Uneliivamees. Lars Kepler
miks just teise väljahingamise ajal?”
“Sest see on ootamatult vara ja täpselt keset maailma kõige tavalisemat lugemist: üks-kaks-kolm …”
“Arusaadav,” naeratab mees ja nähtavale ilmub tema pruun esihammas.
“Kõigepealt liigub ainult minu vasak käsi,” selgitab Joona lakke kinnitatud turvakaamera poole. “Käsi läheb ühe liigutusega minu näost püstolitoru juurde. Ma pean kinni haarama, üles väänama ja jalule saama, tema keha minul kilbiks ees. Üheainsa liigutusega. Minu käed peavad eelistama relva, aga samal ajal pean ma silmas pidama automaatkarabiiniga meest. Sest tema muutub peamiseks ohuks niipea, kui püstol minu kontrolli all on. Löön küünarnukiga kiiresti ta lõua ja kaela pihta nii mitu korda, kui vaja on, et püstoli üle kontroll enda kätte saada, lasen kolm lasku, keeran ringi ja tulistan veel kolm korda.”
Mehed alustavad uuesti. Situatsioon kordub. Püstoliga mees saab telefonist käsud kätte, kahtleb, astub kiiresti Joona juurde ja surub püstolisuu Joona lauba vastu. Mees hingab teist korda välja ja hakkab just sisse hingama, et midagi öelda, kui Joona vasaku käega püstolitorust haarab.
Ehkki kõik oli teada, toimub see erakordselt üllatuslikult ja kiiresti.
Joona lööb relva kõrvale, väänab sama liigutuse käigus lae poole ja hüppab püsti. Ta imiteerib küünarnukiga nelja kiiret lööki mehe lõua poole, saab püstoli kätte ja laseb teisele mehele rindu.
Seintelt plaksatavad vastu õpperelvast tulistatud kolm lasku.
Esimene vastane tuigub veel taha, kui Joona ringi keerab ja teda rindu tulistab.
Mees kukub vastu seina.
Joona läheb ukse juurde, haarab automaadi, eemaldab lisasalve ja lahkub ruumist.
16
UKS LAJATAB VASTU betoonseina ja põrkab tagasi. Joona läheb salve vahetades kõrvalruumi. Kaheksa inimest pööravad pilgud ekraanilt tema poole.
“Esimese lasuni läks kuus ja pool sekundit,” ütleb üks.
“Liiga palju,” vastab Joona.
“Aga Markus oleks püstolist kiiremini lahti lasknud, kui küünarnukk oleks päriselt tabanud,” arvab pikk kiilaks aetud peaga mees.
“Jah, sealt sa oleks aega kokku hoidnud,” naeratab naisülemus.
Juba paistab ekraanilt stseeni kordus. Joona pingul õlalihased, ette suunatud pehmed liigutused, silma ja sihiku jooned päästikule vajutamise hetkel.
“Kuradi äge ikka,” ütleb rühma juht ja surub peopesadega hoogsalt lauale.
“Mendi kohta,” lõpetab Joona.
Nad naeravad, nõjatuvad taha ja rühma juht sügab punastades ninaotsa.
Joona Linnale ulatatakse klaas mineraalvett. Ta ei tea veel, et varsti lööb tuletormina lõkkele see, mida ta kardab. Veel ei aima ta bensiinimere poole hõljuvat tillukest sädet.
Joona Linna õpetab kiirreageerimisrühmale Karlsborgi kindluses lähivõitlust. Instruktorina ei ole ta väljaõpet saanud, aga käsitletavates võitlusmeetodites on temal arvatavasti kõige enam praktilisi teadmisi kogu Rootsis, sellepärast ta siin juhendab. Kaheksateistkümneaastasena teenis Joona just Karlsborgis aega dessantlangevarjurina ja pärast baasõpet värvati ta uude eriüksusse, mis täitis operatiivülesandeid, mida ei saanud enda peale võtta tava- või relvaüksused.
Kaitseväest läks Joona politseiakadeemiasse õppima juba ammu, aga ikka juhtub, et ta näeb unes oma dessantväelase elu. Ta on tagasi transpordilennukis, kuuleb kõrvulukustavat müra ja vaatab hüdraulilisest luugist välja. Kaugel all libiseb halli ristina üle kahvatu vee lennuki vari. Unenäos jookseb ta mööda rampi alla ja hüppab külma õhku, kuuleb, kuidas tuul langevarjunöörides vilistab, tunneb, kuidas rakmed jõnksatavad ja keha ette kukub, kui langevari lahti läheb. Vesi läheneb kohutava kiirusega. Kaugel all hüpleb lainetel vahtu pritsides must kummipaat.
Madalmaades sai Joona väljaõppe lähivõitluses, kus kasutatakse nuge, tääke ja püstoleid. Teda treeniti ära kasutama vahelduvat keskkonda ja tarvitama uuenduslikke löögiviise. Need moodustavad erivormi heebreakeelse nimega Krav Maga lähivõitluse tehnikate süsteemist.
“Tähendab, selle olukorraga alustame ja siis teeme seda päeva jooksul muudkui keerulisemaks,” ütleb Joona.
“Kas tulistame kahte isikut ühe kuuliga?” naeratab kiilaks aetud peaga pikk mees.
“See pole võimalik,” vastab Joona.
“Meie oleme kuulnud, et sina said sellega hakkama,” väidab naine uudishimulikult.
“Ei-ei,” naeratab Joona ja tõmbab sõrmedega läbi säbruliste blondide juuste.
Põuetaskus heliseb telefon. Numbri järgi tunneb Joona ära, et helistaja on Nathan Pollock keskkriminaalpolitseist. Nathan teab, kus Joona on, ja lubas helistada ainult siis, kui asi on tõesti tähtis.
“Vabandage mind,” ütleb Joona ja võtab kõne vastu.
Ta joob vett ja kuulab, esmalt naeratades ja siis tõsiselt. Äkki läheb ta näost valgeks.
“Kas Jurek Walter istub ikka kinni?” küsib ta.
Joona käsi väriseb nii kõvasti, et ta peab veeklaasi lauale panema.
17
ÕHUS KEERLEB LUMI, kui Joona auto juurde tormab ja sisse istub. Ta kihutab üle suure kruusakattega väljaku, kus ta kaheksateistaastasena trenni tegi, keerab kummiraginal ringi ja lahkub garnisoni alalt.
Süda taob tugevalt ja tal on Nathani juttu ikka raske uskuda. Laubal pärlendab higi ja käed värisevad endiselt.
E20 kiirteel enne Arbogat möödub ta rekkakaravanist. Raskete masinate tekitatud külgtuul on nii tugev, et paneb Joona auto vibama.
Ta mõtleb aina kiirreageerimisrühma treeningu ajal tulnud kõnele.
Nathan Pollock rääkis rahulikult, et Mikael Kohler-Frost on elus.
Joona oli alati kindel olnud, et Mikael ja poisi väike õde kuulusid Jurek Walteri paljude ohvrite hulka. Nüüd rääkis Nathan, et politsei leidis Mikaeli Södertäljes raudteesillalt ja ta viidi Söderi haiglasse.
Pollock andis teada, et poisi seisukord on tõsine, aga mitte eluohtlik. Üle ei ole teda veel kuulatud.
“Kas Jurek Walter istub ikka kinni?” oli Joona esimene küsimus.
“Jah, ta on endiselt kinnises osakonnas,” vastas Pollock.
“Oled kindel?”
“Jah.”
“Ja poiss? Kuidas te teate, et tema on Mikael Kohler-Frost?” küsis Joona.
“Ta ütles mitu korda selgelt oma nime. See on ainus asi, mida me teame … ja et vanus klapib,” vastas Pollock. “Loomulikult saatsime süljeproovi ekspertiisi …”
“Aga isa ei informeerinud?”
“Me peame enne DNAd kontrollima, kui talle teatame, ma mõtlen, viga ei tohi ju teha …”
“Ma tulen.”
18
MUST LÖRTSINE TEE jookseb auto alla ja Joona Linna näeb vaeva, et mitte kiirust tõsta, kui mälu vormib pilte sellest, mis juhtus palju aastaid tagasi.
Mikael Kohler-Frost, mõtleb ta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию