga ikka teda ei tulnud. Lõin käega, läksin tagasi ülikooli ja lugesin raamatukogus. Kell kaks läksin saksa keele tundi.
Pärast tundi läksin üliõpilasosakonda, uurisin loengutele registreerimise nimekirja ja leidsin „Draamaajalugu II” alt tema nime. Midori-nimelisi üliõpilasi oli vaid üks: Midori Kobayashi. Seejärel otsisin üliõpilaste andmete kaardikataloogist 1969. aastal sisseastunute nimekirjast Kobayashi, Midori ning kirjutasin ta aadressi ja telefoninumbri üles. Aadress oli Toyoshima linnaosas, vanematekodus. Astusin telefoniputkasse ja valisin numbri.
„Halloo, Kobayashi raamatupood kuuleb,” ütles mehehääl. Kobayashi raamatupood?
„Vabandage, kas ma tohiksin Midori-sani paluda?” küsisin ma.
„Midorit ei ole praegu,” vastas hääl toru otsas.
„Kas ta võiks ülikoolis olla?”
„Mhmh, jah… aga ta võib ka haiglas olla. Ja kellega on mul au?”
Tänasin ja panin oma nime ütlemata toru hargile. Haiglas? Oli ta äkki endale viga teinud või haigeks jäänud ja sellepärast haiglasse läinud? Aga meesterahva häälest ei võinud küll midagi niisugust erakorralist või murettekitavat välja lugeda. „Mhmh, jah… aga ta võib ka haiglas olla” – see kõlas umbes nii, nagu oleks haigla igapäevaelu üheks osaks saanud. See oli öeldud nii kergel toonil, nagu „läks kalapoodi kala ostma”. Mõlgutasin selle ümber mõnda aega mõtteid, siis aga viskas üle, heitsin selle teema peast välja, läksin tagasi ühikasse, räntsatasin voodisse külili ja lugesin Nagasawa käest laenatud Joseph Conradi „Lord Jimi” lõpuni. Läksin siis tema poole, et raamat talle tagasi anda.
Nagasawa oli parasjagu sööma minemas, nii läksin minagi temaga ühes sööklasse ja sõin õhtust.
Küsisin talt, et kuidas välisministeeriumi eksam5 läks? Välisministeeriumi kõrgema astme ametieksami teine voor oli augustis olnud.
„Normaalselt,” vastas Nagasawa, nagu oleks tegu tühiasjaga. „Selliseid asju tuleb normaalselt võtta, siis saab läbi. Grupiväitlused ja intervjuud jne. See on enam-vähem sama kui naiste pehmeksrääkimine.”
„Nii et siis oli lihtne,” ütlesin ma. „Millal sa ettekande pead pidama?”
„Oktoobri alguses. Kui eksamil läbi saan, teen head ja paremat välja.”
„Räägi, kuidas see välisministeeriumi kõrgema astme ametieksam välja näeb? Puha sinusugused inimesed koos?”
„Või veel. Enamik on persevestid. Kui persevestid ei ole, siis on veidrikud. Ega valitsusametnikuks saada soovijatest on 95 protsenti rämps. Tõsijutt. Need tüübid ei oska õieti lugedagi.”
„No ja miks sina siis välisministeeriumisse lähed?”
„Igasuguseid põhjuseid on,” ütles Nagasawa. „Mulle meeldivad välislähetused ja nii edasi, aga peamine põhjus on see, et ma tahan oma võimeid proovile panna. Ja kui juba proovima hakata, siis maksab seda teha kõige suuremas võimalikus institutsioonis, see tähendab riigi tasandil. Tahan näha, kui kõrgele ma selle tobejuraka riigi sees ronida suudan, et kuhu maani ma oma tugevust arendada suudan või nii. Saad aru?”
„Kõlab
„midori” – jaapani keeles „roheline”. Vanema õe nimi „Momoko” tähendab sõna-sõnalt „virsikutüdruk”. „Momoiro” tähendab jaapani keeles „virsikukarva” ehk „roosa”.
Jaapani riigiasutustesse töölesaamiseks peab sooritama sisseastumiseksami.