Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare
kuulsid, James? Ta võrdles meid praegu oma tädi Harrietiga.”
Jem jäi nagu alati häirimatult rahulikuks. „Me peame olema hästi kursis kõigi religioossete tekstidega,” selgitas ta. „Need on meile omamoodi käsiraamatud.”
„Te siis õpite need kõik koolis pähe?” Tessa tõdes, et polnud Instituudis viibimise ajal kordagi näinud Willi ega Jemi õppimas. „Või siis pigem juhendaja käe all.”
„Jah, aga Charlotte on lasknud meid juhendades ohjad viimasel ajal lõdvaks, nagu sa isegi aru saad,” lausus Will. „Noortel varjuküttidel on kas juhendaja või peab ta minema Idrisesse kooli – senikauaks kui saab kaheksateistkümneseks. Meil kummalgi ei tule seda enam õnneks kaua oodata.”
„Kumb teist vanem on?”
„Jem,” ütles Will. „Mina,” vastas Jem täpselt samal ajal. Ühekorraga hakkasid mõlemad ka naerma ning Will lisas: „Aga kõigest kolm kuud.”
„Ma teadsin, et sa ei saa jätta seda mainimata,” torkas Jem naerdes.
Tessa pilk liikus ühelt teisele. Võimatu oli ette kujutada poisse, kelle välimus ja meelelaad olnuksid veel erinevamad. Ent ometi… „Kas nii ollaksegi parabatai?” küsis ta. „Lõpetatakse teineteise lauseid ja nii edasi? „Koodeksis” selle kohta just eriti palju kirjutatud ei ole.”
Will ja Jem vaatasid teineteisele otsa ning siis kehitas Will kergelt õlgu. „Seda on võrdlemisi raske seletada,” ütles ta pisut üleolevalt. „Kui sa ise pole seda kogenud…”
„Pidasin silmas, et…” Tessa otsis sõnu. „Te ei… kuidas seda nüüd öeldagi… ei loe teineteise mõtteid ja…”
Jemile oleks nagu midagi kurku läinud ja Willi sädelevad sinised silmad läksid suureks. „Kas me loeme teineteise mõtteid? Hirmus mõeldagi – ei.”
„Milles selle eesmärk siis üldse on? Te tõotate teineteist valvata ja kaitsta, olgu peale, aga eks seda peaks ju üksteise heaks tegema kõik varjukütid.”
„See on siiski midagi enamat.” Jem oli läkastamisest üle saanud ja tema hääl kõlas süngelt. „Parabatai idee pärineb ühest vanast loost, mis räägib Joonatanist ja Taavetist. „Ja… siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge … Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.” Nad olid kaks sõdalast, kelle hingede vahel taevas oli sõlminud liidu. Jonathan Varjukütt võttis sealt üle parabatai idee ja laskis selle tseremoonia Seadusesse kirja panna.”
„Aga see ei pea siduma ainult kahte meest. Parabatai’d võivad olla ka mees ja naine või kaks naist.”
„Muidugi,” noogutas Jem. „Sul on kõigest kaheksateist aastat aega, et leida ja valida endale parabatai. Vanematele riruaali enam ei korraldata. Ja asi ei piirdu üksnes sellega, et lubatakse teineteist kaitsta. Tuleb astuda nõukogu ette ning tõotada, et ollakse valmis andma parabatai eest oma elu – minna kõikjale, kuhu läheb tema, lasta end matta samasse mulda. Kui Willi poole saadetaks lendu nool, oleksin vandega kohustatud astuma sellele ette.”
„Väga mugavasti korraldatud,” möönis Will.
„Ja muidugi on tema tõotanud teha sedasama minu heaks,” jätkas Jem. „Ükskõik mida ta ka ei räägiks, Will ei murra tõotust ega riku Seadust.” Ta silmitses ainiti Willi, kes vaatas aknast välja, huulil põgus naeratus.
„Helde taevas,” lausus Tessa. „See kõlab küll väga liigutavalt, aga ma ei saa aru, mis sellest lõppkokkuvõttes kasu on.”
„Parabatai’d ei ole sugugi igaühel,” ütles Jem. „Tõtt-öelda leiavad üksnes vähesed selle endale ettenähtud aja vältel. Need, kes on ta leidnud, võivad lahingus ammutada parabatai’lt jõudu. Ruun, mille teeb sulle sinu parabatai, on alati võimsam kui sinu enda või kellegi teise tehtu. Peale kõige muu saame meie kasutada mõnda niisugust ruuni, mida ühelgi teisel varjukütil pole võimalik endale teha, sest need lähtuvad meie ühendatud jõust.”
„Aga mis juhtub, kui otsustate ühel hetkel, et ei taha enam teineteise parabatai’d olla?” uuris Tessa uudishimulikult. „Kas seda rituaali on võimalik murda?”
„Jumal hoidku, naisterahvas,” ütles Will, „kas leidub küsimusi, millele sa vastust saada ei taha?”
„Mis sellest halba on, kui me talle räägime?” Jem oli põiminud sõrmed kepi käepidemel vaheliti. „Mida rohkem ta teab, seda lihtsam on tal teeselda, et valmistub ülendamiseks.” Ta pöördus Tessa poole. „Rituaali pole üldjuhul võimalik murda, aga mõni erand siiski on. Kui ühest parabatai’st saab maapealne või allilmlane, siis side katkestatakse. Muidugi tehakse seda ka juhul kui üks meist peaks surema. Siis on teine vaba, aga uut parabatai’d valida ta endale enam ei saa. Rohkem kui korra ei tohi selles rituaalis osaleda ükski varjukütt.”
„See meenutab abielu, eks?” lausus Tessa rahulikult. „Katoliku kirikus. Henry VIII pidi abielukütketest vabanemiseks looma omaenda kiriku.”
„Kuni surm meid lahutab,” ütles Will, pilk ikka akna tagant möödalibiseval maastikul.
„Will igatahes ei pea rajama uut religiooni, et minust pääseda,” sõnas Jem. „Tema on üsna varsti vaba.”
Will heitis sõbrale terava pilgu, aga Tessa oli see, kes suu lahti tegi. „Ära räägi nõnda,” tõreles ta Jemiga. „Sellele peab leiduma ravi. Lootust ei tohi kunagi kaotada.”
Tessa peaaegu võpatas, nähes Willi pilku: sellest sähvis raevukat sinist tuld. Jem ei paistnud seda märkavatki, vaid vastas talle rahulikult ja vähimagi teeskluseta: „Ma pole kaotanud lootust,” ütles ta. „Minu lootused on lihtsalt sinu omadest erinevad, Tessa Gray.”
Möödus mitu tundi. Tessa jõudis tukastada. Pea käele toetatud, nägi ta und, millesse segunes rongirataste monotoonne kopsimine. Kui tüdruk viimaks ärkas, siis selle peale, et Jem raputas teda tasakesi õlast. Kostis vedurivile ja rongisaatja hõikas valju häälega välja Yorgi jaama. Kübarate, kottide ja pakikandjate segapuntra keskel astusid nad platvormile. Seal ei olnud kaugeltki nii palju rahvast kui Kings Crossis ning seda kattis märksa imposantsem kaarduv klaasist ja rauast katus, millest paistis läbi mustjashall taevas.
Platvormid kulgesid mõlemas suunas nii kaugele kui silm ulatus; see, millel seisid Tessa, Jem ja Will, paiknes kõige lähemal jaamahoonele, mille seinal suured kuldse sihverplaadiga raudteekellad näitasid kuuendat tundi. Nad olid nüüd kaugemal põhjas ja taevas oli juba hakanud võtma tumedaid loojanguvärve.
Vaevalt olid noored jõudnud end ühe kella all sisse seada, kui varjust astus välja mees. Tessa oleks teda nähes peaaegu võpatanud. Võõras kandis rasket keepi, südvestritaolist musta mütsi ja saapaid, mis võinuksid kuuluda vanale meremehele. Tal olid pikk valge habe ja madalal silmade kohal paiknevad valged puhmaskulmud. Mees sirutas käe välja ning asetas Willi õlale. „Nefilim?” küsis ta karedalt; tema häälel oli kohmakas võõrapärane aktsent. „Teie’p need vist oletegi.”
„Armas taevas,” lausus Will ja haaras teatraalselt südamest. „See peab küll olema muistne meresõitja, kes peatas iga kolmanda. ”4”
„Mind saatis Aloysius Starkweather. Olete’s need poisid, kellele mind vastu saadeti, või ei ole? Mul põle aega siin öö otsa seista.”
„Albatross juba ootab või?” uuris Will. „Ära lase end meist eksitada.”
„Mu hull sõber tahtis sellega öelda,” sekkus Jem, „et me oleme tõepoolest Londoni Instituudi varjukütid. Meid saatis Charlotte Branwell. Ja teie olete…”
„Gottshall,” vastas mees tõredalt. „Minu pere on seisnud Yorgi Instituudi varjuküttide teenistuses nüüd juba tubli kolm sajandit. Mina näen teie silmamoonduslummused läbi, latsekesed. Kõigil peale selle,” lisas habemik ja tema pilk langes Tessale. „Kui sellel piigal on mingi silmamoondus,
Viide Samuel Taylor Coleridge’i poeemile „Lugu muistsest meresõitjast”.