Norra mets. Haruki Murakami
mina marssisin natuke tagapool järele.
Oli enam-vähem aasta möödas sellest, kui ma viimati Naokoga kohtusin. Aasta jooksul oli ta tundmatuseni kõhnaks jäänud. Talle nii tunnuslikelt punnis põskedelt oli liha praktiliselt kadunud ja ka kael oli üsna peenikeseks muutunud, kuid olgugi et ta oli kõhnaks jäänud, ei jäänud muljet, et ta oleks kondine või haige. Tema kõhnumine oli kuidagi loomulik ja tüüne. Nagu oleks ta mingisse ahtasse kohta peitu pugenud ja seal peenikeseks muutunud. Peale selle oli Naoko märksa ilusam, kui ma seni olin arvanud. Tahtsin Naokole selle kohta mingit märkust teha, aga ei teadnud, kuidas end väljendada, ja nii ei ütelnudki ma lõpuks midagi.
Me ei olnud siia tulnud mingi kindla asja pärast. Naoko ja mina olime ootamatult Chūō liini rongis kohtunud. Tema oli kodunt välja tulnud, mõeldes, et läheks kas või üksinda kinnogi, mina olin teel Kandasse raamatupoodi. Nii et ei olnud meil kummalgi eriliselt pakilisi toimetusi käsil. Naoko pakkus, et lähme maha, ja me läksimegi rongist maha. Juhtus lihtsalt nii, et see koht, kus me maha tulime, oli Yotsuya. Ehkki mingit sellist teemat, mida omavahele jäädes arutada oleks tulnud, meil ei olnud. Miks Naoko järsku niimoodi ütles, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Jututeemat polnud meil juba päris algusest peale.
Kui me raudteejaamast välja läksime, hakkas Naoko kiiresti astuma, ütlemata isegi, kuhu me läheme. Mul ei jäänud muud üle kui tema kannul minna, justkui jälitades. Naoko ja minu vahel oli pidevalt umbes ühemeetrine vahe. Muidugi, kui ma oleksin tahtnud seda vahemaad lühendada, oleks saanud ju ka seda teha, aga ma olin miskipärast kuidagi ebalev ja ei saanud sellega hakkama. Kõndisin Naokost meeter tagapool, silmitsesin tema selga ja sirgeid musti juukseid. Tal oli juustes suur pruun juukseklõpats ja kui ta kõrvale vaatas, paistis pisike valge kõrv. Aeg-ajalt tegi Naoko taha vaadates minuga juttu. Vahel juhtus, et oskasin hästi vastata, aga juhtus ka, et ei osanud aimatagi, mida ütlema peaks. Juhtus ka, et ma ei kuulnud hästi, mis ta ütles. Aga tundus, et see, kas ma kuulsin või ei kuulnud, oli talle üsna ükskõik. Öelnud, mis tal öelda oli, pööras Naoko uuesti ümber ja sammus edasi. Ah, olgu peale, jalutuskäiguks on ju ilm suurepärane, mõtlesin ma ja ei üritanudki enam.
Aga jalutuskäigu kohta oli ta kõndimisviis liigagi innukas. Iidabashis pööras ta paremale, läks kanali servani välja, kõndis siis üle Jinbo-chō ristmiku Ochanomizu mäenõlvast üles ja läks edasi kuni Hongoni välja. Seejärel kõndis ta elektriraudteed pidi Komagomeni. Üsna kenake vahemaa. Kui me Komagomeni jõudsime, oli päike juba loojunud. Pehme kevadõhtu oli.
„Kus me oleme?” küsis Naoko, just nagu oleks järsku üles ärganud.
„Komagomes,” ütlesin ma. „Sa ei teadnud või? Me tegime suure ringi.”
„Miks me sellisesse kohta tulime?”
„Sina olid see, kes tuli. Mina lihtsalt käisin sul järel.”
Astusime sisse raudteejaama-lähedasse tatranuudlirestorani ja võtsime kerge eine. Mul kurk kuivas, sestap jõin üksinda ühe õlle. Toidu tellimisest söömise lõpuni ei vahetanud me sõnagi. Mina olin kõndimisest väsinud ja üsna omadega läbi ning tema oli, käed laual, jälle millegi üle mõttesse vajunud. Teleuudised teatasid, et tänasel pühapäevasel päeval olid puhkeplatsid kõikjal rahvast tulvil. Ja mina mõtlesin, et meie jälle kõndisime Yotsuya raudteejaamast Komagomesse.
„Sa oled üsna heas vormis,” ütlesin ma, kui olin nuudlisöömise lõpetanud.
„Poleks oodanud, mis?”
„Mhm.”
„See pole veel midagi, põhikooli ajal olin ma pikamaajooksu meeskonnas ja jooksin muudkui kümme ja viisteist kilomeetrit. Peale selle meeldis mu isale mägironimine ja nii ma käisin väiksest peale pühapäeviti mäkke ronimas. Kui sa mäletad, siis mu vanematekodu taga on mäed, eks ole. Nii muutusidki mu jalad ja nimmepiirkond kuidagi iseenesest tugevaks.”
„Välja küll ei paista,” ütlesin ma.
„Seda jah. Kõik arvavad, et ma olen selline hästi õrnakene tütarlaps, aga ega inimeste välimust usaldada ei maksa,” ütles ta ja naeratas pisut justkui jutujätkuks.
„Piinlik lugu küll, aga mina olen omadega üsna läbi.”
„Palun väga vabandust, et sind terve päeva kinni pidasin.”
„Aga tegelikult, väga hea, et ma sinuga rääkida sain. Sest kui mõtlema hakata, siis me ei ole omavahel kahekesi kunagi juttu ajanudki,” ütlesin ma, aga kui ma üritasin meelde tuletada, millest me rääkinud olime, ei suutnud ma ühtegi asja meelde tuletada.
Naoko keerutas sihitult laua peal olevat tuhatoosi.
„Kuule, vaata, kui sulle sobib – see tähendab, kui sul midagi selle vastu ei ole muidugi – et kas me võiks jälle kokku saada? Ma saan muidugi aru, et meil ei ole selline suhe, et mul oleks õigus midagi niisugust paluda, aga…”
„Õigust?” ütlesin ma hämmeldunult. „Mis tähendab, pole õigust?”
Naoko läks näost punaseks. Ilmselt olin ma oma hämmeldust pisut liigagi innukalt väljendanud.
„Oh, ma ei oska hästi seletada,” ütles ta vabandavalt. Naoko keeras oma dressipluusi käiseid küünarnukini üles ja lasi siis jälle alla tagasi. Lambivalgus pani karvad ta käsivarrel kenasti kuldselt särama. „Ma ei tahtnud öelda, et ei ole õigust, ma tahtsin tegelikult midagi muud ütelda.”
Naoko toetas küünarnukid lauaplaadile ja silmitses mõnda aega seinal rippuvat kalendrit. Näis, nagu oleks ta seda silmitsenud lootuses, et ehk leiab sealt mõne sobiva väljendi. Aga loomulikult ei leidnud ta sealt midagi. Ta ohkas, sulges silmad, näppis juukseklõpsu.
„Ei ole häda midagi,” ütlesin ma. „Ma enam-vähem mõistan, mida sa öelda tahad. Aga ega mina ka ei tea, kuidas seda väljendama peaks.”
„Ma olen vilets rääkija,” ütles Naoko. „Viimasel ajal on pidevalt nii. Hakkad midagi ütlema, aga pähe tulevad ainult kauge tähendusega sõnad. Või siis risti vastupidised sõnad. Ja kui ma siis öeldut parandama püüan hakata, läheb segadus aina suuremaks ja tähendus järjest kaugemaks ja lõpuks ei tea ma isegi, mida ma alguses ütelda tahtsin. Selline tunne, nagu oleks keha kaheks jagatud ja pooled mängiksid üksteisega kulli. Et keskel seisab selline jube jäme sammas ja nad ajavad selle ümber ringi joostes teineteist taga. Õiged sõnad on selle teise minu käes ja siinpoolne mina ei saa teda kunagi kätte.”
Naoko tõstis pea ja vaatas mulle silma.
„Saad sa millestki sellisest aru?”
„Vähemal või rohkemal määral on meil kõigil see tunne,” ütlesin ma. „Me kõik proovime end väljendada, aga ei suuda seda adekvaatselt teha ja lähme sellepärast endast välja.”
Minu niisuguste sõnade peale näis Naoko pisut pettunud olevat.
„Ei, see on midagi muud,” ütles ta, aga rohkem midagi ei seletanud.
„Mul ei ole kokkusaamise vastu midagi,” ütlesin ma. „Niikuinii on mul pühapäev vaba päev ja vedelen niisama. Ja jalutamine on tervisele hea.”
Läksime Yamanote liini rongi peale, Naoko istus Shinjukus ümber Chūō liinile. Ta üüris Kokubunjis väikest korterit.
„Kuule, eks ole, mu kõnemaneer on varasemaga võrreldes pisut muutunud?” küsis Naoko lahku minnes.
„Natuke on muutunud küll, aga kuidas täpselt, ei oska öelda. Kui päris aus olla, siis me tookord kohtusime küll palju, aga ma ei mäleta, et me oleksime eriti juttu rääkinud.”
„Seda küll,” tunnistas temagi. „Tohib ma siis helistan järgmisel laupäeval?”
„Muidugi tohib. Jään ootama,” ütlesin ma.
Esimest korda kohtusin ma Naokoga teise keskkooliaasta kevadel. Tema oli ka, nagu arvata võib, üheteistkümnendik ja käis heas misjonäride majandatavas tütarlastekoolis. See oli nii peen kool, et kui liiga innukalt õppida, hakati selja taga näppu vibutama, et pole ta tühi midagi väärt, kui nii palju tuubib. Mul oli Kizuki-nimeline hea sõber (enam