Printsi poole teel. Aune Past
tõldu veeretavatest monegaskidest on mul aina silme ees.
Mäletan lapsepõlvest seda võimast tunnet, kui „Mu isamaa on minu arm” oli lauluväljakul vaibunud ja Ernesaksa õhku loobiti ning õlgadel kanti. Hiljem olen sedalaadi austusavaldust vähem näinud, meeles on veel Erika Salumäe vastuvõtt pärast olümpiakulda Raekoja platsil. Küllap on neid kordi kultuuriloos rohkemgi. Ilmselt väljendub selles žestis lugupidamine, teise endast kõrgemale asetamine. Kas ka enda madalamale, hobuse tasemele asetamine? Vaevalt. Suur rõõm ei eelda kellegi alandumist, kellegi kurbust. Suur ja liigutav rõõm toob lootust ja kaasasoleku tunnet paljudele. Kaasasoleku, kohaloleku tunnet tekitavad mitmed suured emotsioonid. Eks ole see üdini inimlik, et suurtes asjades, nagu printsess Diana surm, 11. september USAs, Rootsi printsessi pulmad, Lähis-Idas röövitud ratturite vabastamine, tahavad inimesed ikka kaasas ja osalised olla. Juba vanad jutuvestjad teadsid seda inimlikku soovi, lõpevad ju paljud lood sõnadega: „Sõin ja jõin seal minagi…” Selline osalus, kaasasolemine, aitab kauget lähedasemaks muuta, halli värvilisemaks teha, väikest suurena tunda.
Me oleme selles üliosavad, kas pole? Ja sedavõrd saamatumad oma lähedase inimese või sündmusega kaasasolemises. Ikka on vaja uurida, mis Facebookis juhtub, või kuidas kommentaatorid maailma paika panevad. Jaan Tätte, kellega ühe silmapilgu „Nordeal” ümber imelise ilma seilasin, kahtlustab, kas pärismaailma väljaspool laeva ja tükikest merd ongi enam olemas. Pea kaks aastat merel seilanud meeste suhtlus koduga käib läbi virtuaalmaailma. Jaan küsib, kas argine elu tuulte, leiva lõhna ja armsa inimese paitustega ongi enam olemas või on tegelikkuse asemel ainult interneti kaudu loodud kuvand. Kallistan teda kõvasti, ütlen, et see on jahe ja kodune Eesti kallistus. Tema armsad inimesed ja adruvallid on reaalselt olemas. Ma ei ütle Jaanile, et sellest tegelikust maailmast oleme hakanud ka kodus ära kaduma, sukeldudes internetti ja unustades kallistada neid, kes päriselt meie kõrval. Lapse kutsud sööma skaibiga ja mehele saadad suudluse sms-iga.
Kui ma esimest korda lugesin, kuidas Caroline tõlda ehtis, et inimesed tema ja poja tulekut ikka märkaksid, siis tuli mu meelde küsimus, kas peaksime ka täna enda kohalolekust reaalses elus kuidagi suuremalt märku andma. Et meid pandaks tähele, et me ei kaoks ära Facebooki sõprade ja jututubade seltsiliste sekka. Ehe ja elus kallistus on ikka etem kui „like” Facebookis.
Nii jah, ka Florestani poeg Charles III on inimjõul oma tõllaga lossi poole liikunud. Kuigi see sõit lõppes tegelikult kurvalt ja Charles’i peeti nädalakese kinni. Meie tuleme vaikselt, pargime oma auto kõrvaltänavale, kuid oma eesmärki me esimesel korral ei saavuta. Eesmärk on Kasiino ja Prints. Kasiino oli selleks ajaks juba sajandeid olemas olnud. Loomulikult ei saa ma kohtuda oma Printsiga, sest riiki valitseb juba ammu Rainier III. Rainier on Euroopas kõige kauem valitsenud vürst. Ja Grimaldid kõige kauem riiki juhtinud suguvõsa. Minu Prints Monaco asemel on juba teised printsid, aga mu unistustes elab muinasjutt edasi. Printsi nägemise õhkõrn lootus on meil tegelikult sel õhtul ometi olemas ja Kasiino seisab uhkelt Kasiino väljaku servas. Muide, ka Kasiino rajamisel on mängus Caroline’i käsi.
Charles III, kelle jälgedes me Nizzast Monacosse sõidame, vajas raha. Ja tema pea seitsmekümneaastane ema, printsess Caroline otsustas raha võtta sealt, kus seda on: ilusast loodusest ja inimeste soovist meelelahutuse järele. Sest seesama Nizza, kust me teele asume, oli 19. sajandi teiseks pooleks kujunenud õitsvaks suvituslinnaks. Tegelikult õitses kogu Prantsuse Riviera, kuna inimesed olid avastanud mereäärse puhkuse võlud. Caroline kui asjalik ärinaine teadis, kus raha peitub. Aga tema ees seisis sama probleem, mis tänase Tartu või õigemini kogu Lõuna-Eesti ees: kohale saab ainult kohutavaid teid pidi.
Erinevalt Monacost, kuhu võis sõita ka laevaga, pääseb Tartusse kehvakest maanteed mööda, mille ainsad viited tänapäevale on neljarealised lõigud Tallinna lähedal ning Mäos, ja kiiruskaamerad. Monacost eristab meid seegi, et printsess suutis kiiremini otsustada ja raha leida kui meie. Kui satud pealinnast ülikoolilinna sõitma tipptunnil ja ees on sõnnikutraktor või peremees, kes, läkiläki peas, mõõdab oma vana Žiguliga maanteed 60 kilomeetrit tunnis, siis pole lootustki mööduda, sest ka vastu tuleb pidev autodevool. Mõtlen neis rongides loksudes ikka, et targad naised suudavad mägesid liigutada.
Sest ka printsess Caroline’il polnud raha. Ta arvas, et mänguhimulised inimesed ei pelga kehvi teeolusid. Mängust saadud rahaga aga ehitatakse teed ja spaad. Nii rajaski Charles III ema targal nõuandel tänaseni väga eduka Societe des Bains de Mer’i ehk SBM-i. Kasiino oli tol ajal seadusega keelatud, ja seepärast määras Charles III, et monegaskid ei tohi kasiinosse siseneda. See nõudmine kehtib tänaseni. Sellega Charles’i huvi aga lõppeski, mis omakorda andis tuult tiibadesse vanale ärinaisele printsess Caroline’ile. Caroline oli oma kõrges vanuseski see, kes perekonna rahaasjade eest hoolitses. Kuigi tuleb tõdeda, et Le Grand Casino ei toonud kohe loodetud raha, kuna Prantsusmaal valitsev avalik arvamus oli kasiinode vastu ja mängijad ei kiirustanud olematuid teid pidi hobuvankriga kohale tulema. Aga rahaasjad paranesid, kui avati moodne laevaliin ja valmisid uued hotellid. Hôtel de Paris tegutseb siiani, särades Kasiino kõrval ja jagades Kasiinoga uhkete autode parkimisplatse. Kuigi Monacos on täna rohkem kasiinosid, on see esimene, Le Grand Casino tänaseni tuntud kui Kasiino.
Teede ehitus aga sai hoo sisse, valmisid nii raudtee kui ka maantee. Tõsi, selleks loovutas Charles III osa oma territooriumist Prantsusmaale. Vaene Charles, tema õnnetus, et tol ajal ei olnud solidaarsusfondi, kes oleks talle appi tulnud, nagu EL praegu hädalisi aitab. Tema pidi oma riigi elujärje parandamiseks loobuma nii Mentonist kui ka Roquebrune’ist, mida ta oli nii kiivalt Sardiinia kuningale müümast keeldunud. Kahjuks ei leia ma kusagilt märget, kas Prantsusmaa maksis rohkem, kui pakkus Sardiinia kuningas. Aga siin polnud tegelikult mingit traagikat, Charles’il oli valida kas vaesus suuremal maal või edu ning õnn väiksemal. Eks maad ole ju ikka ostetud-müüdud. Minu tänaste reiside sõlmpunkt Saint Louis näiteks. Toona polnud prantslased küll mitte ostjad, vaid müüjad, kes parseldasid Saint Louise maha ameeriklastele. 1764 rajatud asula nimigi, mis pandi Prantsuse Louis IX Püha järgi, jäi alles. Louisiana müük, nagu seda sündmust kroonikates nimetatakse, toimus 1803. aastal. Maa hind oli vähem kui 3 senti aakri eest (aaker on 0,4047 hektarit).
Aga sellel esimesel Monaco-õhtul tutvun ma oma Prantsuse Sõbraga. Las ta jäädagi läbi raamatu minu Prantsuse Sõbraks. Võiksin ju anda sõbrale ka mõne võltsnime nagu ajalehes, märkusega, et nimi muudetud, allikas on toimetusele teada. Aga ma kutsungi teda oma Prantsuse Sõbraks, tema mind „oma kapsakeseks”.
Kuidas on võimalik koos abikaasaga reisides endale selline sõber leida? Imelihtsalt. Minu abikaasa on väga asjalik ja leidlik inimene. Kui meil on tarvis parkida ja vaba parkimiskohta läheduses pole – ja enamasti ju pole –, ütleb ta: „Ma käin kähku ära, võti on ees, kui vaja, sõida edasi.” Ja mina istun siis nagu jänes madu oodates, lootes, et ehk läheb õnneks. Kui ei lähe, mängin blondiini-kaardile. Blondiini võtted saavad alailma otsa, kuid uute ja efektiivsete nükete lõppematu allikas on Birgit Facebookis. Aitäh, Birgit, sa oled mind tihtigi päästnud.
Kord pidin kurjale onule seletama, et ma ei pargi siin: „Näete ju küll, et ma ei juhi seda autot ja ei pargi ka. Ma otsin oma huulepulka. Ma ei saa edasi sõita, kuni pole oma huuli ära värvinud,” naeratan. „Oh, sa oled imeilus,” vastab onu. „Aga sõida nüüd paar meetrit edasi, seal võid rahulikult oma huulepulka otsida. Aga miks sa pead keset sõitu huuli värvima? Kas kodus ei saa?” näitab mees üles täielikku mõistmatust. „Okei, muidugi saab, ma ju värvisin kodus ka, aga vahepeal sõin autos jäätist. Ja kui huuli värvima hakkasin, lendas huulepulk põrandale.” – „Aga sa ära söö roolis olles, roolis ei tohi tegelda mitte millegi kõrvalisega. Ja telefoniga rääkides kasuta alati handsfreed, nii on ohutum,” asub mees isalikke õpetusi jagama. Seda on mulle juba pisut rohkem kui tarvis: „Oih, aga kas hands free jäätis on tõepoolest olemas?” küsin parima naeratusega. Onu lahkub naerdes, andes mulle oma visiitkaardi: „Helista, kui abi vaja.”
Eestis ma ei julge nii blond olla ja asun sõnakuulelikult parkimiskohta otsima, kui abikaasa asju ajama läheb. Enamasti on need kiirelt äraaetavad asjad, nii et mul ei hakka autoga tiirutamisest pea ringi käima. Igatahes on see efektiivsem tegutsemine, kui see, et ma üksi asju ajama minnes jätan sageli pooled vajalikud käigud tegemata, sest lihtsalt