Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
on Ateenas! Me peame ta sinna toimetama.”
See ei avaldanud ametnikule muljet. Sellised üksteisest lahutamised ja kaotsiminekud olid neil päevil igapäevased.
„Noh, Ateenasse ei lähe ühtegi laeva, kuid siin on laev, mis läheb Thessaloníkisse.”
„Millal tuleb laev, mis läheb Ateenasse?”
„Mul ei ole õrna aimugi ja kellelgi teisel ei ole samuti. Vaadake, kyria, see siin ei ole mingisugune lõbureis ja seega oleks teist tark võimalikult ruttu ära otsustada, kas te tahate, et teie nimed oleksid reisijate nimekirjas.” Ta tõstis Eugenia blanketi oma laua servale. „Kui te astuksite nüüd kõrvale…” lisas ta kannatamatult. „Teie taga on sadu inimesi, kes ei näe niimoodi välja, et nad oleksid sama nõudlikud selle suhtes, kuhu nad lähevad.”
Eugenia vaatas, kuidas briis paberi serva üles tõstis. Piisab natuke tugevamast tuuleiilist ja tema õigus kohale sellel laeval võib minema hõljuda.
Tal oli otsustamiseks vähem kui sekund aega. Kuigi kõigi nende külast pärit inimeste sihtkohaks oli Ateena, siis Thessaloníki asus lähemal; ent ainus tõeliselt määrav tegur oli see, et muid kindlaid võimalusi üldse ei olnudki.
„Me läheme!” ütles ta käega plaksti vastu avaldust lüües. „Palun. Me võtame need kohad.”
„Väga hea,” vastas ametnik. „Kas te kirjutaksite oma nime siia, kinnitamaks, et te olete kahe tüdruku ema ja… siia, kinnitamaks, et te vastutate kolmanda tüdruku eest?”
Eugenia ei kõhelnud nüüd ja kirjutas kohmakalt oma nime näidatud kohtadesse. Ta ei olnud kunagi kahelnud, isegi mitte hetkeks, et ta peab hoolitsema Katerina eest senikaua, kuni tema ema on leitud. Mitte miski ei olnud tundunud loomulikum. Sellest hetkest peale, kui see nägus valges katkirebitud kleidis laps Smürnast lahkuva laeva peal tema kätte usaldati, oli ta armastanud teda nagu enda oma. Kui türklastega toimunud kokkupõrge ei oleks Eugenialt tema abikaasat võtnud – mees oli ametlikult kadunud –, siis oleks tal tõenäoliselt veel mitu last olnud. Võib-olla see oli põhjuseks, miks ta oli selle perekonnalisa sellise valmisolekuga omaks võtnud.
Nemad neljakesi olid esimestena laeva pardal, seega neile tundus, et laev sai alles mitu tundi hiljem lõpuks rahvast täis ja oli valmis lahkuma. Kostsid kettide kõlksatused ja lapsed, kes olid mööda tekki edasi-tagasi jooksnud, läksid reisi algusest elevile ja tulid tagasi Eugenia juurde.
Ta ei öelnud neile, kuhu nad sõidavad. Tema tütred kurvastaksid, et nad ei saa jälle oma vanade sõpradega koos olla, ja Katerina saaks teada, et tema ema ei olegi teda nende teekonna lõpus ootamas. Vastasel juhul aga ei pruugi keegi neist teada, mis vahe on Ateenal ja Thessaloníkil.
Laev sõitis terve öö, täiskuu veele valgust heitmas. Lapsed magasid sügavalt. Nende kompsudest olid saanud neile padjad ja laagrist kaasa antud tekid kaitsesid neid soolase tuule eest.
Eugenia oli öö läbi ärkvel, kuulates haigete häälitsusi ja lootes, et tüdrukud pääsevad tõvest. Laevale olid tulnud mõned düsenteeriahaiged, kes olid nüüd palaviku haardes, ning viis või kuus korda astus keegi üle Eugenia jalgade, kandes haiget või isegi elutut keha. Kõik haiged püüti paigutada laevas ühele kindlale alale, sest see oli ainus viis, kuidas vähendada epideemia puhkemise riski. Hääled kandusid vaikuses edasi ja Eugenia kuulis laeva pardal oleva kahe preestri pidevat pominat, kui nad trööstisid surijaid või viisid pooleldi lauldes vaikselt läbi matusetalitust. Mitmel korral kuulis ta selgelt äratuntavat tuhmi plärtsatust, mille põhjustas surnukeha viskamine üle parda.
Ta vaatles lapsi, uurides nende tumedate siidiste juuste salke, nende otsaesiste veatut nahka ja pikki ripsmeid, mis riivasid nende palgeid. Need kolm süütukest, kes nii rahulikult tema kõrval magasid, näisid kuuvalguses justkui helendavat. Nad olid endale õnnetuse kaelakutsumiseks teinud sama vähe kui inglid, keda nad meenutasid. Isegi üksainus hetk piinu oli rohkem, kui nad ära olid teeninud.
Ta palus Panagia’t11, et ta neid kõiki kaitseks, ja hoolimata sellest, kas Neitsi Maarja tema palveid kuulis või mitte, jätkas laev armutult oma teekonda üle sinkjasmusta mere.
Kui ta üksisilmi lapsi vaatas, muutusid Eugenia silmalaud raskeks. Selleks ajaks, kui Kreeka rannik hakkas kauguses selgemaid piirjooni omandama, oli ta sügavasse unne vajunud. Ärgates on nad uuel kodumaal ja algamas on uus elu.
Kaheksas peatükk
Konstantinos Komninose jaoks oli see maikuu hommik samasugune nagu paljud teisedki. Ta tõusis vara ja valmistas ennast ette päevatööks. Tema laohoone ja müügisaal avati kaks aastat tagasi ja ta oli alustanud laienemist juba kolmandasse hoonesse. Kuigi paljud ärid ei olnudki tulekahjust toibunud, oli Konstantinos kasutanud oma isa ehitatud hoonete hävimist selleks, et luua midagi suuremat ja tugevamat ning enda oma. Ta oli vaidlustanud oma kindlustusfirma võimetuse talle maksta ja oli selle kohtuasja võitnud ning seega oli tal olnud võimalus tõusta selle linna tuhast nagu fööniks. Lisaks kõigele oli pikemat aega kestnud mobilisatsioon ja pidev konfliktsituatsioon Väike-Aasias pakkunud talle võrratuid äritegemise võimalusi.
Sõda oli andnud, kuid see oli ka võtnud.
Oktoobri lõpus oli ta saanud teate, et tema vend on kadunud. Leonidas oli pärast oma rügemendi taganemist läbi Väike-Aasia jõudnud välja Smürna eeslinna, ent pärast seda ei olnud temast enam midagi kuuldud. Nende jutu järgi, kellel oli õnnestunud ellu jääda, oli enamik Leonidas Komninose rügemendi sõduritest kas vigastatud või maha notitud.
Hoonete uuesti ülesehitamine ja äritegevuse täiustamine oli olnud Konstantinose mereäärse häärberi taastamisest tähtsuselt eespool ning olgugi et viimasega oli alustatud, oli see siiski ettevõtmine, millele ta pühendas palju vähem aega. Terve majavare tuli maha lammutada, enne kui seda sai uuesti ehitama hakata. Ainus osa hävinud majast, mida sai uuesti kasutada, oli vundament.
Samal ajal kui Olga ja väike Dimitri Komninos elasid endiselt Irini tänaval, ööbis Konstantinos hotellis. Ta jõudis oma kontorist sinna harva enne südaööd, seega oli vabandus, et ta ei taha häirida magavat peret, ju paikapidav.
Olga armastas elu vanalinnas ja sealset pidevat tegutsemist ning ta ei kiirustanud oma rõõmsat ja rahulolevat last mujale kolima, kuid elanikkonna vahetusega kaasnenud dramaatilised muudatused olid hakanud juba linna ümber kujundama. Need puudutasid isegi Irini tänavat.
Ekremite perekond pidi peatselt välja kolima. Nad olid juba mitu nädalat lahkumiseks ettevalmistusi teinud: pakkinud oma asju, jätnud jumalaga kallite sõpradega ja teinud väikesi kingitusi neile selle tänava inimestele, keda nad olid armastama hakanud. Neile oli lubatud kompensatsiooni kodu eest, kust nad olid sunnitud lahkuma, ja uut elukohta Väike-Aasias, ent see asus neile täiesti võõras ja tundmatus paigas ning neil ei olnud mingit soovi rebida ennast lahti oma õnnelikust elust Thessaloníkis.
Nende ärasõidule eelnenud õhtul olid Morenod kutsunud Ekremid enda poole lahkumisõhtusöögile ja viimased olid toonud kingituseks armastusega hoitud luulekogu värssidega Ibn Zamrakilt, kelle tekstid olid graveeritud Alhambra palee seintele.
Need kaks perekonda olid kõiges ühel meelel: neis oli nii palju sarnast. Nende mõlema rahva Hispaaniast väljaajamine oli kõigest üks neist sarnasustest.
„Granada! Alati rahu ja hella lootuse kodupaik. Ainuüksi seal viibimine on nii soov kui ka selle täitumine,” tõlkis üks Ekremi tüdrukutest.
„Ei tea kunagi, mida elu toob, eks ole?” ütles kyria Ekrem konarlikus kreeka keeles.
„Ma arvan, et selle teksti kirjutamise ajal ei olnud kellelgi vähimatki aimu, et kõik araablased sealt minema kihutatakse,” ütles Saul irooniliselt.
Olga oli tõusnud sellel hommikul vara, et minejatega lõplikult jumalaga jätta. Kui Komninos oleks teel habemeajaja juurde sealt mööda läinud, oleks ta olnud vapustatud, nähes oma naise härdameelsust mingite moslemite lahkumise pärast. Ta ei olnud kunagi aru saanud, miks oli naine Ekremite vastu nii sõbralik olnud.
Kella kolmveerand kaheksaks oli Komninos lasknud juba habemeajaja juures oma nägu raseerida
Neitsi Maarja nimetus kreekakatoliku kirikus.