Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
kolooniast ilma jäi, siis oma varanduse Prantsuse-Rumeenia päritolu lemmiklõbutüdruku peale ära raiskas ja lõpuks maha suri). Kuid enne seda lahkus ta Port Elizabethist põhja suunas ning sattus Basuutomaale, kus kuuldavasti pidavat elama kõige ümaramate kehavormidega naised.
Sinna oli tal põhjust jääda mitmeks aastaks, vajaduse korral järgmisse külla ümber kolides. Tänu oma lugemis- ja kirjutamisoskusele leidis ta alati tööd ning tegutses lõpuks koguni erinevate Euroopa misjonäride vahendajana, kes soovisid riigi harimatu rahva hulgas valgustustööd teha.
Basuuto rahva pealik, tema ekstsellents Seeiso ei näinud põhjust oma rahva ristimiseks, kuid mõistis, et maa vajab kõikjalt peale tungivate buuride vastu kaitset. Kui misjonärid Thabo initsiatiivil meelitasid kuningat relvade hankimise lubadusega, soovides vastutasuks õigust piibleid laiali jagada, haaras pealik pakkumisest otsekohe kinni.
Nii juhtuski, et kohale hakkas saabuma preestreid ja diakone, sooviga basuuto rahvast kurjusest päästa. Neil olid kaasas piiblid, automaatrelvad ja mõned maamiinid.
Tänu relvadele püsisid vaenlased aupaklikus kauguses, piiblid põletasid mägikülade külmetavad elanikud aga sooja saamiseks ära. Lugeda nad ju nagunii ei osanud. Kui misjonärid seda taipasid, muutsid nad strateegiat ja püstitasid lühikese aja jooksul terve rea kristlikke jumalatempleid.
Thabo töötas aeg-ajalt preestrite assistendina ja arendas välja isikliku kätega ravitsemise meetodi, praktiseerides seda selektiivselt ja kõrvaliste pilkude eest varjatult.
Armurindel läks asi nihu ainult ühel korral, kui mägiküla elanikud avastasid, et kirikukoori ainus meesliige on vähemalt viiele kooris laulvast üheksast tüdrukust igavest truudust vandunud. Külas viibiv Inglise preester oli midagi taolist juba ammu kahtlustanud. Thabo nimelt ei osanud laulda.
Preester võttis ühendust tüdrukute isadega, kes otsustasid, et kahtlustatav tuleb traditsiooni kohaselt üle kuulata. Traditsiooniline ülekuulamine pidi välja nägema nii, et Thabo pannakse täiskuuööl palja tagumikuga sipelgapessa istuma ja teda torgitakse odadega viiest suunast.
Õiget kuufaasi oodates pandi Thabo ühte hütti luku taha, mida pastor valvama jäi, kuni kirikumeest tabas päikesepiste ja ta suundus selle mõju all olles jõe äärde, kavatsusega päästa jõehobu hingeõnnistust. Pastor pani käe ettevaatlikult looma koonule ja ütles, et Jeesus on valmis …
Kaugemale ta ei jõudnud, sest jõehobu avas lõuad ja hammustas pastori keskelt pooleks.
Pärast usutegelasest vanglaülema kadumist õnnestus Thabol Pablo Neruda abiga keelitada naisvangivalvurit ust lukust lahti keerama ja niimoodi põgenema pääseda.
„Aga mis sinust ja minust saab?” hüüdis vangivalvur talle järele, kui mees tulistvalu savanni poole lippas.
„Tõesti, ei armasta ma sind enam!” karjus Thabo vastuseks.
Paistis lausa sedamoodi, et Thabo oli Jumala kaitse all, sest ta ei kohanud kahekümne kilomeetri pikkusel öisel retkel pealinna Maserusse ei lõvisid, gepardeid, ninasarvikuid ega muid ohte. Kohale jõudes pakkus ta end tööle pealik Seeiso nõunikuks, too mäletas teda juba varasemast ajast ja võttis ta seetõttu soojalt vastu. Pealik pidas ülbete brittidega iseseisvuse teemal läbirääkimisi, kuid need ei kippunud eriti edenema, enne kui saabus Thabo ja ütles, et kui härrased kavatsevad kaua oma joru ajada, siis kaalub Basuutomaa Kongost Joseph Mobutult abi palumist.
Britid kangestusid. Joseph Mobutu? Mees, kes oli äsja maailmale teatanud, et soovib võtta enda nimena kasutusele Kõikvõimas Sõdalane, Kes Tänu Vastupidavusele Ja Vääramatule Tahtele Sammub Võidult Võidule Ja Kelle Jälgedes Põleb Tuli?
„Täpselt, just tema,” ütles Thabo. „Üks minu lähedasemaid sõpru. Aja kokkuhoiu mõttes kutsun ma teda Joeks.”
Briti delegatsioon palus aega omavahel nõupidamiseks, selle tulemusena jõuti järeldusele, et regioon vajab vaikust ja rahu, mitte mingisugust kõikvõimast sõdalast, kes ennast esimese pähe torganud nimega tituleerib. Britid pöördusid läbirääkimistelaua taha tagasi ja ütlesid:
„Eks võtke see maa siis endale.”
Basuutomaast sai Lesotho, pealik Seeisost kuningas Moshoeshoe II, Thabost aga uue kuninga absoluutne lemmik. Teda koheldi kui perekonnaliiget ja talle eraldati kotitäis maa kõige olulisemast kaevandusest pärit lihvimata teemante, mis olid väärt terve varanduse.
Kuid ühel päeval oli Thabo kadunud. Nõunikul oli juba lootusetu kahekümne nelja tunnine edumaa, enne kui kuningas taipas, et tema noorem õde ja silmatera, habras printsess Maseeiso on rase.
See, kes oli kuuekümnendate aastate Lõuna-Aafrikas mustanahaline, räpane ja tolleks hetkeks poolenisti hambutu, ei sobitunud mitte kuidagi valgete maailma. Pärast õnnetut vahejuhtumit endisel Basuutomaal kiirustas Thabo seepärast kohe edasi Sowetosse, pärast seda kui oli kõige väiksema oma teemantidest lähima juveliiri juures rahaks teinud.
Seal leidis ta B-sektoris vaba hurtsiku. Ta kolis sisse, toppis oma kingad rahatähti täis ja kaevas umbes pooled teemantidest muldpõrandasse. Ülejäänud teemandid peitis ta hammastest suhu jäänud tühimikesse.
Enne võimalikult paljudele naistele kõikvõimalike lubaduste andmisega alustamist värvis ta oma hurtsiku ilusaks roheliseks, sihuke värk läheb naisterahvastele hästi peale. Muldpõranda kattis ta linoleumiga.
Thabo tegeles naiste võrgutamisega Soweto kõikides sektorites, kuid mõne aja pärast jättis ta oma sektori vahele, et rahulikult hurtsiku ees istuda ja lugeda, kartmata seejuures asjatut häirimist.
Paralleelselt lugemise ja võrgutamisega pühendus ta reisimisele. Risti ja põiki läbi Aafrika, kaks korda aastas. See pakkus niihästi elukogemust kui ka uusi raamatuid.
Aga ehkki ta oli majanduslikult täiesti sõltumatu, pöördus ta alati oma hurtsikusse tagasi. Kasvõi juba selle pärast, et pool tema varandust oli endiselt kolmekümne sentimeetri sügavusel linoleumi all, Thabo alumine hambarida oli veel liiga heas seisus ega mahutanud kõiki teemante ära.
Läks mööda mõni aasta, enne kui Soweto hüttides tasapisi keelt hakati peksma. Kust too raamatuhull küll raha saab?
Et kuulujuttudele mitte liialt hoogu anda, otsustas Thabo tööle minna. Kõige käepärasem oli hakata mõneks tunniks nädalas latriinide tühjendajaks.
Kolleegideks olid peaaegu eranditult noored mehed, ilma tulevikuta alkohoolikud. Kuid olid ka mõned lapsed. Nende hulgas kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes lõi Thabole käärid kintsu ainuüksi sellepärast, et too duširuumis kogemata valest uksest sisse läks. Või tegelikult küll õigest uksest. Viga oli tüdrukus. Liiga noor, ei mingeid vorme. Thabole jäid säärased silma vaid hädaolukorras.
Käärihoop oli valus. Ja nüüd seisis plika tema hurtsiku ees ja tahtis, et teda lugema õpetataks.
„Ma õpetaksin sind hea meelega, ainult et ma pean homme ära sõitma,” ütles Thabo ja mõtles, et võib-olla on kõige rahulikum, kui ta selle lubaduse tõepoolest ka teoks teeb.
„Ära sõitma?” küsis Nombeko, kes polnud kordagi oma kolmeteistkümneaastase elu jooksul Soweto piiridest väljaspool käinud. „Kuhu sa siis sõidad?”
„Põhja poole,” vastas Thabo, „eks hiljem vaatab täpsemalt.”
Thabo äraoleku ajal sai Nombeko aasta vanemaks ja liikus karjääriredelil ülespoole. Ta elas oma uude rolli kiiresti sisse. Tänu nutikale süsteemile, mille järgi piirkond geograafilise suuruse või maine asemel demograafilistel alustel sektoriteks jagati, muutus välikäimlate paigutus palju efektiivsemaks.
„Kolmekümneprotsendiline paranemine,” kiitis teda tema eelkäija.
„Kolmekümne koma kahe protsendiline,” ütles Nombeko.
Pakkumine vastas nõudlusele ning vastupidi, ja tänu sellele jäi eelarvest raha üle nelja uue pesu- ja puhastuspunkti rajamiseks.
Võttes arvesse meeste keelepruuki, kellega neljateistkümneaastane igapäevaselt lävis, oli tema verbaalne võimekus lausa fantastiline (kõik, kes