Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
laohoone alles.
Konstantinos haaras venna käsivarrest kinni. Nad pidid villasse jõudma, ja kiiresti. Kui nad majja jõudsid, istus Olga trepihallis, kahvatu ja tumedasilmne, tilluke beebi vastu rinda surutud. Pavlina seisis tema kõrval, kott kummaski käes. Nad mõlemad olid pisarais, ent kergendus valgus üle nende nägude, kui Konstantinos ja Leonidas nähtavale ilmusid.
„Me peame minema, otsekohe!” ütles Konstantinos karmilt ja juhtis nad aega viitmata tänavale.
Nad ruttasid piki promenaadi nii kiiresti, kui suutsid, ning vastsündinu oli teadlik üksnes oma ema käte soojusest ja tema tugevatest südamelöökidest. Meri, mis jäi neist ainult mõne tolli jagu paremale, pakkus vähe lohutust.
Kreeka armee proovis väheste tuletõrjepritside abil leeke kustutada, kuid see oli tulutu – just nagu pangetäis vett metsatulekahju korral. Nüüd oli esmatähtis viia Thessaloníki elanikud ohutusse kohta.
Erinevatest rahvustest inimesed olid kogunenud Valgest Tornist ida poole jäävasse piirkonda ning suur hulk sõidukeid transportis neid leekidest eemale, linnast välja. Teised põgenesid paatidega. Sihtkohad ei olnud kindlaks määratud, tähtis oli üksnes põgenemine. Terve kaldaäär oli nüüd leekides ja kokku kukkuvad hooned kujutasid endast uut ohtu, kuna rauast balustraadid hakkasid sulama ja seinad varisesid mürinal tänavatele. Kuigi tegemist oli keelte paabeliga, loodi väheste sõnade abil arusaamine nende vahel, kes päästsid ja keda päästeti.
Üle taeva oli laotunud punakaskollane kuma, otsekui päike oleks loojunud ja mõne tunni pärast jälle tõusnud. Terve linn oli leekides.
Leonidas aitas Olga, beebi ja Pavlina sõjaväeautosse. Olga oli silmnähtavalt nõrk, kuid Leonidas rahustas Konstantinost, et ta on heades kätes ja et tema eest hoolitsetakse hästi. Kangakaupmees oli surunud ohvitseri pihku peotäie rahatähti lubadusega anda veel palju rohkemgi, kui kõik hästi läheb, ja käskinud juhil viia nad Pereasse, kus elas üks tema parimaid kliente.
Hoolimata sellest, et vennad teineteist ei sallinud, tundis Leonidas, et ta on kohustatud Konstantinose juurde jääma. Nad liikusid ida poole ning istusid seejärel terve öö ja suure osa järgmisest päevast ohutus kauguses kalda ääres, vaadates oma armastatud linna muutumist tuhaks.
Sellel päeval, nagu paljud surmkindlalt uskusid, juhtus ime.
Tuli ei olnud suurt hoolinud ühestki religioonist. Mõned üksikud minaretid seisid veel püsti nagu puutüved põlenud metsas, kuid peaaegu kõik sünagoogid olid maatasa tehtud. Ka suur hulk kirikuid oli hävinud, ent kui tuli jõudis iidse Agia Sofia basiilika lähedale, ei liikunud ta müstilisel kombel enam edasi. Mõned inimesed nägid selles vastust oma palvetele.
Kas siis jumala sekkumise tõttu või mitte, aga tulel ei olnud enam tuule toetust. Leekidel oli vaja tuule jõudu, et linnas järgmisse piirkonda edasi liikuda, ning ilma selleta ei saanud see palang jätkuda. Kuigi linn põles ja hõõgus veel paar päeva, oli tuli leidnud oma loomuliku lõpu.
Esmaspäeva hommikul kibeles Konstantinos tagasi linna. Sealt, kus nemad asusid, oli võimatu purustuste ulatust kindlaks teha, ning ta oli ikka veel veendunud, et tema sadama lähedal asuv peamine laohoone on säilinud.
„Ma pean kahjustused üle vaatama,” ütles Konstantinos.
Vennad liikusid vaikides ja üha suureneva ärevusega oma laastatud linna poole, mille varemeteks muutunud hoonete mustad siluetid moondusid seda kummituslikumaks, mida lähemale linna keskusele nad jõudsid. Õhus oli käegakatsutavat kurbust. Linn oli leinas, tema mustaks muutunud jäänused olid tema leinariieteks.
Räbalates mees hoidis käes piiblit ja rääkis raevukalt oma kujuteldavale kogudusele. Ta luges Johannese ilmutuseraamatust:
„Häda, häda, suur linn, riietatud peenlinasesse ja purpurisse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest üheainsa tunniga on ära lagastatud nii suur rikkus.
Ja kõik tüürimehed ja kõik rannasõidulaevnikud ja laevurid ja kõik, kes tegutsevad meritsi, seisid kaugel eemal ja kisendasid, kui nad nägid ta põlemise suitsu: „Kes on selle suure linna sarnane?” Ja nad viskasid põrmu oma pea peale ning karjusid nuttes ja leinates: „Häda, häda, suur linn, kelle sees on rikastunud tema noosist kõik, kel oli laevu merel – üheainsa tunniga on ta lagastatud!”
„See näib paika pidavat…” ütles Leonidas.
„Ära ole ebausklik,” ütles vanem vend ärritunult. „Keegi idioot pani linna põlema. Nii lihtne see ongi.”
Igal pool piki kaldaäärt märkasid nad põlenud kalapaatide vee alla vajunud jäänuseid. Leegitsevatest kaldaäärsetest hoonetest pärit sädemed olid kõigest hoolimata paatideni jõudnud.
Mitmed teisedki inimesed sooritasid samasugust hääletut palverännakut, et laastamistöö üle vaadata, ning vaatepilt, millega nad vastamisi seisid, oli hullem, kui keegi neist kujutlenud oli. Hotellid, restoranid, kauplused, teatrid, pangad, mošeed, kirikud, sünagoogid, koolid, raamatukogud – kõik olid muutunud varemeteks, nii nagu elumajadki. Tuhanded ja tuhanded hooned olid hävinud.
Linna kohal hõljus vaikus. Vennad nägid paljusid inimesi, kes uurisid tähelepanelikult oma kodude jäänuseid, suutmata uskuda, et nende eludest pole järele jäänud midagi muud kui need hõõguvad söeraasukesed, mis võisid kunagi olla kas mööbel, riided, ikoonid või raamatud. Kõik oli muutunud ühesuguseks.
Komninoste kodu lähedal jalutasid vendadele vastu kaks naist. Nad paistsid nii kohatult elegantsed ja sundimatud, kaitstes oma päid allalangeva tuha eest päikesevarjudega, just nagu pealelõunast jalutuskäiku tegevad daamid, ent kui nad neist möödusid, nägid vennad, et mõlemad naised nutsid häbenemata.
Kui nad oma perekonnale kuuluva maja juurde jõudsid, mõistsid nad täielikult nende naiste kurbust. Natuke aega nad lihtsalt seisid ja vaatasid, suutmata uskuda, et selle tohutu suure hõõguva ala asemel oli kunagi olnud võrratu maja, mille nende isa oli uhkustundega ehitanud.
Leonidase võttis enda võimusse võimas mälestus tema lapsepõlveaegsest merevaatega magamistoast ja talle meenus, kuidas ta oli igal hommikul ärgates näinud mere loodud mustreid laes tantsisklemas. Vaatamata sellele, et ta oli juba palju aastaid tagasi sealt välja kolinud, tulid mälestused temani nüüd kokkusurutud sähvatustena, niivõrd kiiresti ja kronoloogiliselt ebaõiges järjekorras nagu unenägu. Tema silmad kipitasid õhus heljuvast kirbest vingust, ent nüüd hakkasid tal pisarad voolama.
Konstantinos mõtles otsekohe oma kabinetis olnud kirjutuslauale, isiklikele dokumentidele, hindamatule kellade kollektsioonile, maalidele, võrratutele kardinatele, mis ulatusid nii elegantselt laest põrandani. See kõik oli kadunud ja see kõik oli asendamatu. Raev mattis ta enda alla nagu leek.
„Tule nüüd, Leonidas,” nähvas ta venna käest kinni võttes. „Meil ei ole siin midagi teha. Ma pean nägema müügisaali ja seejärel laohoonet.”
„Nendega on sama lugu,” vastas Leonidas külmalt. „Kas sa tõesti pead seda nägema?”
„Müügisaal ei ole võib-olla tules hävinud,” ütles Konstantinos optimistlikult. „Me ei tea seda, kuni me sinna ei lähe.”
Nad kõndisid sihikindlal sammul mööda laastatud tänavaid. Konstantinos oli nõuks võtnud mitte lootust kaotada, kuid sihtpunkti saabumine üksnes kinnitas, et Leonidasel oli olnud õigus. Müügisaali ei olnud enam. Ei olnud enam jälgegi sellest vikerkaarest, mille üle ta nii uhke oli olnud: punane, sinine, roheline ja kollane olid kõik taandunud halli erinevateks varjunditeks. Vennad ei söandanud sisse minna. Metallist talad rippusid ohtlikult laest alla ja kes teadis, kui terved need tellisseinte jäänused enam olid.
„Laohoone on palju moodsama konstruktsiooniga,” ütles ta. „Ja suurem osa varudest asub just seal, seega ärme raiska siin aega.”
Konstantinos Komninos pööras ümber. Nende varemete nägemine oli väljakannatamatu ja ta ei tahtnud, et ta vend näeks, kuidas see kaotus teda puudutas.
Leonidas silmitses ikka veel seda vaatepilti, kui äkki taipas, et Konstantinos on juba tänava lõpus. Ta tõttas vennale järele.
Nad