Varjutus. John Banville
aega, mil mul oli tubli käelaiune edumaa. Võib-olla olen ma kokku kuivanud, see ei üllataks mind. Õnnetu olemine on kindel närvutaja.
„Sellel on midagi tegemist tulevikuga,” ütlesin ma. „Unenäos.” Kui ma vaid suudaksin talle edasi anda seda kiiret, teravat kohalolekutunnet, unenäo tihket kõikehõlmavust, seda, kuidas kõik selles oli nii läbitungivalt tuttav ning ma ise olin mina ja samal ajal ei olnud ka. Ma noogutasin kulmu kortsutades, tuimalt nagu tukunui. „Jah,” ütlesin ma, „Ma seisan lävel päikese käes esimese lihavõttepüha hommikul ning mingil moel on tegu tulevikuga.”
„Missugusel lävel?”
„Mida?” kehitasin ma längus õlga. „Siin muidugi,” vastasin ma noogutades, segaduses ja veendunult. „Jah, siin välisuksel.”
Lydia kergitas mulle otsa vaadates kulme, kallutas oma suure pea pisut kuklasse, käed sügaval laia mantli taskutes.
„Minule kõlab see küll rohkem mineviku moodi,” lausus ta, kaotades selle vähesegi huvi, mis enne oli olemas olnud.
Minevik või tulevik, jah, oleksin ma võinud öelda – aga kelle oma?
Cleave on minu nimi, Alexander Cleave, hüütakse Alexiks. Jah, just seesama Alex Cleave. Võib-olla meenub teile mu nägu, need kuulsad silmad, mille tuline välkumine võis tungida poole parterini välja. Viiekümneaastaselt olen ma, isegi kui ma ise seda ütlen, ikka veel ilus mees, ehkki pisut kõhnunud ja laialivalguv. Mõelge oma ideaalsest Hamletist ning te näete mind: blondid sirged juuksed – nüüd veidi hallisegused –, läbipaistvad kahvatusinised silmad, põhjamaised põsesarnad ning see õieli lõug, mis on küll tundlik, kuid vihjab ka rafineeritud brutaalsuse sügavikele. Ma mainin seda asjaolu üksnes seetõttu, et murran pead, mil määral võib mu teatraalne välimus seletada seda sallivust, õrnust, ammendamatut ning suuresti teenimatut lahkust ja armastust, millega on minusse suhtunud paljud – noh, mitte paljud, isegi kõige ustavam Leporello ei saaks öelda, et paljud – naised, keda on aastate jooksul tõmmatud minu elu orbiidile. Nad on minu eest hoolitsenud, nad on mind toetanud – ükskõik kui tormakas mu käitumine mõnikord ka oleks, nad on alati olnud mu kukkumist pehmendamas. Mida nad minus näevad? Mida üldse on minus näha? Võib-olla on see ainult pealispind, mida nad näevad. Kui ma noor olin, suhtuti minusse sageli eelarvamusega kui tühisesse naistelemmikusse. See oli ülekohtune. Tõsi küll, kui olukord nõudis, võisin ma tõesti olla, nagu öeldakse, linalakk kangelane, aga kõige paremini mängisin ma morne vaimseid tüüpe, neid, kes nagu ei kuulunudki tegelaste hulka, vaid näisid tänavalt sissetooduna, et tegevusele usutavust lisada. Ohtlikkus oli minu valdkond, ohtlikkust oskasin ma väga hästi mängida. Kui oli vaja mürgitajat või brokaati kandvat kättemaksjat, siis olin mina just õige mees. Ka kõige päikeselisemates rollides, nagu õlgkübaraga tolvan või kokteile kummutav teravmeelitseja, kiirgasin ma välja midagi rahutut ja ähvardavat, mis sundis isegi kübaraga vanaprouad esiridades vaikima ja kommikotti kõvemini pihus pigistama. Ma võisin ennast ka suureks mängida – kui inimesed mind tagaukse juures silmasid, leidsid nad alati jahmudes, et selles, mida nad päris eluks nimetavad, ei olegi ma mingi ootuspärane looberdav ja karune raskekaallane, vaid heas vormis ja nõtke inimene, kellel on tantsija ettevaatlik kõnnak. Vaadake, ma olin selle endale pähe tuupinud, olin uurinud suuri mehi ning mõistnud, et see, mis neid määratleb, ei ole mitte lihaseramm, jõud või vägi, vaid nende olemuslik haavatavus. Väikesed mehikesed on pealetükkivad ja valitsevad ennast, kuid suured, kui nad on üleüldse esinduslikud, kiirgavad mingit võluvat segadust, kimbatust ja isegi ahastust. Nad on pigem muserdatud kui muserdajad. Keegi ei liigu graatsilisemalt kui hiiglane, kuigi just tema prantsatab alati oavarrelt alla või tal torgatakse hõõguva rauaga silm välja. Kõike seda ma õppisin ja õppisin ka mängima. See, et ma oskasin ennast suureks teha, oli üks minu edu saladusi nii laval kui ka mujal. Ja rahu, täielik rahu isegi keset kaost oli veel üks mu võtetest. Seda just kriitikud püüdsidki sõnastada, kui nad rääkisid mu õudustäratavast Jagost või pingul Richard Kõverseljast. Hüppevalmis elajas on alati paeluvam kui see, kes hüppab.
Mulle ei jää muidugi märkamata kõiges eelnevas kasutatud minevikuvorm.
Oh, see lava, see lava, ma tean, et hakkan sellest puudust tundma. Pean teatama, et kõik need vanad jutud teatrirahva sõbramehelikkuse kohta vastavad tõele. Meie, öölapsed, pakume üksteisele seltsi pealetungiva pimeduse ees ning mängime täiskasvanuid. Ma ei arva, et mu ligimesed on eriti armastusväärsed, aga ma pean näitetruppi kuuluma. Meile näitlejatele meeldib nuriseda viletsate aegade, provintsi repertuaariteatrites mängitud rollide, laguneva lavakujunduse ja vihma nahka läinud rannatuuride üle, aga ma armastasin salaja just selle välise hiilguse maailma armetust. Kui ma mõtlen oma karjäärist, mis näib olevat nüüd lõppenud, meenutan ma kõige suurema hellusega nimelt seda mingis pärapõrgus asuva räpase ja kitsa saali õdusust, mis hoiab eemal sügisõhtu savika pimeduse ning lehkab sigaretisuitsust ja märgadest mantlitest – meie, näitlejad, kõnnime uhkeldavalt ringi ja ilukõneleme oma valgusekastis, naerame ja nutame, samal ajal aga ripub meie ees säbrulises hämaruses ebamäärane paljusilmne rahvamass iga meie möiratud sõna küljes, ahhetab iga meie ülevoolava žesti peale. Kui me olime lapsed, ütlesime siin kolkas kooli mänguväljakul kehklemise kohta, et nad ainult poosetavad, ning sellest harjumusest ma ei vabanenudki, vaid tegin sellest oma elatusvahendi, tegelikult tegin sellest oma elu. Ma tean, et see pole tegelikkus, aga minu jaoks oli see parim aseaine – mõnikord ainus, reaalsem kui reaalsus. Kui ma põgenesin sellest inimeste maailmast, polnud mul kedagi peale minu enda, kes oleks hoidnud mind hätta sattumast. Ja just hätta ma sattusingi.
Näitlemine oli paratamatu. Minule tähendas elu kõige varasematest päevadest saadik pidevat võõraste pilkude tajumist. Isegi kui ma olin üksi, käitusin ma varjatud ettevaatlikkusega, tegin nägu, näitlesin. See on näitleja kõrkus, et ta kujutleb, nagu oleks maailmal üksainus ja innukas silm, mis on ainuliselt ja alati temale suunatud. Ja tema muidugi arvab näideldes, et ta on ainus, kes on reaalne, kõige tõelisem vari viirastuste maailmas. Mul on üks iseäralik mälestus – kuigi mälestus pole õige sõna, see, millest ma mõtlen, on liiga elav, et olla päris mälestus – ma seisan poisipõlves hiliskevadisel hommikul maja kõrval tänaval. Päev on niiske ja värske nagu kooritud kepp. Ebareaalselt selge valgus katab laialt kõike ning ma suudan eraldada üksikuid lehti isegi kõige kõrgematel puudel. Põõsa küljes sätendab kastepiisku täis ämblikuvõrk. Mööda tänavat komberdab peaaegu kahekorra kõveras vana naine, tema kõnnak kujutab endast korduvat valulist õõtsumist haige puusa telje ümber. Ma jälgin, kuidas ta läheneb. Ta pole ohtlik, see vaene Peg, ma olen teda sageli linnas näinud. Iga vaaruva sammu juures saadab ta minu poole viltu terava ja kaalutleva pilgu. Ta kannab salli ja vana õlgkübarat ning tal on jalas kummikud, mis on pahkluude kohal sakiliselt maha lõigatud. Tal on korv käevangus. Kui ta minuga kohakuti jõuab, ta peatub ja vaatab mulle viltuse irve saatel innukalt otsa, keel suust paistmas, ning pomiseb midagi, millest ma aru ei saa. Ta näitab korvi, milles on põllult korjatud seened, mida ta mulle võib-olla müüa pakub. Ta silmad on luitunud, peaaegu läbipaistvat sinist värvi nagu minu silmad nüüd. Ta ootab, et ma ütleksin midagi, hingeldab pisut, ning kui ma ei lausu sõnagi, ei paku midagi, ohkab ta, raputab oma vana pead ja komberdab jälle vaevaliselt edasi, hoidudes rohtunud tänavaserva. Mis oli selles hetkes sellist, mis mulle säärast mõju avaldas? Kas see oli see virvendav õhk, see külluslik valgus, see kevade rõõmsameelsus kõikjal mu ümber? Kas asi oli selles vanas kerjusnaises, tema arusaamatus sealolekus? Minus voogas miski, sihitu rõõm. Minus rabeles väljendust ihates musttuhat häält. Ma näisin endale terve rahvahulgana. Ma toon need hääled kuuldavale, sellest saab minu ülesanne, ma saan nendeks, neiks hääletuteks! Nii sündiski näitleja. Neli aastakümmet hiljem suri ta viimase vaatuse keskpaigas ning vaarus lavalt minema higisena ja häbiväärselt just siis, kui tegevus hakkas haripunkti jõudma.
See maja. See on kõrge ja kitsas ning asub väikese skvääri nurgas, otse Halastajaõdede kloostri kõrge valge müüri vastas. Tegelikult ei ole meie skväär üldse skväär, vaid koondub ja keskendub kaugemas otsas maanteeks, mis tõuseb mäkke ja suundub välja maale. Ma määratlen oma huvi minu elukutses tavatu teoreetilise mõtlemise vastu – mõtleva inimese komödiant, veel üks asi, mida kriitikud nähtavalt üleoleva muigega minu