Ivar Stukolkin. Tiit Lääne
jõuab tippvormi.
Võidab N Liidu teatenelikus MM-võistlustelt hõbemedali 4x200 m vabaujumises.
Abiellub.
1983
Saavutab EM-võistlustel 5. koha 4x200 m vabaujumises ja ujub 200 m finaalis.
Lõpetab Leningradis Lesgafti-nimelise Kehakultuuriinstituudi.
Sügisel alustab sõjaväeteenistust Riia ASKs.
1984
Valmistub N Liidu koondislasena tõsiselt teiseks olümpiaks, kuni maikuus saabub boikotiteade.
Saab isaks, sünnib poeg.
1985
Viimane hooaeg tippspordis.
Kevadel vabaneb sõjaväeteenistusest.
Võistleb viimast korda N Liidu ja Eesti meistrivõistlustel, kus kaotab 200 meetris Argo Tammemäele.
Sügisel alustab spordiinternaatkoolis treeneritööd.
1986
Temast saab Eesti NSV spordikomitee ujumise peatreener, sel kohal töötab 1990. aastani.
1994
Alustab tööd tollis, kus töötab järgmised kümme aastat.
1999
Lõpetab tollitöötajana Eesti Riigikaitseakadeemia.
2004
Lõpetab Tartu Ülikooli õigusinstituudi ja alustab tööd juristina firmas Lasbet.
2007
Temast saab Eesti Olümpiavõitjate Kogu kolmas president pärast Jaan Taltsi ja Erika Salumäed.
Ivar Stukolkini rekordid
Isiklikud rekordid:
25 m ujulas
100 m 51,95 (1982)
200 m 1.50,69 (1982)
400 m 3.49,51 (1980)
1500 m 15.37,85 (1982)
50 m ujulas
50 m 24,90 (1980)
100 m 52,60 (1983)
200 m 1.51,93 (1982)
400 m 3.53,95 (1980)
1500 m 16.12,85 (1983)
Püstitanud individuaalselt 29 Eesti rekordit
26-kordne Eesti meister
Kõik algas Kalevi ujulast
“Elasin lapsepõlves keset linna ja kõige lühem tee esimese spordibaasini oli Kalevi siseujulasse. Lisaks harjutas seal ka minu vend. Vanemad olid samuti huvitatud, et ma spordiga tegeleks, mitte niisama lonkima ei hakkaks. Ja kõik see kokku kallutaski valiku just ujumistreeningute kasuks.”
“Kõik algas Kalevi basseinist. See oli 1967. aastal. See oli just pärast esimest klassi, kui vanemad viisid mind ujuma. Mitte mingitest võitudest või rekorditest siis ei mõelnud, ma pidin lihtsalt õppima end vees valitsema. Kui sain aga tehnika kätte, siis ilmnes ka sportlik huvi: tahtsin järele jõuda vanemale vennale, kes samuti tegeles ujumisega.”
“Treener Anu Tomasberg õpetas mu ujuma, kui olin 7-aastane. Seejärel olin Kalevi ujumiskoolis Ester Sillaste, hiljem Enn Kääni treeningugrupis. Meistersportlaseks sain ja N Liidu noortekoondisse jõudsin Mall Randmeri juhtimisel.”
“Palju mul eeldusi oli, seda ei oska öelda. Eks treenerid teadsid seda paremini. Mingil hetkel tundsin, et midagi hakkab tulema. Esialgu oli konkurents see, mis edasi viis. Iga vanuseaasta kohta pidasid treenerid edetabelit ja lõpus ei olnud ma nendes tabelites kunagi. Pigem ikka eespool. Nii tekkis omavaheline konkurents, kes varem mõne järgu kätte saab.”
“Sinna on nüüd juba ligi 13 aastat, kui 7-aastane Ivar oma vanema venna Jüri käekõrval Kalevi siseujula uksest sisse astus. Jüri Stukolkin oli tol ajal juba nimekas rinnuliujuja ning kuulus noorte klassis N Liidu paremikkugi. Kuid noorema venna ujujatee kulges veelgi edukamalt.
Ivar Stukolkini areng oli väga loogiline.”
““Jüri (vend – toim.) oli minust palju andekam, rinnuliujujana pääses ta isegi N Liidu noortekoondisse maavõistluseks Saksa DV vastu,” räägib Ivar. Paraku loobus vanem Stukolkin ujumisest juba noorelt, et asuda õppima arsti elukutset. Praegu töötab ta Mustamäe haiglas kirurgina.
Ivari teekond ujujana aga jätkus, pärast mitmeid treenereid sattus ta lõpuks Mall Randmeri käe alla, kellega algas palju tõsisem töö kui enne.”
“Vahel olid ka sellised olukorrad, kus ma treeningu asemel läksin lihtsalt linna peale jalutama. Selline periood oli ka, et ei tahtnud õieti trenni teha. Uued huvid tekkisid, kuid vanemad tabasid selle hetke kiiresti ära.
Treener tuli koju küsima, et miks poiss treeningutel ei käi. Vanemad teadsid kogu aeg, et käin korralikult ujulas.
Siis toimuski meil vestlus, pärast mida hakkasin korralikult trennis käima. See oligi võibolla minu jaoks murdemoment, kus sporditegemine omandas tõsisema tähenduse.”
“Meistriks ei sünnita. Kuid suurepäraseks sportlaseks on võimalik saada, kui treenida järjepidevalt ning mitte anda järele ahvatlustele. Kui 7-aastane Ivar Stukolkin alustas ujumisega Kalevi siseujulas, ei unistanud ta olümpiavõidust. Kuid heaks ujujaks tahtis ta saada, sest eeskujuks oli vanem vend Jüri Stukolkin.”
“Vahepeal tegin ka selliliujumist, kuid seal ei võtnud asi eriti vedu. Viiendas või kuuendas klassis hakkasid arstid korraga rääkima, et mul on süda haige ja suuri koormusi ei talu. Kord Tallinnas toimunud noortevõistlustel lubasid arstid mind võistlema ainult sel tingimusel, et ujun omaette, üksinda. Nii startisin üksi ja sain ikka kolmanda-neljanda aja.
Tegelikult oli see eksitus, süda on mul väga tugev olnud ja suurtele koormustele hästi vastu pidanud.”
“Mall Randmer leidis minus selle lüliti, mille abil sai mind täielikult ujumisse kaasata, teismeline nooruk, nagu ma tollal olin, eks mul oli siis ka teisi huvisid.”
“Kaheksandas klassis, kui olin juba Mall Randmeri juhendamisel, hakkasin esmakordselt mõtlema, et ujumine võikski saada mu erialaks. Rääkisime treeneriga selelst palju, kümnendas klassis küpses lõplik otsus: ujuda võimalikult hästi ja õppida treeneriks.
Mall Randmer aitas jõuda veendumusele, et sportlasena tippu pürgimiseks on vaja tugevate partneritega treeningurühma. Pilk pöördus Leningradi poole, kus asub Lesgafti-nimeline kehakultuuri Instituut. Seal treenisid kuulsa Jarotski käe all mehed, kes olid aastast aastasse N Liidu 4x200 m vabaltteateujumise meeskonna tuumaks ja rohkemgi veel.”
“13. augustil 1960 Tallinnas sündinud Ivar Stukolkin hakkas ujumisega tegelema varakult. Ta oli vaid 7aastane, kui koos isaga esimest korda Kalevi siseujulasse läks. Alguses kulges kõik õlitatult, kuid siis tekkis arengus paus, millest aitasid üle saada nii spordilembesed vanemad kui ka treener Mall Randmer. 15aastaselt oli Stukolkin meistersportlane, päris tippujujaks aga sai Leningradis Genrihh Jarotski käe all harjutades.”
“Olin