Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

      Kuule, sina seal, jää vait!

      Kes see on?

      Jää juba vakka! Sa äratasid kõik üles!

      Aga ma hoidsin teda

      Keda?

      Me istusime koos kivil

      Mis kivil? Lase magada

      Äkki kukkus ta mul

      Sa karjud, sa laulad

      Aga ma magasin

      Sa karjusid!

      Ta laskis mul käest lahti ja kukkus

      Aitab, jää juba magama

      Pane tuli põlema

      Hulluks oled läinud või?

      Ma unustasin

      Nad tapavad meid, kui me tule põlema paneme

      Oota

      Mida?

      Kas ma laulsin?

      Laulsid ja karjusid ühekorraga, nüüd ole vait

      Mida ma laulsin?

      Mida sa laulsid?

      Kui ma magasin, mida ma siis laulsin?

      Kust ma tean, mida sa laulsid? Sa karjusid. Ja sa küsid veel, mida sa laulsid

      Aga sa ütlesid, et ma laulsin

      See oli laul ilma… pole aimugi

      Sa ei tea, mis laulu?

      Napakas oled või? Ma olen vaevalt elus

      Aga kes sina oled?

      Palat number kolm

      Samuti isolaatoris?

      Ma pean tagasi minema

      Ära mine… Kas sa läksid juba? Oota, kuule… Ta on läinud… Aga mida ma siis laulsin?

      Järgmisel ööl äratas poiss tüdruku jälle, pahandas jälle, et teine täiest kõrist laulis ja äratas kogu haigla, ning tüdruk anus teda, et ta ütleks, kas see oli sama laul, mis eelmisel ööl. Tal oli vaja seda teada. Unenäo pärast, mida ta oli näinud ja mida ta tollal peaaegu igal ööl nägi. Unenäos oli kõik valge: tänavad, majad ja puud, kassid ja koerad ja kaljurahn lõhangu serval. Ka tüdruku punapäine sõbratar Ada oli üleni valge, veretilkagi polnud ta näos ja kehas. Aga ka sel korral ei osanud poiss öelda, mida tüdruk oli laulnud. Ta värises kogu kehast ning tüdruk tema vastas värises voodis. „Me oleme nagu kastanjetid,” ütles poiss ning tüdruk pahvatas endalegi üllatuseks valjusti naerma. Tüdruku naer kõditas teda. Ta oli kulutanud kogu oma jõu teekonnaks oma palatist tüdruku palatisse, kolmkümmend viis sammu, samm ja peatus, samm ja peatus, hoides kinni seinast, uksepiidast, tühjast toidukärust. Nüüd vajus ta tüdruku palati ukse juures kleepuvale linoleumpõrandale. Tükk aega tõmbasid mõlemad hinge. Ta oleks tahtnud tüdrukut veel kord naerma ajada, aga ei suutnud rääkida. Siis oli ta nähtavasti magama jäänud.

      Ütle

      Mida? Kes see on?

      Mina olen

      Ah, sina

      Ütle, kas ma olen palatis üksi?

      Kust mina seda tean?

      Kedagi pole näha. Halloo, kas siin on keegi?

      Mina olen

      Ei, kas siin on veel keegi?

      Näe, ma seisan

      Mis see oli?

      Ma kukkusin

      Kas sina värised nii?

      Jah, ma värisen

      Kui palju sul on?

      Õhtul oli nelikümmend

      Minul oli nelikümmend koma kolm

      Ma pean tuppa tagasi minema

      Ütle

      Mida?

      Millal surrakse?

      Neljakümne kahe juures

      See pole kaugel

      Ei, ei, sul on veel aega

      See on kohutavalt lähedal

      Hommikul tunned end paremini

      Ära mine, ma kardan

      Kas sa kuuled?

      Mida?

      Seda äkilist vaikust

      Kas enne ei kärgatanud?

      Kahurid

      Ma magan kogu aeg, ja siis äkki on jälle öö

      Isegi kui ma laman, tunnen, et kukun

      Iga kord, kui ma silmad lahti teen, on öö

      Pimendamise pärast

      Ma arvan, et nad võidavad

      Kes?

      Araablased

      Jama!

      Nad on juba Tel Avivi vallutanud

      Mida sa… Kes seda sulle ütles?

      Ma ei tea. Võib-olla kuulsin

      Sa nägid seda unes

      Ei, keegi ütles seda enne, ma kuulsin häält

      See tuleb palavikust, viirastub, minul samuti

      Unenägu, mida ma nägin

      Ma pean nüüd tagasi minema

      Ma olin seal koos oma sõbratariga

      Kõigepealt maast üles tõusta

      Selline kuristik, ja ülal kaljurahn

      Ehk sa tead

      Mida?

      Kust poolt ma tulin

      Ma ei oska siin orienteeruda

      Kui kaua sa siin juba oled?

      Ma ei tea

      Mina olen olnud neli päeva, võib-olla nädala

      Oota üks hetk, kus on õde?

      Öösel on ta A-osakonnas

      Kogu öö?

      Mõnikord astub ta siit läbi. Araablanna

      Kust sa tead seda?

      Rääkimisest on kuulda

      Sa värised

      Suu, kogu nägu

      Ütle, kus kõik on?

      Meid ei võeta varjendisse kaasa

      Miks?

      Et me ei nakataks

      Siis oleme siin ainult meie

      Ja õde

      Ma arvasin

      Mida?

      Ehk sa saad seda mulle laulda

      Jälle hakkad sa peale?

      Ainult ümiseda

      Laula talle, ümise talle, nagu oleksin ma mõni…

      Kui asi oleks vastupidi, laulaksin mina sulle

      Ma lähen

      Ära mine

      Ma pean tagasi minema

      Kuhu?

      Kuhu? Kuhu? Oma esiisade juurde heitma, leinates allilma minema – sinna pean ma

      Kuidas? Mida sa ütlesid? Oota, võib-olla ma tean sind? Hei, tule tagasi

      Ka järgmisel õhtul tuli poiss juba enne keskööd tüdruku palati uksele; taas pahandas ta, et tüdruk oli unes laulnud ning teda ja kogu maailma üles äratanud. Ka sel korral küsis tüdruk, mis laul see oli, ning poiss torises, et temal on sellest villand, et peab igal ööl tüdruku pärast ärkama ja seda neetud koridori mööda roomama, ning tüdruk naeratas ja küsis, kas tema palat tõesti on nii kaugel, ning alles siis märkas ta, et tüdruku hääl ei tulnud sealt, kust see oli tulnud eile ja üleeile.

      Sest