Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman
mõlemad ja mu klassivend.
Aga miks just meie?
Meil on tüsistused.
Just. Ja miks just meil?
Ma ei tea.
See hirmutab mind.
Küll sa näed, me saame terveks.
Mu jõud on täitsa läbi.
Kindlasti sa kosud, ma olen siin ega jäta sind.
Ma jään kohe magama…
Ma olen siin.
Miks ma kogu aeg magama jään?
Keha on nõrk.
Ära sina magama jää, valva mind.
Siis räägi minuga.
Millest?
Endast.
Mida on mul endast rääkida?
Nad olid nagu kaks õde. Neid hüüti Siiami kaksikuteks, ehkki nad polnud üldse sarnased. Kaheksa aastat, kuuendast eluaastast kuni neljateistkümnendani, esimesest klassist kuni kaheksanda klassi esimese veerandi lõpuni olid nad ühes pingis istunud ega läinud ka pärast kooli lahku, olid alati koos, ühe juures kodus või teise juures, Machanot Olim’i üritustel, väljasõitudel, töölaagrites – kas sa kuuled mind?
Mida?.. Jah, ma kuulan.
Mida ma ütlesin?
Pea… Pea käib kogu aeg ringi.
Aitab, püüa magada.
Ei, ütle…
Mida?
Ühest asjast ma ei saanud aru. Miks te pole enam sõbrad?
Miks?
Jah.
Sest teda pole enam…
Pole enam?
Elus.
Ada?!
Ora kuulis, kuidas Avram kössi tõmbus, otsekui oleks teda löödud. Ora tõmbas jalad krõnksu, võttis kätega põlvede ümbert kinni ning hakkas end edasi-tagasi õõtsutama. Ada on surnud. Ada on juba kaks aastat surnud, ütles ta kähku iseendale, sellega on kõik korras, kõik teavad, et ta on surnud. Me oleme sellega juba harjunud, et ta on surnud. Elu läheb edasi. Kuid ta tundis, et oli Avramile teatanud midagi väga salajast ja intiimset, mida tegelikult teadsid ainult tema ja Ada.
Siis rahunes ta aegamööda. Lakkas end õõtsutamast. Ootas midagi, teadmata, mida. Teda ümbritses pime, sitke vaikus. Ta tõmbas hinge, aeglaselt, ettevaatlikult, tal oli tunne, nagu oleksid tal okkad kopsus ning talle tuli kummaline mõte, et Avram peab need välja tõmbama. Ettevaatlikult, ühekaupa.
Kuule.
Jah.
Mõnikord ma mõtlen päeva jooksul sellest, mida me öösel rääkisime.
Oota, ütle mulle…
Vahel ma ei mäleta, kas ma rääkisin sulle asjadest või nägin ma ainult unes, et rääkisin nendest.
Aga mispärast ta suri?
Autoõnnetus. Tea, et…
Õnnetus?
Teil on ühesugune huumorimeel.
Kellel?
Sinul ja temal. Täpselt ühesugune.
Ah, sellepärast…
Mida?
Sellepärast sa ei naeragi mu naljade üle?
Avram…
Jah.
Anna mulle käsi.
Mida?
Anna mulle käsi, ruttu.
Kas me tohime?
Ära ole loll, anna juba.
Ei, sa ei saa aru, see on isolaator.
Me oleme üksteist juba niikuinii nakatanud.
Aga võib-olla…
Kas annad juba oma käe?!
See juhtus hanuka6 ajal, ütles Ora, hoides Avrami kätt oma pihkude vahel ning kiigutas seda siia-sinna, nagu tahaks seda ühtaegu eemale tõugata ja endale hoida. Tema pea valutas, justkui pigistataks seda tangide vahel. Mis temaga lahti on, mida see tähendab, et ta räägib Avramiga kõige isiklikumatest asjadest, ja kuidas on võimalik, et tal on nii kerge temaga rääkida, ehkki ta ei tunne teda üldse, ning poisi kummaline nägu, peaaegu täiskasvanu, mitte aga temavanuse nooruki nägu, ning too liialdatud hüüatus: „Ada!”, otsekui oleks ta Adad tõepoolest tundnud, otsekui oleks ta temast tõepoolest hoolinud. Muide, mõtleb ta nüüd, võib-olla peetakse teda praegugi veel Avner Feinblatti sõbratariks. Või vähemalt hingesugulaseks – eriti just nüüd, mil ta ei saa teda ometi petta, kui ümberringi käib sõda ja hoida täiesti võõra inimese kätt, kellest ta ei tea midagi, mitte kui midagi.
Aga oota, Avram, enne kui…
Enne kui?
Enne kui Ada suri…
Mida?
Ta elas…
Ada ja tema, Ora. Kõik tuleb tagasi, Ora on erutatud, kuidas see juhtub, nii äkki ja nii pika aja järel. Mälestuse üllatav värskus: lõputud vaidlused poiste üle, kas neil on „kunstisoont” või mitte, hingepuistavad vestlused oma vanemate üle – peaaegu algusest peale murrab nendevaheline lähedus ustavuse perekonnasaladustele. Kuidas nad üheskoos alustasid esperanto õppimist (ega jõudnud sellega kuigi kaugele), selleks et tõlkida Zohara ja Šmuliku legendaarseid kirju vabadussõja7 ajast, sest tema, Ora tahtis, et kõik inimesed saaksid neid armastuskirju lugeda. Ning „Kaitsealuste sõnade kogu”, mille nad koostasid ja mida nad täiendasid, otsekui oleks tegemist mõne haruldaste liblikate koguga, ning mis koosnes sõnadest, mida tohtis tarvitada üksnes „erilistel silmapilkudel ja täieliku usalduse tingimustes”, nagu seisis kirjas vihiku kaanel, kuhu nad neid sõnu kogusid. Ning aastaekskursioon Kinnereti järve äärde, kus Ada oli bussisõidul kõhuvalu saanud ning seletas Orale, et ta sureb, tema, Ora, aga istus tema kõrval ja nuttis kibedasti. Aga nagu kiuste ei nutnud ma siis, kui ta tõesti surnud oli, ma ei suutnud, kõik oli minus ära kuivanud, ma ei tea, sellest peale, kui ta surnud on, pole ma kordagi nutnud.
Väike tänavake ja veel üks põiktänav oli nende majade vahel Neve Ša’anani linnajaos. Nad läksid üheskoos kooli ja tulid koolist, ning kui nad Ora kodu juurde jõudsid, pöördusid nad tagasi ning Ora saatis Adad kuni tema koduni, alati ühe kodu juurest teiseni, ning üle tänava läksid nad ikka käsikäes, nii olid nad kuueaastastena harjunud ja nii tegid nad ka neljateistaastastena; Orale meenus see üks ja ainus kord, kui nad olid üheksa-aastased ning olid päeval millegi pärast tülli läinud, vöötrajal polnud ta Adal käest kinni hoidnud ning äkki ilmus nähtavale linnavalitsuse veoauto, sõitis Ada poole ja paiskas ta õhku…
Ta nägi seda taas: punane mantel avanes nagu langevari. Tema, Ora oli ainult kaks sammu tagapool olnud, oli kohemaid ümber pöördunud ning heki taha põgenenud, oli kükitanud, käed kõrvadele pannud, silmad kõvasti kinni pigistanud ja valjusti omaette ümisenud, selleks et mitte midagi näha ega kuulda.
Aga ma ei teadnud, et see oli üksnes peaproov, ütles ta Avramile.
Minust ei ole teise päästjat, lisas ta seejärel, võib-olla iseendale, võib-olla poisile hoiatuseks.
Peaaegu iga päev olid nad üheskoos Ada pool lõunat söönud, seal maitses toit paremini ning võis söögi ajal rääkida ja naerda. See oli naerev perekond, kolm ümarikku naerusuist inimest, ning neljakesi leidsid nad veel enam põhjust naermiseks. Koolitükid valmis saanud, tegid nad väikese lõunauinaku, käest kinni hoides uinusid mõlemad väikesel voodil ning ärkasid magusa lõhna peale: Ada isa oli neile magustoiduks õunu küpsetanud. Suvistel sabatiõhtutel hiilisid nad pidžaamaväel üürimajade õuedel ja aedades, jahutasid oma kuumi nägusid
1947. aasta novembris võttis ÜRO täiskogu vastu otsuse kahe riigi, juudi ja araabia riigi loomise kohta Palestiinas; peaaegu kohe algas juudi ja araabia relvastatud rühmituste vahel sõjategevus. 14. mail 1948 kuulutati välja iseseisev Iisraeli riik, mille järel Süüria, Egiptuse, Jordaania, Iraagi ja Liibanoni relvajõud ründasid Iisraeli. Iisrael, mille elanikkond oli alla miljoni inimese, osutas uskumatut vastupanu ning araabia riigid astusid järk-järgult sõjast välja.