Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson

Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga - Jonas Jonasson


Скачать книгу
et seitsmekümnendatel aastatel Sowetos kasvanud kirjaoskamatu avastab end kartuliautos koos Rootsi kuninga ja peaministriga, on üks neljakümne viie miljardi seitsmesaja kuuekümne kuue miljoni kahesaja kaheteistkümne tuhande kaheksasaja kümne vastu.

      Seda eespool mainitud kirjaoskamatu enda arvutuste kohaselt.

      1. OSA

      Geniaalsuse ja lolluse vahe on see, et geniaalsusel on omad piirid.

ALBERT EINSTEIN

      1. peatükk

Hurtsikus elav tüdruk ja mees,tänu kellele ta sealt pääseb

      Mõnes mõttes olid Lõuna-Aafrika suurima slummi käimlatühjendajad õnnelikud inimesed. Neil oli töö, ja katus pea kohal.

      Seevastu ei olnud neil statistiliselt võttes mingit tulevikku. Enamik neist suri varakult tuberkuloosi, kopsupõletiku, kõhulahtisuse, tablettide või alkoholi või nende kombinatsiooni tagajärjel. Mõni üksik eksemplar nägi oma viiekümnendat sünnipäeva. Näiteks Soweto latriinikontori ülemus. Kuid ta oli väsinud ja haiglane. Viimasel ajal loputas ta juba vara hommikul liiga palju valuvaigisteid liiga suure koguse õllega alla. Selle tulemusel oli ta kogemata kombel andnud nina pihta Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna esindajale. Kahver, kes võttis liialt sõna. Asjast kanti ette Johannesburgi osakonna juhatajale, kes järgmisel päeval kolleegidega hommikukohvi juues teatas, et on aeg B-sektori eest vastutav kirjaoskamatu välja vahetada.

      Muide, see hommikune kohvitamine oli harukordselt meeldiv. Uue sanitaarassistendi tööle tuleku puhul pakuti torti. Noormehe nimi oli Piet du Toit, ta oli kahekümne kolme aastane ja pärast ülikooli oli see tema esimene töökoht.

      Uus töötaja pidi Soweto-probleemi enda hooleks võtma, niimoodi olid asjad Johannesburgi omavalitsuses kord juba seatud. Viimati tööle võetu vastutusalasse kuulusid kirjaoskamatud, seda uue kolleegi nii-öelda karastamiseks.

      Kas kõik Soweto välikäimlate tühjendajad olid tõepoolest kirjaoskamatud, seda ei teadnud keegi, kuid nii neid lihtsalt nimetati. Vähemalt koolis polnud neist küll keegi käinud. Ja kõik nad elasid hurtsikutes.

      Lisaks oli neil räägitust arusaamisega üle mõistuse suuri raskusi.

*

      Piet du Toit oli halvas tujus. Ees ootas esimene külaskäik metslaste juurde. Kunstikaupmehest isa saatis temaga igaks juhuks ihukaitsja kaasa.

      Kahekümne kolme aastane noormees astus latriinikontorisse ja nurises otsekohe seal leviva haisu üle. Teisel pool kirjutuslauda istus latriiniülem, keda ta lahti laskma oli tulnud. Ja tema kõrval väike tüdruk, kes assistendi üllatuseks suu lahti tegi ja vastas, et sital olla paraku selline halb omadus – et see haiseb.

      Piet du Toit kaalus sekundi, kas plika ehk pilkab teda, kuid see polnud ju ometi võimalik.

      Ta jättis asja sinnapaika. Selle asemel ütles ta latriiniülemale, et too vallandatakse, sest kõrgemal pool on niimoodi otsustatud, kuid ta saab kolme kuu palga, kui hangib järgmise nädala jooksul vastutasuks äsja vakantseks muutunud töökohale kolm kandidaati.

      „Kas ma võin tavalise käimlatühjendajana tööd edasi teha ja niimoodi natuke raha teenida?” küsis hetk tagasi vallandatud ülemus.

      „Ei,” vastas Piet du Toit. „Ei või.”

      Nädal hiljem olid assistent du Toit ja tema ihukaitsja uuesti kontoris. Vallandatud ülemus istus kirjutuslaua taga, oletatavasti viimast korda. Tema kõrval seisis sama tüdruk.

      „Kus su kolm kandidaati on?” küsis assistent.

      Vallandatu avaldas kahetsust, et kaks neist ei saa kohal viibida. Ühel oli eelmisel õhtul kakluse käigus kõri läbi lõigatud. Kus number kaks võiks viibida, seda ei osanud ta paraku öelda. Arvatavasti kukkus jälle tsüklisse.

      Piet du Toit ei tahtnud teada, mis liiki tsükliga on tegemist. Ta tahtis sealt lihtsalt minema pääseda.

      „Ja kus su kolmas kandidaat on?” küsis ta kurjalt.

      „Tüdruk minu kõrval. Ta on mind juba paar aastat nii mitmeski asjas aidanud. Tuleb tunnistada, et ta on tubli.”

      „Kurat, ma ei saa ju ometi kaheteistaastast latriiniülemaks panna,” ütles Piet du Toit.

      „Neljateistaastast,” lausus tüdruk. „Ja mul on üheksa aastat tööstaaži.”

      Hais kippus hinge matma. Piet du Toit kartis, et see jääb ka ülikonnale külge.

      „Kas sa tarvitad juba narkootikume?” küsis ta.

      „Ei,” vastas tüdruk.

      „Oled sa rase?”

      „Ei,” ütles tüdruk.

      Assistent vaikis mõne sekundi. Ta ei tahtnud siia tagasi tulla sagedamini kui just hädapärast vaja.

      „Mis su nimi on?” küsis ta.

      „Nombeko,” vastas tüdruk.

      „Aga perekonnanimi?”

      „Ma arvan, et Mayeki.”

      Issand jumal, need siin ei tea isegi oma nime.

      „Eks sa siis saad selle töö, kui suudad kaine püsida,” ütles assistent.

      „Suudan küll,” vastas tüdruk.

      „Hästi.”

      Siis pöördus assistent vallandatu poole.

      „Leppisime kokku kolmes kuupalgas kolme kandidaadi eest. Seega üks kuupalk ühe kandidaadi eest. Miinus üks palk, sest ainus, kelle sa suutsid leida, on kaksteist aastat vana.”

      „Neliteist,” ütles tüdruk.

      Piet du Toit lahkus hüvasti jätmata. Ihukaitsja järgnes talle kaks sammu tagapool.

      Tüdruk, kellest äsja oli saanud oma ülemuse ülemus, tänas viimast abi eest ja ütles, et mees on tööle võetud tema paremaks käeks.

      „Aga Piet du Toit?” küsis endine ülemus.

      „Me vahetame lihtsalt su nime ära, assistent ei suuda neegritel ilmaski vahet teha,” ütles neljateistkümneaastane, kes nägi välja nagu kaksteist.

*

      Soweto B-sektori äsja ametisse määratud ülem polnud päevagi koolis käinud. Osalt oli põhjuseks see, et tema emal olid olnud teised prioriteedid, osalt aga ka see, et tüdruk oli ilmale tulnud Lõuna-Aafrikas kuuekümnendate algupoolel, kui poliitiline juhtkond Nombeko-suguseid lapsi üheski mõttes arvesse ei võtnud. Tolleaegne peaminister sai kuulsaks retoorilise küsimusega, miks peaksid mustad koolis käima, kui nad muuks peale puude ja vee kandmise nagunii ei kõlba?

      Põhimõtteliselt ei olnud tal õigus, sest Nombeko kandis sitta, mitte puid või vett. Samuti polnud mingit põhjust arvata, et kõhetu tüdruk kasvab suureks ja suhtleb kuningate ja presidentidega või ajab tervetele rahvustele hirmu nahka või mõjutab maailma arengut laiemas mõttes.

      Kui ta poleks olnud see, kes ta oli.

      Muu hulgas oli ta väga töökas laps. Juba viieaastasena kandis ta latriinitünne, mis olid sama suured kui ta ise. Välikäimlate tühjendamisega teenis ta täpselt nii palju raha, kui tema emal vaja läks, et paluda tütrel osta talle pudel lahustit. Ema võttis pudeli vastu sõnadega „aitäh, kullake,” keeras korgi maha ja asus leevendama oma lõputut valu, mida põhjustas suutmatus luua endale või oma lapsele paremat tulevikku. Nombeko isa oli viibinud viimast korda tütre läheduses paarkümmend minutit pärast tolle eostamist.

      Kui Nombeko vanemaks sai, jõudis ta päeva jooksul tühjendada rohkem latriinitünne ja raha jäi ka muuks peale lahusti. Seega sai ema lahustit nüüd täiendada tablettide ja viinaga. Kuid tüdruk, kes nägi, et niimoodi see enam jätkuda ei saa, ütles emale, et too peab valima: kas lõpetab säärase elustiili viljelemise või sureb.

      Ema noogutas, ta sai aru.

      Rahvast oli matustel palju. Tol ajal oli Sowetos palju neid, kes tegelesid peamiselt kahe asjaga: tapsid end aeglaselt ja jätsid hüvasti nendega, kellel oli see juba korda läinud. Ema suri, kui Nombeko oli kümme aastat vana, ja isa, nagu öeldud, tema elus ei figureerinud. Tüdruk kaalus, kas jätkata sealt, kus ema lõpetas – ehitada keemia abil tegelikkuse ja enda vahele läbitungimatu müür. Kuid kui ta pärast ema surma esimese palga kätte sai, otsustas ta selle asemel endale midagi süüa


Скачать книгу