Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare
võttis selle vastu, nägu taas kergel muigel. „Olete end asjadega kurssi viinud,” nentis ta. „Kumb teist teda siis õpetas? William? Või sina, James?”
„Tessa omandab ise teadmisi lausa lennult, söör.” Willi muretu ja rõõmsameelne vastus ei sobinud põrmugi kokku ruumis valitseva sünge õhustikuga. „Ta on väga õpihimuline.”
„Veel üks põhjus, miks ta ei tohiks siin viibida.” Tüdrukul polnud tarvis vaadata, kes seda ütles. Hääl oli talle tuttav. Benedict Lightwood. „Siin istub koos Gardi nõukogu. Me ei too sellesse paika allilmlasi.” Mehe häälest kostis varjamatut pahameelt. „Surmamõõga abil pole võimalik panna tüdrukut tõtt rääkima – ta ei ole varjukütt. Mis kasu on mõõgast või sellest, et tüdruk siin viibib?”
„Kannatust, Benedict.” Konsul Wayland hoidis mõõka kergelt, nagu ei kaaluks see midagi. Pilk, millega ta Tessat silmitses, nii kerge ei olnud. Neiu tundis, nagu loeks see tema mõtteid, leiaks üles tema silmades peituva hirmu. „Me ei tee sulle midagi halba, väike sorts,” ütles konsul. „Ühismeele lepe ei luba seda.”
„Teil ei maksa kutsuda mind sortsiks,” vastas Tessa. „Mu kehal ei ole sortsi märki.” Tundus imelik, et ta peab seda uuesti ütlema, aga seni olid teda küsitlenud ainult Klaavi liikmed – konsulile endale vastas ta esimest korda. Too oli pikk ja laiaõlgne; temast õhkus võimukust ja autoriteeti – just neid omadusi, mida Benedict Lightwood pani nii kangesti pahaks Charlotte’i puhul.
„Kes sa siis oled?” küsis konsul.
„Ta ei tea.” Seda ütles inkvisiitor ning tema hääl oli kuiv. „Vaikivad Vennad pole selles samuti selgusele jõudnud.”
„Lubatagu tal istuda,” ütles konsul. „Ta võib anda tunnistuse, aga selle tõepärasus arvatakse vastavat varjuküti antule ainult pooles ulatuses.” Ta pöördus Branwellide poole. „Sina, Henry, oled küsitlusest mõneks ajaks vabastatud. Charlotte’il palun ma kohale jääda.”
Tessa neelas pahameele alla ning võttis istet esimeses reas, kus temaga liitus muserdatud moega Henry, punased juuksed turris. Jessamine oli samuti seal, seljas helepruun alpakakleit, nägu tüdinud ja vihane. Tessa istus Jessamine’i kõrvale, temast teisel pool seadsid end sisse Will ja Jem. Jem oli otse tema kõrval ning et istmed olid kitsad, tundis tüdruk oma keha vastas poisi õlgade soojust.
Esialgu läks istung edasi samas vaimus, nagu olid kulgenud teisedki Enklaavi koosolekud. Charlotte’il paluti meenutada õhtut, kui Enklaav oli rünnanud vampiir de Quincey kantsi ning tapnud nii tema enda kui kõik kaaskondsed, kes olid viibinud seal, samal ajal kui Tessa vend Nate oli petnud nende usaldust ning võimaldanud Magistril, Axel Mortmainil pääseda Instituuti. Seejuures hukkus kaks teenijat ja Tessal õnnestus hädavaevu pääseda röövimisest. Kui tunnistusi kutsuti andma Tessa, rääkis ta sedasama, mida oli öelnud varem: ta ei tea, kus Nate viibib, ta ei olnud osanud venda kahtlustada, tal polnud aimugi oma võimetest, enne kui Tumedad Õed neid talle olid demonstreerinud, ning ta oli alati arvanud, et tema vanemad olid inimesed.
„Richard ja Elizabeth Grayd on põhjalikult uuritud,” lausus inkvisiitor. „Miski ei viita sellele, et kumbki neist oleks olnud midagi muud kui inimolend. Poiss, preili Gray vend on samuti inimene. Pole sugugi välistatud, et tüdruku isa on, nagu Mortmain vihjas, deemon, aga kuidas seletada niisugusel juhul sortsimärgi puudumist?”
„Sa oled täis mõistatusi,” lausus konsul, heites Tessale oma helesinistest silmadest terase pilgu. „Kõige mõistatuslikum on sinu võime. Sul pole siis aimugi, kust see pärineb ja mis on selle piirid? Kas oled teinud proovi millegi Mortmainile kuuluvaga, proovimaks pääseda ligi tema mälestustele või mõtetele?”
„Jah, olen proovinud. Kasutasin nööpi, mille ta endast maha jättis. See oleks pidanud õnnestuma.”
„Aga?”
Tessa raputas pead. „Ma ei suutnud muunduda. Nööbis polnud sädet, polnud elu. Ma ei leidnud sellest midagi, millest kinni haarata.”
„Kui mugav,” pomises Benedict väga vaikselt, aga Tessa ikkagi kuulis seda ja punastas.
Konsul andis märku, et Tessa tohib jälle istuda. Seda tehes märkas tüdruk Benedict Lightwoodi nägu; tolle huuled olid nii raevukalt kokku surutud, et moodustasid kitsa joone. Tessa mõtiskles endamisi, mida ta küll võis öelda, et mees tema peale nii vihane on.
„Ja mitte keegi pole toda Mortmaini kuulnud ega näinud pärast seda, kui preili Grayl oli temaga turvapaigas kõnealune… vahejuhtum,” jätkas konsul, kui Tessa oli istet võtnud.
Inkvisiitor lappas puldile laotatud pabereid. „Tema majad on läbi otsitud. Selgus, et need on tühjad – kõik isiklikud asjad on minema viidud. Läbiotsimine korraldati ka Mortmaini kaubaladudes ning tulemus oli sama. Uurimisse sekkusid isegi meie sõbrad Scotland Yardist. See mees on haihtunud. Sõna otseses mõttes, nagu kirjeldas ka meie noor sõber William Herondale.”
Will naeratas säravalt, otsekui oleks talle tehtud kompliment, aga Tessale, kes märkas naeratuse taga õelust, meenutas see habemenoa teralt tagasi peegelduvat valgussähvatust.
„Minu ettepanek on järgmine,” ütles konsul, „Charlotte ja Henry Branwell jäävad esialgu kontrolli alla. Kolme kuu vältel jõustuvad otsused, mida nad Klaavi nimel langetavad, alles pärast seda, kui olen need läbi vaadanud ja neile heakskiidu…”
„Aulik konsul,” kostis rahvahulgast selge otsusekindel hääl. Pead pöördusid üllatunult, kõik seirasid ütlejat. Tessale jäi mulje, et konsulile vahelerääkimist ei tulnud just sageli ette. „Kas lubate mul rääkida?”
Konsuli kulmud kerkisid. „Benedict Lightwood,” sõnas ta, „sul oli võimalus võtta sõna varem, siis kui anti tunnistusi.”
„Mul polnud neile tunnistustele vastuväiteid,” lausus Benedict Lightwood. Nõiavalgus tõstis tema röövlinnuprofiili veel teravamalt esile. „See, mida ma öelda tahan, puudutab teie ettepanekut.”
Konsul kummardus kõnepuldi kohal ettepoole. Ta oli tugev, jämeda kaela ja massiivse rinnaga mees, kelle võimsad kämblad jätsid mulje, nagu suudaks ta haarata Benedicti kõri ümbert hõlpsasti kinni isegi ühe käe sõrmedega. Tessa peaaegu sooviski, et ta seda teeks. Ta polnud Benedict Lightwoodiga küll just sageli kokku puutunud, aga piisas vähesestki: see mees ei meeldinud talle. „Milles on siis küsimus?”
„Arvan, et pikaajaline sõprus Fairchildi perekonnaga ei luba teil objektiivselt hinnata Charlotte’i kui Instituudi juhi puudujääke,” vastas Benedict ja saali läbis kahin. „Viienda juuli öö prohmakad mitte üksnes ei kahjustanud Klaavi mainet ega läinud meile maksma pyxis’t. Rünnates põhjusetult de Quinceyt, rikkusime suhted kõigi Londoni allilmlastega.”
„Oleme tõesti saanud kaebusi, milles nõutakse kahjude hüvitamist,” kõmistas konsul otsekui tõrrepõhjast. „Neid menetletakse Seaduses ettenähtud korras. Reparatsioonid ei kuulu õigupoolest sinu pädevusse, Benedict.”
„Ja veel,” jätkas Benedict, nüüd juba veidi valjemalt. „Kõige hullem on see, et ta lubas põgeneda ohtlikul kurjategijal, kes plaanib kahjustada varjukütte, pühkida nad maa pealt, ning meil pole vähimatki aimu, kus too võib viibida. Kurjategija leidmise kohustus ei lasu õigetel isikutel – nendel, kes ta käest lasksid!”
Benedict oli tõstnud häält. Nüüd täitis kogu saali tohutu lärm; Charlotte näis olevat kohkunud, Henry segaduses ja Will raevus. Konsul, kelle nägu oli tõmbunud pilve, kui mainiti Fairchildi nime – Tessa mõistis, et jutt pidi käima Charlotte’i perekonnast –, vaikis, kuni saal jälle rahunes. Siis lausus ta: „Selline vaenulikkus oma Enklaavi juhi vastu ei tee sulle au, Benedict.”
„Palun vabandust, konsul, aga ma ei usu, et Klaavi huvides oleks hoida Charlotte Branwelli Instituudi eesotsas, sest kõige järgi otsustades on Henry Branwelli panus üksnes nimeline. Minu arvates ei suuda naine Instituuti juhtida – naised ei lähtu otsuseid langetades loogikast ja kainest kaalutlusest, vaid tegutsevad emotsioonide ja südame tungide ajel. Mul pole kahtlustki, et Charlotte Branwell on tubli ja korralik naine, aga meest poleks Nathaniel