Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov
Suur Taassünd! Elagu Venemaa! Lubab Balti riikidele tulevikus iseseisvust. Ajaleht pandi kiiresti kinni. Ta asutas uue! Tema näidend lõppeb toimetaja arreteerimisega, see istub kartsas ja laulab: „Jumal, kaitse tsaari!” Seepeale tõusid kõik monarhistid (aga saal oli neist tuubil) püsti ja hakkasid kaasa laulma!
Rebrov oli lavastusele müürilehe joonistanud, ta tuli koos Ljova Rudaljoviga, mõlemad naersid ja – jumal tänatud – jäid istuma, ei tõusnud laulma. Valetan! Boriss läks pärast kolmandat vaatust ära. Ljova istus minu lähedal koos isaga: Dmitri Gavrilovitš laulis, aga Ljova mitte.
Ma olen Ljovat jälginud viimased viis aastat; kirjutab vähe ja puha pahna; veel on grupp isikuid, kes on paljuski tema moodi – summeerinud oma tähelepanekud, jõudsin ma järeldusele, et õnn on lahutamatult seotud kodumaaga; elu oma pesas, kodukandis – ainult see teebki inimese õnnelikuks; see on vundament, millel toimub kogu elu korraldamine; harmoonilise eksistentsi tagab juba loodus ise, mille keskel on esivanemad tuhat aastat elanud, külvanud, marju-seeni korjanud, küttinud, armunud jne – selliste asjade põlvest põlve teadmine sööbib luudesse, sisendab kindlust ja rahu (ning ilma selleta on õnn mõeldamatu). L. Rudaljov ei saa Revelis harmooniat leida hoolimata sellest, et tema isa on jõukas, L ei tegele mitte oma elu korraldamisega, vaid otse vastupidi, selle lammutamisega (tõestades minu teooriat).
Boriss Rebrovi kohta ütlen nii: teadupärast avastas Lombroso, et mõned inimtüübid käituvad anatoomilise inetuse tõttu ühiskonnas kuidagi teisiti, sest tunnetavad ja käsitlevad maailma teistmoodi kui tavalised inimesed; meile teadaolevalt moonutas draama Borissi psüühikat, kui ta oli vist kuueteistkümnene, nii et ta on omamoodi samuti sant ja – miks mitte oletada, et mõtleb, tunneb ning vastavalt ka käitub isemoodi ja nõuab isesugust lähenemist.
Ainult sellega on minu meelest seletatav tema ettearvamatus ja reserveeritus ja see veider käitumine. Seetõttu on tema puhul väga raske leida õiget võtit. Viimati oli ta väga imelikus meeleolus. Ma püüdsin teda üles raputada, kuid – paraku – tuli jälle olla tunnistajaks tema monoloogile või jutuajamisele iseendaga. Ta ei märganud mind hetkekski. Rääkis ainult iseendaga. Kui ma tema juures käisin, sai väga palju sellest, mis ma olin oletanud, kinnitust. Ta elab ikkagi nagu tuule peal ning see tema konarlik elu, asjaolud ja isegi furnituur – mitte ainult toas, vaid ka tänav, kus asub see vana räämas akendega puumaja, ja külgnevad tänavad, need marsruudid, mida mööda ta käib, ja need kohad, kus ma teda kohtan – kõik see tuleneb tema kehalisest nurgelisusest; asi pole mitte ainult kohmakas kõnnakus (tal on jalalabadel midagi viga), vaid ka sõrmedes, millega ta alailma miskit mudib (paberist kuulikest, sigaretti, tikutoosi). Esitan kõike seda oma teooria tõestuseks…”
13.02.22
Stropilin tegi mu lühijutu pihuks ja põrmuks. Ütles, et kirjuta ümber. Ljova rahustas:
„Kord viisin talle sama jutu tagasi, ei muutnud midagi, aga tema hõiskas: „Oo! See juba on midagi! Hoopis teine asi!” Kuigi mingit teist asja seal polnud – see oli toosama jutt!”
Ljova ütleb, et kõik on tühi-tähi. Ja see pole nihilism. Ljova ütleb nii: põleda tuhaks, ja mida kiiremini, seda parem. Ma ei saanud sellest aru. Ta ütles, et teda täidab udu.
„Iga päevaga täidab mind üha rohkem paks tihe udu, mis mähib mu endasse. Ma olen koguni hakanud halvemini nägema!”
Ütlesin, et minulgi on nägemine kehvemaks läinud, kuid see on võib-olla töö pärast – veedan kogu aja pimedas. Ja lisasin, et ta on arvatavasti visionäär. Ta peaks luulet kirjutama. Ta on impulsiivne ja tal on silmad pungis. Pealegi on ta nahk õhuke, väga valge ning selle all paistavad selgesti veenid. Kondine ja nurgeline. Kõhn. Ta jäi minu poole. Jõime poole ööni veini ja põletasime halge. Jõime veini, lugesime luuletusi; ta värises, kui rääkis emast, valu ema pärast pani teda tõesti tugevasti rappuma, mul tõusid pisarad silma, ta nägi, et ma elan kaasa, ja jättis järele. Me vahtisime pikalt tulle, suitsetasime. Tõmbasime kogu tubaka ära. Ta magas kušetil. Mina heitsin riidest lahti võtmata lauale: panin teise teki alla, peale tõmbasin siin varem elanud muusiku vana sineli. Kuu oli ere. Lamasin jalgadega akna poole ja vahtisin kuud. Mõtlesin välja luuletuse:
olen elust välja kistud olend
seeme mis kuskil ei tärka
loom kes saaki ei otsi
kustuva suitsu tuli
varjutuse aim
sõnatus
kübe
15.03.22
Põen teist päeva külmetust. Joon kuuma teed keedise ja meega (aitäh Frau Metzerile!), ei suitseta teist päeva ega tahagi, puudub harjumus, tühi ajaviide, joon veini ja kirjutan poeemi – siit tuleb midagi, Ljova imestab, on, millega skeptikut üllatada. See õhtu võikski kestma jääda – veini ja poeemiga, seal on veel nii palju: kogu Pavlovsk, kõik pildid, dagerrotüübid, meie kõik, kõik elus!
30.03.22
Jalutasime NT-ga teatri juures, kohtusime tema sõpradega, ühtede Solovjovidega, Peterburi intelligents, istusime omnibussi peale ja sõitsime Jekaterinentali. See oli ootamatu ja meeldiv. Uhiuus Mootor, ilus, läikiv, avar, kiire. Juht oli igavesti vahva – peas nokamüts kuldse patsiga sirmi kohal, seljas pressitud vorm kiiskavate vasknööpidega. Jalutasime pargis ning läksime sealt jalgsi jõe äärde. Tahtsime paadiga sõita, kuid mõtlesime ringi. Silla juures olid luuletajad, kes voltisid etteloetud luuletused paberlaevukesteks ja lasid need vette ujuma.
1922. a aprill, Revel
Käisin pargis nuditud torni juures. Päike paistis eredasti. Raagus oksad, punased katusekivid ja hall müür. Tuli jäädvustada. Jooksin prantslase juurde. Seletasin. Monsieur Leonard ütles, et tal pole elavhõbedat. Minu arvates lihtsalt ei viitsinud: mõtleks kus asi, mingisugune torn, mingisugused oksad. Ei viitsinud jännata. Soovitas teha foto. Ma ütlesin, et pärast lähevad oksad lehte ja kõik on hoopis teistmoodi. Ja foto pole üldse see. Ise ju ütles, et dagerrotüüp on kunst. Ta noogutas ja kõik. Lubas, et teeme hiljem. Kahju!
Solovjovid ja kõik need, kes nende juures käivad ja selles linnajaos elavad, on optimistid, nad vaatavad elu ahne pilguga, sisse ahmides, lahutavad meelt kord kontsertidega, kord lugemisega, teatriga – elavad kogukondlikult ja kärarikkalt. Noored ja vanad õmblevad üheskoos pehmeid mänguasju; keegi valab tinasõdureid – müüvad turul! Nad pole meelt heitnud nagu paljud, ei ole kõigega tükkis oma urgudesse pugenud nagu mõned, nälgivad küll, kuid peavad vastu (võib-olla teesklevad).
Monsieur Leonard tegi ettepaneku teha koos tööd Jekaterinentalis, Peetri mälestusmärgi juures. See ajas mind kimbatusse; ma ei teadnud, mis ja kuidas, ta rehmas hooletult – seletab kõik asja käigus – sõitsime koos kolmjala ja väikese tahvliga, kuhu olid kleebitud tema päevapildid ja kirjutatud, kes ta selline on (tuleb välja, et mina olen tema õpilane-assistent). Sain esimese tunniga üle kõigest – hirmust, häbist, kohmetusest – kõik oli kui peoga pühitud, nagu poleks olnudki! Inimesed astusid ligi, sikutasid Peetrit ninast, nõustusid varmalt pildistamisega, prantslane jagas visiitkaarte nagu mustkunstnik, rääkis, et ülesvõtted saavad valmis homme või, kui soovite, täna õhtul. Õhtul ilmutas. Tal on kõik käepärast: töötan kinnisilmi. Lõime kokku: tegin kahe tunniga 30 marga eest ainuüksi enda taskusse. Õhtul läksin restorani! Tundsin suurt piinlikkust – pole sobivaid rõivaid, kuid ma valisin ka tagasihoidlikuma restorani. Istusin üksi. Tellisin veini ja praetud vorsti. Kartsin, et raha jääb puudu. Jäi hoopis tublisti ülegi! Ostsin veel veini ja pidutsesin üksinda. Kui niiviisi jätkata, võiksin hakata igal laupäeval restoranis käima!
Ta hõiskas nagu laps. Kuulete? Tihane… Tihane laulab! See on kevad!
Kevad!
Tihane!
Hélène on ime! See eufooria on kestnud juba nädal aega. Ta saab varsti kaheksateist. Teda kasvatas tädi. Käisin nende juures Koplis. Jalad lendasid! Ümberringi oli kohutav pori, aga südames selline kergus ja rõõm! Kes oleks võinud arvata! Kuid tuleb end vaos