Täiuslik lootus. Nora Roberts
sisuliselt koduaresti.
Täiesti naeruväärne.
Muidugi oli tal ka palju tööd. Võõrastemaja osutus esimesele hooajale vaatamata väga populaarseks. Ta majutas kaks kirjanikku, kes Clare’i äris autogramme jagasid. Siis peatus ta juures üks armas abielupaar, kes oli tulnud siiakanti osalema kokkutulekul, millega tähistati viiekümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest. Siis noorpaar, kes oli Titania ja Oberoni toas kihlunud ja kes rääkisid juba, et soovivad veeta pulmaöö samas toas.
Seni oli tal olnud väga meeldivaid külastajaid, kummalisi külastajaid, nõudlikke külastajaid ja imetoredaid külastajaid. Ja eks ka selliseid, kes jäid kuskile sinna vahele, mõtles ta voolikut välja vedades, et lilli ja põõsaid kasta.
Hetkel olid külastajad kuues toas: kolm sugupõlve ehk ema, kaks õde ja nende kolm tütart. Nad olid veetnud õhtu lustakalt ja üsnagi lärmakalt. Hope eeldas, et nad magavad veel mõnda aega, enne kui lähevad kosmeetikusse ja massaaži.
Peaks ise ka korraldama naiste õhtu: Clare ja Avery, Justine ja Carolee, Clare’i ema, Carolee tütar. Kutsuks Philadelphiast kohale ka oma ema ja õe.
Lahedad söögid, vein, vestlus pulmadest ja beebidest.
Just see, mida vaja.
Ta ujutas multši veega ja tundis heameelt, et roosid õitsevad ja rippuba on nii kaunilt roheline. Maikuus olid selle õied levitanud mõnusat aroomi ja ta kujutas ette, kuidas need järgmisel kevadel Avery pulmade ajal õitsevad.
See töö mõjus rahustavalt, ta ümises endamisi, eirates teiselt poolt parklat kostvat kopsimist ja saagimist. Ta lasi peast läbi päeva kohustused ja otsustas vaadata õhtul, mida Billy kohta leiab.
Suurepärane.
Kuuldes enda taga mingit häält, keeras ta võpatades ringi.
„Pea nüüd!“ oli kõik, mis Ryder jõudis öelda, enne kui Hope instinktiivselt vooliku tõstis. Veejuga ujutas Ryderi tervenisti üle.
„Jumal küll!“ Hope keeras vooliku kõrvale ja üritas vett kinni keerata.
Ryder võttis väga väljapeetud liigutusega päikeseprillid eest. Ta juuksed ja riided olid läbimärjad, silmad välkusid.
Jobu lakkus vastutulelikult kividelt vett.
„Mida kuradit!“
„Kuss!“ Hope vaatas vaistlikult ülespoole. „Majas on külastajad. Palju naisi.“
„Ja kas sellepärast sa siis kastadki märjaks kõik siia tulevad mehed?“
„Ega ma meelega… Mul on kahju. Tõesti on. Sa ehmatasid mind ja ma lihtsalt…“
„Kas sinu arust on see naljakas?“ küsis Ryder, kui Hope’i suust vallandus mahasurutud naer.
„Ei. Jah. On küll, aga see ei tähenda sugugi, nagu mul poleks kahju. Mul on siiralt kahju,“ lisas Hope, peites vooliku Ryderi lähenedes selja taha. „Sa ei tohiks hiilida salaja laetud voolikuga naise selja taha.“
„Ma ei hiilinud. Ma lihtsalt tulin.“ Ryder lükkas märjad juuksed näolt. „Anna voolik siia.“
„Mitte mingil juhul. See juhtus kogemata. Sina teeksid meelega. Oota siin, toon käteräti.“
„Ma ei taha käterätti. Ma tahan kohvi. Sellepärast ma tulingi objektilt siia – nagu normaalne inimene.“
„Pakun sulle kohvi ja toon käteräti.“ Hope tegi Ryderi ümber suure ringi ja keeras kraani kinni ning tuiskas sisse.
Kogu tee pesuruumi itsitas ta naerda. Ta võttis riiulist rätiku ja läks kööki ning valas kaasavõetavasse topsi kohvi. Ning pani sinna kaks lusikatäit suhkrut, nagu Ryderile meeldis, ja topsile kaane peale.
Hope lisas lohutuseks šokolaadimuffini ja otsis koerale küpsise.
Ta tuiskas läbi halli tagasi, kuid seisatas enne väljumist veendumaks, et Ryder pole relvastatud. Tal oli vend ja ta teadis, kuidas need asjad käivad.
Ta võttis end kokku ja väljus kahetseval ilmel.
Ning püüdis mitte märgata, kui kuradima hea see mees märjana välja nägi.
„Mul on tõesti kahju.“
„Seda sa ütlesid jah.“ Ryder võttis ikka veel Hope’i silmas pidades rätiku ja pühkis tumedaid, märgi, sõnakuulmatuid juukseid.
Kuna Hope’il oli kange tahtmine uuesti naerma puhkeda, muutis ta hääle veelgi kahetsevamaks. „Tõin sulle muffini.“
Ryder uuris seda, käterätt õlal. „Millega see on?“
„Ðokolaadiga.“
„Olgu.“ Ta võttis Hope’ilt muffini ja kohvi ning Hope andis koerale küpsise. „Kas on mingi eriline põhjus, miks sa neid asju ja mind hommikul pool kaheksa kastad?“
„Vihma pole juba mitu päeva sadanud ja varsti pean niikuinii minema külastajatele hommikusööki tegema. See on üks perekond. Nad olid õhtul kaua üleval ja magavad pisut kauem. Mul oli natuke aega ja…“ Ta jäi vait, juureldes, miks tal on küll vajadus kõike nii põhjalikult selgitada. „Kas sinul on mingi eriline põhjus, miks sa tulid pool kaheksa hommikul siia kohvi otsima?“
„Unustasin ära, et Owen tuleb hiljem. Tavaliselt toob tema kohvi. Arvasin, et Carolee on köögis. Mul on vaja ta võtit, et ta koju sisse pääseda ja köögi kraanikausile pilk peale visata. Äravooluga on midagi imelikku.“
Ryder oli väga hea õepoeg – ja poeg ja vend. „Ta tuleb kaheksaks. Võid oodata, kui soovid. Ma võin… visata su riided kuivatisse.“
„Kas su naiskülastajaid ei häiriks, kui võõrastemajas on paljas mees?“
Seda seltskonda ilmselt mitte, mõtles Hope. „Nad peaksid seda ilmselt lisahüveks, aga M&P on tühi, nii et võid oodata seal.“
Alasti, mõtles Hope. Tõre, alasti ja hea kehaehitusega.
Oh, kõrb oli ikka nii neetult kuiv.
„Mul pole aega siin passida. Pean tööle minema.“ Ryder hammustas suure muffinisuutäie. „Pole paha.“ Jobu saba käis vastu maad. Ta püüdis kinni Ryderi visatud tüki üksnes pead liigutades.
„Suur tänu.“
Ryder uuris teda enne järgmise suutäie hammustamist. „Kas valgustid valmistavad ikka veel muret?“
„Ei. Aga kahe päeva eest oli siin üks paar. Noormees tegi tüdrukule T&O toas abieluettepaneku. Nad tänasid mind, et olin voodi roosi õielehti täis puistanud. Ma ei teinud seda.“
Hope vaatas võõrastemaja poole. „See oli ilus liigutus. Ma oleksin võinud ise selle peale tulla.“
„Tundub, et oled endale assistendi saanud.“
„Ju vist. Ega sul midagi selle vastu ole, kui lähen pärastpoole Avery uut restorani uudistama?“
Ryderi pilk püsis Hope’i näol – pikalt ja põhjalikult –, siis varjas ta silmad päikeseprillidega. „Miks mul peaks midagi selle vastu olema?“
„Selge. Kui sa rätikut rohkem ei vaja…“
„Ei vaja.“ Ryder andis talle rätiku. „Tänan kohvi eest. Ja duši eest.“
Hope’il õnnestus naer vapralt maha suruda. „Pole tänu väärt.“
Ryder läks minema. Jobu saatis enne isandale järele sörkimist Hope’ile rõõmsa koeranaeratuse.
„Kes see oli?“
Ülalt kostev hääl pani Hope’i taas võpatama. Hea, et voolik oli kinni keeratud. Ta tõstis pilgu ja nägi teise korruse rõdule naaldumas hommikumantlis naist. Hope lappas mälukataloogi.
Keskmine õde Courtney.
„Tere hommikust. Üks omanikest.“
„Kobe.“ Naine naeratas uniselt Hope’ile. „Minu eks on pikk, tumedapäine ja nägus. Ju vist on mul selle tüübi