Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North
Õhujõududesse ja jooksin alati rühmast kõige kiiremini varju, kui õhuhäiret anti, kuni lõpuks hakkas Hitler Londonit pommitama ja ma teadsin, et võin rahulikumalt hingata. Esimestel sõja-aastatel oli õhujõudude mehaaniku koht väga hea. Peaaegu kõik, kes õhujõududes surma said, said surma õhus, kus seda polnud näha ja sellele ei pidanud ka mõtlema. Meie, tavotiööbikutega, piloodid sisuliselt ei suhelnud, niisiis oli mul väga lihtne muretseda ainult lennukite pärast ja pidada mehi, kes nendega lendasid, tavaliseks mehaaniliseks osaks, millest ei pea eriti välja tegema. Siis tulid ameeriklased ja me hakkasime Saksamaad pommitama, jälle hukkus õhus palju mehi ja mina pidin jälle kurvastama ainult masinate kaotamise pärast, kuid aina rohkem mehi jõudis ka tagasi, kuigi kildudest läbistatuna: nende vere kiht põrandal oli täpselt nii paks, et säilitada sellest läbi rüsinud saabaste jäljed. Ma mõistatasin, mida ma saaksin teisiti teha, teades, mis tuleb, ja jõudsin järeldusele, et ma ei saa teisiti teha mitte midagi. Ma teadsin, et liitlased võidavad, kuid ma ei olnud Teist maailmasõda kunagi akadeemilise üksikasjalikkusega uurinud: minu kogemused olid täielikult isiklikud, pigem elamused kui teadmised, mida kellelegi edasi anda. Ainus, mida ma teha sain, oli hoiatada üht Valkeithi-nimelist šotlast, et ta püsiks Normandia rannale jõudes kaks minutit kauem paadis, või sosistada reamees Kenahile, et Gennimont’ külas on tank, mis eksis ära ning ootab pagaritöökoja ja kiriku vahel, et tema elupäevadele lõpp teha. Kuid mul ei olnud jagada mingit strateegilise tähtsusega infot, ei mingeid tarkusi ega teadmisi peale tõsiasja, et Citroën hakkab tootma elegantseid, kuid mitte eriti töökindlaid autosid ning ühel päeval meenutavad inimesed Euroopa lõhenemist ega mõista, miks see nii läks.
Kui ma olin nii sõnaosavalt oma seisukohti õigustanud, jätkus sõda minu jaoks taas täielikult ilma tähelepanuväärsete sündmusteta. Ma õlitasin Dresdenit hävitama suunduvate lennukite telikuid, ma kuulsin jutte, et teadusemehed üritavad välja töötada reaktiivmootorit, tehnikud aga irvitasid selle mõtte üle; ma kuulatasin hetke, mil V1 rakettide mootor seiskus, ja põgusat vaikust pärast seda, kui V2-d olid juba alla jõudnud3, ja kui tuli Võidupäev, jõin ma ennast koos ühe kanadalase ja kahe uelslasega, kellega ma olin tuttavaks saanud kõigest kaks päeva varem ja keda ma hiljem enam kunagi ei näinud, kohutavalt purju brändist, mis mulle eriti ei maitse.
Ja ma õppisin. Seekord ma õppisin. Ma õppisin mootorite ja masinate kohta, sõdurite ja strateegiate kohta, Briti Kuninglike Õhujõudude ja Luftwaffe kohta. Ma uurisin pommitamisi, vaatasin, kuhu raketid olid langenud, et järgmisel korral – sest ma olin 60-protsendiliselt kindel, et järgmine kord tuleb, see kõik tuleb uuesti – oleks mul endale ja võib-olla ka teistele pakkuda midagi kasulikumat kui mõned isiklikud mälestused Prantsuse lihakonservide kohta.
Läks nii, et needsamad teadmised, mis kaitsesid mind maailma eest, seadsid mind hiljem suurde ohtu ja said kaudseks teguriks, mis viis mind kokku Chronose klubiga ja Chronose klubi minuga.
6. PEATÜKK
Tema nimi oli Franklin Phearson.
Ta oli teine spioon, kellega ma oma elus kohtusin, ja ta janunes teadmisi.
Ta tuli minu juurde minu neljandas elus, aastal 1968.
Ma töötasin Glasgows arstina ja minu naine oli mu äsja maha jätnud. Ma olin viiekümneaastane ja täiesti murtud. Minu naise nimi oli Jenny, ma armastasin teda ja rääkisin talle kõik ära. Ta oli kirurg, üks esimesi naiskirurge meie osakonnas, mina olin aga neuroloog, kes oli tuntud ebatraditsiooniliste ja kohati ka ebaeetiliste – kuid siiski seaduslike – uuringute poolest. Jenny uskus Jumalasse. Mina ei uskunud. Minu kolmanda elu kohta võib öelda nii mõndagi, aga praegu ütlen ma lihtsalt seda, et minu kolmas surm, üksinda ühes haiglas Jaapanis, oli mind veennud, et mingit jumalat pole olemas. Ma elasin ja surin ning ei Allah, Jehoova, Krišna, Buddha ega minu esivanemate vaimud ei laskunud taevast alla, et minu hirmu ära võtta, vaid ma sündisin lihtsalt uuesti täpselt sealsamas kohas, kus ma olin alustanud: jälle lumes, jälle Inglismaal, jälle sellessamas minevikus, kust kõik oli alguse saanud.
Minu usukaotus ei tulnud ootamatu ilmutusena ega olnud ülemäära masendav. See oli pikalt kasvav alistunud leppimistunne, mida minu elusündmused ainult tugevdasid, kuni ma olin sunnitud järeldama, et igasugused jutuajamised jumalustega on täielikult ühepoolsed. Minu surm ja sellele järgnev taassünd sellessamas kohas, kust ma olin alustanud, võttis selle teema omalaadse väsinud paratamatustundega kokku ning ma jälgisin seda sama pettunult, kuid ka sama eemalolevalt kui teadlane, kelle katseklaasidesse ei ilmu oodatud sadet.
Ma olin terve elu palvetanud ja lootnud imet, kuid seda ei tulnud. Ja nüüd vaatasin ma oma esivanemate tihedaid ridu ning nägin edevust ja ahnust, kuulsin kutset palvele ja mõtlesin võimust, tundsin viiruki lõhna ja mõtisklesin, kui mõttetu kõik on.
Neljandas elus pöörasin ma Jumalale selja ning hakkasin selgitust otsima teadusest. Ma õppisin nii, nagu keegi pole veel õppinud – füüsikat, bioloogiat, filosoofiat – ning lõpuks võitlesin end kõigi saadaolevate vahenditega niikaugele, et pääsesin kõige vaesema poisina Edingburghi ülikooli. Ma lõpetasin kursuse parimana ja sain arstiks. Jennyt tõmbas minu ambitsioonikus ja mind tema oma, sest rumalad itsitasid, kui nägid esimest korda teda skalpelli kätte võtmas, kuni nägid, kui täpsed on tema lõiked ja millise kindlusega ta nuga kasutab. Me olime elanud juba kümme aastat koos, vanamoelist, kuid poliitkorrektsusega sobimatut patuelu ning abiellusime lõpuks 1963. aastal Kuuba raketikriisile järgnenud kergenduslaine mõjul. Tol päeval sadas ja Jenny naeris ja ütles, et me mõlemad oleme selle ära teeninud, ja ma olin armunud.
Niisiis rääkisin ma talle ühel armunud oleku õhtul ilma igasuguse konkreetse põhjuseta ja ka erilise mõtlemiseta kõik ära.
Ma ütlesin: „Minu nimi on Harry August. Minu isa on Rory Edmond Hulne, minu ema suri enne minu sündi. Praegu käib minu neljas elu. Ma olen enne praegust elanud ja surnud palju kordi, kuid ma elan alati sedasama elu.”
Jenny tonksas mind naljatlevalt rusikaga ja ütles, et ma lollitamise lõpetaksin.
Ma ütlesin: „Mõne nädala pärast puhkeb Ühendriikides skandaal, mis kukutab võimult president Nixoni. Inglismaal keelatakse surmanuhtlus ja Musta Septembri terroristid avavad Ateena lennujaamas tule.”
Jenny ütles: „Sinust peaks siis küll telekas rääkima.”
Kolm nädalat hiljem puhkes Watergate’i skandaal. See algas vaikselt, presidendi abide lahtilaskmisega teisel pool ookeani. Kui Inglismaal keelati surmanuhtlus, oli president Nixon juba Kongressi uurimiskomisjoni ees ja kui Musta Septembri terroristid Ateena lennujaamas reisijaid tulistasid, oli juba kõigile selge, et Nixon lendab toolilt.
Jenny istus voodiotsal, õlad longus ja pea langetatud. Ma ootasin. See oli ootus, mis oli kogunenud neli eluaega. Jennyl oli kondine selg ja soe kõht, tema juuksed olid sihilikult lühikeseks lõigatud, et oma kirurgidest kolleegide arusaamadele vastu hakata, ja tal oli leebe nägu, millele meeldis naerda, kui keegi ei näinud. Ta küsis: „Kuidas sa teadsid… seda kõike… kuidas sa teadsid, et see tuleb?”
„Ma ju ütlesin,” vastasin ma. „Praegu elan ma seda läbi juba neljandat korda ja mul on suurepärane mälu.”
„Mida sa sellega mõtled – neljandat korda? Kuidas see võimalik on, et see on neljas kord?”
„Ma ei tea. Sellepärast ma hakkasingi arstiks, et üritada seda välja uurida. Ma olen teinud endaga katseid, uurinud oma verd, keha, aju, üritanud välja selgitada, kas minu sees on midagi, mis… pole õige. Aga ma eksisin, see pole meditsiiniline probleem, või kui on, siis ei saa ma veel aru, milles see seisneb. Ma oleksin juba ammu selle töö sinnapaika jätnud ja midagi muud proovinud, aga ma tutvusin sinuga. Mul on aega terve igavik, aga praegu tahan ma sind.”
„Kui vana sa oled?” päris Jenny.
„Viiskümmend neli. Kakssada kuus.”
„Ma ei… ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda uskuda, et sina seda usud.”
„Anna andeks.”
„Kas sa oled spioon?”
„Ei.”
„Kas
Esimestel saksa V1 rakettidel katkes kütusevool ja mootor seiskus, kui rakett laskumist alustas, niisiis andis mootori vaikimine märku peatsest plahvatusest. V2 rakettide lõhkepea plahvatas kokkupuutel sihtmärgiga või pisut pärast seda.