Mõrva varjud. Ann Granger
puhtaks, kuivatas ja pani ka need ära. Pärast hetkelist kõhklust korjas ta laualt väikese taldriku ja loputas sellegi. Kõik need toimetused võinuks jätta ka Lucyle teha, kuid olid mõned asjad – erinevalt väsitavast ja tülikast tööst grafiidiga pliiti poleerida –, millele oli parem toatüdruku tähelepanu mitte tõmmata. Mitte et proua Buttonil ja härra Watchettil poleks olnud õigust klaasikesele šerrile ja õhtusele lobisemisele, kuid alati oli tähtis hoida alal oma alluvate lugupidavat suhtumist ning mitte anda neile põhjust tagaselja sinu üle naerda.
Oli juba hilja. Watchett oli jäänud kauemaks kui tavaliselt. Proua Button läks peahalli. Seal põles ikka veel vaikselt sisisedes üksik gaasilamp, kuigi teised alumise korruse toad olid pimedad. Õhk oli raske nähtamatute olendite kohalolust nagu ikka majas öösel. Suur kappkell hindas aega juba peaaegu üksteist olevat. Proua Button läks kontrollima, kas eesukse riivid on paigas. Muidugi kontrollis härra Oakley ust viimase asjana, kuid täna õhtul oli tema tööandja paistnud kuidagi äraolev. Ta oli vara, enne kella kümmet, magama läinud. Proua Button kuulis tema üles minekut. Nojah, nagu ta Watchettilegi oli öelnud, polnud üllatav, et mehel oli üht-teist südamel.
„Nägin seda ette, härra Watchett. Niipea, kui see tüdruk, Daisy Joss, siia majja aastus. Kaugelt liiga ilus, et see talle endale kasulik oleks.”
„Oijah,” ütles Watchett. „Kunagi pole ühegi Jossi palkamisest midagi head tulnud.”
„Ja vaene proua Oakley selles seisukorras, milles ta oma hamba pärast on. Ma pean silmas, et see tal välja tõmmati. Ma tõesti ei tea, mispärast ei läinud ta Londonisse hambaarsti juurde, kes on harjunud härrasrahvaga tegelema. Nii et sestsaadik, kui see kohalik mees selle välja kaksas, on ta olnud kohutavas seisukorras.”
„Ukselink ja jupp nööri,” ütles Watchett. „Parim moodus hamba väljasaamiseks.”
„Rohkem kahju poleks see küll teha saanud!” kirtsutas proua Button nina.
Eesuks oli riivis. Ta noogutas ja läks gaasipõletit kinni keerama. Seda tehes silmas ta peeglis iseennast ning ta peatus, et patsutada oma kummalist mahagonivärvi juukseid. Seejärel läks ta tagasi kööki ning sammus läbi selle kõrval asuvasse salongi, kust tagatrepp viis ülemistele korrustele. Ihuüksi, nagu ta siin all oli, oleks ta võinud minna üles peatrepist, kuid harjumus oli visa kaduma. Tagatrepp oli teenijate jaoks ja olgugi et ta oli kahtlemata parimat sorti kõrgema järgu teenija, läks ta voodisse seda teed kaudu, läbi pimenenud maja, küünlajalg käes.
Maja ta ümber nagises ja oigas temperatuuri langedes. Teisele korrusele tõusis tagatrepp koridori lõpus, täpselt selle tornitoa, kus proua Oakley magas ukse kõrval. Kui proua Button pöördus, et minna üles järgmistest astmetest, mis viisid katusealustesse tubadesse, kus tal oli nii oma magamiskamber kui ka tema elutoaks nimetatud pisike tuba, kuulis ta äkilist mürtsatust.
Sellele järgnes otsekohe karjatus. Niivõrd kummaline karjatus, nii ebamaine, et ta ei suutnud uskuda, et see oli inimese oma. Kui see üleüldse tuli millestki siit ilmast pärinevast, näis see olevat mõne surmaga heitleva looma piinatud kiunumine. Naise süda hüppas rinnus valusasti ning ta tegi vaba käega ristimärgi. Teda oli kasvatatud katoliiklikus vaimus, kuigi juba palju aastaid oli olnud tema juures märgata mis tahes usu järgimise puudumist. Praegu aga, tajudes, et teda katsutakse järele mingil säärasel moel, millega ta ei tule ilma jumaliku abita toime, otsis ta üles oma lapsepõlveusu lohutava märgi.
Polnud mingit kahtlust, et mõlemad hääled olid tulnud proua Oakley ukse tagant. Majapidajanna lähenes kartlikult ja koputas pärast hetkelist kõhklemist uksele. „Proua Oakley, armuline proua?”
Vastust ei tulnud, kuid siiski, kõrv uksetahvli vastu surutud, arvas ta kuulvat liikumist, vuhisevat heli, veidrat kähisevat hingamist. Siis, täiesti selgelt, lämbunud korinat ja veel üht kiunatust, mis poole pealt läbi lõigati, just nagu oleks õhu juurdevool katkestatud.
Teadmata, mida ta näha saab, ja nüüd juba täielikus paanikas, haaras proua Button nupust ja paiskas ukse lahti.
„Oh mu jumal, mu jumal!” Majapidajanna surus vaba käe kõrile.
Tema silmadele avanes kohutav vaatepilt, keskaegne põrgu, milles vaibal lamav kogu väänles ja pöörles, ümbritsetuna leekidest ja tantsisklevast punakaskollasest valgusest. Õhk oli saastunud kirbest lehast, ajades proua Buttoni öökima ning köhima. See oli segu põlenud villast, lambiõlist, kõrbenud ihust ja kõigest üle käivast lõhnast, mis tundus talle tuttav, kuigi hetke vältel ei suutnud ta seda kindlaks teha. Öölamp lebas katkiste tükkidena mustunud ning kärssaval vaibal. Kildude seas oli midagi, mis tundus talle veider, kuid ta märkas seda kõike vaid sekundi murdosa jooksul, enne kui kogu tema tähelepanu sellele keskendus.
See olend, see põlev asi tõmbles ja rapsis põrandal, tuues kuuldavale nuutsatavaid hingetõmbeid, just nagu tahaks karjuda, kuid ei saa. Majapidajanna pani värisedes küünlajala käest ja astus sammu edasi, ning siis, haaratuna hirmust ja vastikustundest, uuesti tagasi. Tema kohutatud pilgu all kergitas see olend end mingi üliinimliku pingutusega leekide keskel ja sirutas tummas palves välja ühe mustaks tõmbunud, mahakooruva küünise. Seda tehes võtsid tema pikad juuksed tuld ning lahvatasid kohutava nimbusena põlema. Olend kiunus kõrge kimeda ebainimliku häälega, mis vaibus, just nagu oleksid kopsud õhust tühjaks pigistatud, ning kukkus siis pikali.
Proua Button ahmis õhku: „Proua Oakley! Oh, proua Oakley!”
kaks
1999
„Härra Gladstone,” ütles Damaris Oakley nii kindlalt, kui suutis, „oleme kõike seda juba ennegi arutanud. Ei minul ega mu õel ole vähimatki soovi aiaveekogu järele.”
„Miks mitte?” küsis mees.
Nad põrnitsesid teineteist karmil pilgul, kujutades endast ühitamatut stiilide kontrasti. Damarisel oli seljas väga vana tviidseelik, mille vooder lontis üle äärepalistuse. Selle juurde käis veelgi vanem, veidra lõngamummudest mustriga käsitsi kootud džemper ning kardigan. Kampsuni soonikkoes hõlm, mille külge olid õmmeldud nööbid, oli venitatud eestpoolt niimoodi välja, et see rippus allpool taljet. Tagant oli kardigan kokku tõmmanud ja kandjal poolde selga tõusnud. Peas oli preili Oakleyl auväärne pehme tviidkaabu, mis oli kuulunud tema isale ning millel olid veel alles isa kaabu külge torgatud kalastamisel õngekorgina kasutatud sule jäänused.
Teiselt poolt oli Ron Gladstone isegi aiatööriietuses lugupeetava korralikkuse musternäidis. Tema kinninööbitud kardigan särgi ja lipsu peal oli puhas. Mehe tuhmiks muutuvad punased juuksed oli pöetud sõjaväelaslikult lühikeseks. Tema väikesed turritavad vuntsid olid säilitanud oma punase värvuse ning andsid talle võitlushimulise noore kuke välimuse. Mööndusena õuesviibimisele olid tal jalas toekad jalanõud, kuid isegi need olid selgesti nähtavalt enne kodunt lahkumist puhastatud ning mõned porikriimud ja veidike rohuliblesid ei rikkunud tõepoolest efekti.
Damaris mõtiskles – ja mitte esimest korda –, et abivalmis asjaõiendused on küll väga toredad, kuid tihti kannavad nad endas varjatud kahju. Neil polnud mingit võimalust endale aednikku lubada ega isegi mitte maksta korrapärase hoolitsemise eest mõnele neist aiahooldusfirmadest. Tema ja Florence olid vohava taimestikuga juba täiesti hädas ning meeleheites olid nad abi otsinud.
Ron Gladstone ei olnud esimene katse probleemi lahendada.
Oli olnud üks sotsiaalhoolekandest saadetud noormees. Damarisele tulid teda meenutades judinad peale. Noormees oli kandnud kõrvarõngast ning paljaks aetud kolbale oli tal ämblikuvõrk tätoveeritud. Ta oli kõnetanud nii teda kui tema õde kui „kullakest”. Tema kullakeseks olemine polnud küll takistanud meest kadumast nende aiast ja elust ette hoiatamata, kuid ühes sellega, mis oli alles perekonna lauahõbedast, seal hulgas samast komplektist pildiraamidega, milles olid ainsad fotod, mis neil olid oma vennast Arthurist, RAF1-i munder seljas. Üks fotodest oli tehtud tema viimase koduskäigu ajal, vahetult enne saatuslikku lahingulendu, mille ajal tema lennuk Kenti kandis maapinda sööstis.
Damaris oli üritanud seletada üksikasju selgitama tulnud noorele ilusale naispolitseinikule, mida see oli tähendanud.
RAF –