Ma lasen sul minna. Clare Mackintosh
>
Tuul peksab märgi juuksesalke naisele näkku ja ta kissitab vihmasajus silmi. Selline ilm sunnib kõiki kiirustama; tõttama mööda libedaid kõnniteid ja peitma põski krae varju. Mööduvad autod pritsivad nende jalgadele pori; liiklusmüra tõttu kuuleb naine vaid üksikuid sõnu jutust, mida poiss hakkas talle rääkima niipea, kui kooli värav avati. Sõnad purskuvad poisi suust pausideta ja segunevad suures õhinas, mida tekitab see uus maailm, mille uksed on talle avanenud. Naine saab aru, et jutt käib parimast sõbrast; kosmoseprojektist; uuest õpetajast. Ta vaatab alla ja naeratab lapse elevuse peale ega tee väljagi külmast, mis tungib läbi salli temani. Poiss naeratab vastu ja kallutab pead kuklasse, et vihmapiisku maitsta; tema tumedad ripsmed moodustavad silmade ümber pruunid puhmad.
„Emme, ma oskan oma nime ka kirjutada!”
„Tark poiss,” ütleb naine, peatub ja suudleb hooga poja niisket otsaesist. „Kas näitad mulle, kui koju jõuame?”
Nad kõnnivad nii kiiresti, nagu viieaastase jalad võtavad, naisel on vabas käes poja kott, mis põrkab vastu ta põlvi.
Peaaegu kodus.
Autode esituled valgustavad märga asfalti, tuled pimestavad neid iga paari sekundi tagant. Nad ootavad pausi liiklusvoos ja ületavad tiheda liiklusega tänava. Siis haarab naine väikesest pehmesse villasesse kindasse peidetud käest kõvemini kinni, nii et poisil tuleb emale järele jõudmiseks jooksusamme teha. Vettinud lehed on aedade külge kleepunud, nende kirkad värvid on tuhmilt pruuniks muutunud.
Nad jõuavad vaiksele tänavale ja kohe ümber nurga ootab nende kodu ahvatlevalt kutsuva soojusega. Naine on koduümbruse turvalisuses kindel ja laseb poja käest lahti, et lükata silmilt märgi juuksesalke. Mööda nägu veerevad veenired ajavad teda naerma.
„Kohal,” ütleb ta viimasel käänakul. „Ma jätsin tule meie jaoks põlema.”
Teisel pool tänavat on punastest tellistest maja. Kaks magamistuba, imetilluke köök ja aed tulvil lillepotte, mida ta on ikka ja jälle kavatsenud lilledega täita. Ainult nemad kaks.
„Teeme võidu, emme …”
Poiss ei püsi kunagi paigal; ta pulbitseb energiast kohe esimest ärkveloleku sekundist alates kuni hetkeni, mil ta pea patja puudutab. Ta muudkui hüppab ja jookseb.
„Tule!”
See juhtub ühe silmapilgu jooksul; naine tunnetab tühja kohta kohta enda kõrval, kui poiss kodu poole lippab, et leida eest esiku soojus, millele heidab valgust terrassil põlev latern. Piim, küpsised; kakskümmend minutit televiisorit; kalapulgad tee kõrvale. Rutiin, millega nad on nii kiiresti harjunud, kui esimene kooliveerand pole veel poole pealegi jõudnud.
Auto ilmub eikuskilt. Märgade pidurite krigin, viieaastase poisi mütsatus vastu auto esiklaasi ja tema keerlev keha, enne kui see vastu maad prantsatab. Naine jookseb poja juurde, auto pole ikka veel peatunud. Ta libiseb ja kukub raskelt väljasirutatud kätele, löök võtab ta hingetuks.
Ühe silmapilguga on see läbi.
Ta kükitab poja kõrval ja otsib paaniliselt pulssi. Tema hingetõmbed tekitavad õhku üksiku valge aurupilve. Ta näeb, kuidas poisi pea alla tekib tume vari ja kuuleb enda ulgu, justkui tuleks see kellegi teise suust. Ta tõstab pea ja vaatab üles auto häguse esiklaasi poole. Kojamehed paiskavad veejugasid pimenevasse õhtusse ja ta karjub nähtamatu juhi poole abipalvet.
Ta kummardub, et poega oma kehaga soojendada ja laotab mantli hõlmad kaitsvalt tema üle. Mantlihõlma palistus imab asfaldilt vett. Samal ajal kui ta poissi suudleb ja palub tal silmi avada, kahaneb neid valgustavate esitulede kollaka valguse sõõr ahtaks triibuks; auto tagurdab mööda tänavat. Mootor vingub etteheitvalt, kui auto teeb kaks, kolm, neli katset kitsal tänaval ümber pöörata, kriipides sealjuures suure kiirustamisega tee ääres kasvava suure mägivahtra tüve.
Ja siis on kõik pime.
ESIMENE OSA
1
Kriminaalinspektor Ray Stevens seisis akna juures ja vaatas mõtlikult oma töötooli, mille üks käetugedest oli olnud katki juba vähemalt aasta aega. Seni oli ta suhtunud sellesse pigem pragmaatiliselt ja hoidunud vasakule poole toetumast, kuid nüüd oli lõunapausi ajal keegi kritseldanud musta markeriga risti üle tooli seljatoe käetoeta. Ray mõtles, kas äsja hooga käima läinud kontorisisustuse audit võiks tähendada ka mööbli väljavahetamist või oligi ta määratud juhtima Bristoli kriminaaluurimisosakonda toolilt, mis heidab tema usaldusväärsusele tõsist varju.
Ray kummardus, et leida ülemises lauasahtlis valitsevast kaosest must viltpliiats, kükitas ja tegi kritseldusse paranduse: käetoega. Tema kabineti uks avanes, Ray tõusis kiiresti püsti ja pani viltpliiatsile korgi peale.
„Aa, Kate, ma siin …” Ta vakatas naise ilmet nähes ja märkas alles siis tema käes kontrollkeskuse väljatrükki. „Mis sul seal on?”
„Otsasõit ja sündmuskohalt põgenemine Fishpondsi puiesteel, boss. Viieaastane poiss on surnud.”
Ray sirutas käe paberite järele ja lasi pilgu neist üle, samal ajal kui vahetuse lõpetanud Kate kohmetult ukselävel seisis. Naine oli töötanud kriminaaluurimisosakonnas vaid paar kuud ja alles harjus oma kohaga. Kuid ta oli tubli: tublim, kui ise arvas.
„Registreerimisnumbrit polegi?”
„Vähemalt meile pole see teada. Ekipaaž läks sündmuskohale ja vahetuse ülem võtab just praegu lapse emalt tunnistusi. Ta on kohutavalt endast väljas, nagu sa võid ette kujutada.”
„Kas saad kauemaks jääda?” küsis Ray, aga Kate noogutas juba enne, kui mees jõudis küsimuse lõpetada. Mõlemat läbis adrenaliinisööst ja nad naeratasid teineteisele põgusalt vastastikuse mõistmise märgiks, kuigi koostöö laabumist nautida tundus alati väga vale, kui midagi nii traagilist oli juhtunud.
„Olgu siis. Lähme.”
Nad noogutasid tagumise ukse taha troppi kogunenud suitsetajatele tervituseks.
„Kõik korras, Jupats?” küsis Ray. „Viin Kate’i Fishpondsi sündmuspaigale. Saad sa piirkonna valvekeskusega ühendust võtta ja uurida, kas nad on midagi teada saanud?”
„Saab tehtud.” Vanem mees tõmbas veel viimase mahvi. Seersant Jake Owenit oli tema karjääri ajal nii kaua Jupatsiks hüütud, et kui kohtus tema täisnime ette loeti, oli see päris harjumatu. Vähese jutuga mehel oli palju rohkem karme lugusid pajatada, kui ta seda soovinud oleks, ning ta oli ilma igasuguse kahtluseta Ray parim uurija. Nood kaks olid aastaid paarimeestena töötanud ja Jupatsi lühikese kasvuga vastuolulisena näiv tugevus tegi temast usaldusväärse ja asendamatu meeskonnaliikme.
Lisaks Kate’ile oli Jupatsi meeskonnas veel kindlameelne Malcolm Johnson ja noor Dave Hillsdon, innukas, kuid isepäine uurija, kes pingutas otsustavalt, et süüdimõistmist kindlustada, mis ei olnud Rayle just väga meeltmööda. Kokku moodustasid nad hea tiimi ja Kate oli nobe teistelt õppima. Tal oli keevaline iseloom, mis tekitas Rays nostalgiat, kui ta meenutas ennast noore januse uurijana, enne kui seitseteist aastat bürokraatiat olid ta kahe jalaga maa peale toonud.
Tipptund oli äsja alanud ja Kate sõitis eraldusmärkideta Corsaga Fishpondsi poole. Ta oli rooli taga kärsitu; oli pahane, kui punane tuli neid peatas, ja sirutas kaela, et näha, mis ummikut tekitab. Ta oli pidevas liikumises: trummeldas sõrmedega vastu rooli, kirtsutas nina ja niheles istmel. Kui autoderivi jälle liikuma hakkas, kallutas Kate end ettepoole, justkui aitaks see neid kiiremini edasi.
„Tunned vilkurist puudust?” küsis Ray.
Kate muigas. „Võib-olla natuke.” Ta oli silmade ümber lainerijooned tõmmanud, kuid ülejäänud nägu oli ilma meigita. Tumepruunid sassis lokid raamisid naise nägu ja kukkusid silmile vaatamata juukseklambrile, mis oli tõenäoliselt pandud kiharaid kinni hoidma.
Ray õngitses taskust välja mobiili, et teha vajalikud kõned. Ta sai kinnitust, et Collinsoni uurimisrühm on teel, politseikomissarile on juhtumist teatatud, ja et juba on välja kutsutud erivarustusega politseibuss – kohmakas sõiduk, kus on vajalikud tarbed telgi püstitamiseks, ohutulede paigaldamiseks ja sooja joogi valmistamiseks. Kõik oli tehtud. Tõele au andes, mõtles Ray, oli kõik alati tehtud, kuid inspektorina vastutas ikkagi tema, et kõik