Ma lasen sul minna. Clare Mackintosh
täis õlleklaasi sinnapaika, et jõuda naisega samal ajal baarileti äärde – lihtsalt selleks, et seal suu lukus seista. Õnneks ei olnud Mags sama vaoshoitud ja nii olid nad ülejäänud nelja kuu pikkuse kursuse ajal lahutamatud. Ray surus maha naeratuse, kui meenutas seda, kuidas ta oli kell kuus hommikul naiste majutuskohast enda tuppa hiilinud.
„Kui kaua te abielus olete olnud?” küsis Kate.
„Viisteist aastat. Me abiellusime siis, kui meil mõlemal katseaeg läbi sai.”
„Aga sinu naine ei tööta enam?”
„Pärast Tomi sündi tegi Mags karjääripausi ega läinudki enam tagasi pärast seda, kui meie noorem laps oli sündinud,” vastas Ray. „Lucy on nüüd üheksane ja Tom kohaneb oma esimese gümnaasiumiaastaga, nii et Mags on hakanud mõtlema tööle naasmise peale. Ta tahaks õpetajaks ümber õppida.”
„Miks ta nii pikaks ajaks töölt eemale jäi?” Kate’i pilgus oli siiras uudishimu ja Rayle meenus, et Mags oli samamoodi mõelnud neil päevil, mil nad mõlemad olid veel noored ja töötasid politseinikena. Magsi seersant oli pärast lastesaamist töölt lahkunud ja Mags oli rääkinud Rayle, et tema ei näe karjääril mingit mõtet, kui sellest kõigest nii lihtsalt loobuda.
„Ta tahtis laste jaoks kodus olla,” ütle Ray. Ta tundis süütunde torget. Kas Mags oli seda tahtnud? Või oli ta lihtsalt arvanud, et nii on õige teha? Lapsehoid oli nii kallis, et Magsi kodune põli oli tundunud ilmselge lahendusena ning Ray teadis, et naine soovib osaleda laste koolielus, aidata spordipäevadel ja anda panuse muudel üritustel. Kuid Mags oli sama nutikas ja võimekas kui tema – isegi veelgi nutikam, kui aus olla.
„Mulle tundub, et kui oled abielus tööga, siis tuleb leppida ka viletsate tingimustega, mis sellega kaasnevad.” Kate kustutas oma laualambi. Nad jäid hetkeks pimedusse, enne kui Ray astus koridori ja käivitas sellega automaatse valgustuse.
„Meie ametil on omad riskid,” nõustus Ray. „Kui kaua sa oma kutiga koos oled olnud?” Nad kõndisid parkimisplatsi poole, kus mõlema autod seisid.
„Ainult pool aastat,” vastas Kate. „Minu kohta on see tegelikult päris hea tulemus – tavaliselt jätan ma nad maha mõne nädala möödudes. Mu ema ütleb, et ma olen liiga noriv.”
„Mis neil siis viga on olnud?”
„Oh, igasuguseid asju,” vastas Kate rõõmsameelselt. „Liiga sissevõetud, mitte piisavalt sissevõetud, ilma huumorimeeleta, täielik tola …”
„Karm kriitika,” arvas Ray.
„Võib-olla.” Kate kirtsutas nina. „Aga see on tähtis, eks ju – leida see üks ja õige? Ma sain eelmisel kuul kolmekümneseks, aeg hakkab otsa saama.” Ta ei paistnud kolmekümnene välja, kuid samas, Ray polnud kunagi osanud inimesi vanuse järgi hinnata. Ta ise vaatas peeglisse ja nägi ikka üle kahekümnest meest, olgugi et vaod näos rääkisid teist juttu.
Ray võttis taskust autovõtmed. „Noh, ära kodu loomisega liigselt ka kiirusta. Tead, kõik ei ole alati nii roosiline, nagu näib.”
„Tänud nõuande eest, isa …”
„Oot-oot, ma pole veel nii vana!”
Kate naeris. „Aitäh sulle tänaõhtuse abi eest. Homme hommikul kohtume.”
Ray manööverdas oma auto Opel Omega tagant välja ja naeris omaette. Isa, ole lahke. Vaat kus häbematu.
Kui ta koju jõudis, istus Mags elutoas ja vaatas televiisorit. Naisel olid jalas dressipüksid ja seljas mehe vana dressipluus. Mags oli kerinud jalad enda alla nagu väike laps. Uudistelugeja võttis kokku otsasõidu ja sündmuskohalt põgenemise üksikasju selleks, et info jõuaks kõigi kohalike elanikeni ka juhul, kui need polnud vaatamata intensiivsele kajastusele eelnenud nädalal juhtunuga kursis. Mags vaatas Ray poole ja raputas pead. „Ma ei suuda seda mitte vaadata. Vaene väike poiss.”
Ray istus naise kõrvale ja sirutas käe puldi järele, et teleri heli vaiksemaks keerata. Ekraanil näidati vanu kaadreid sündmuspaigalt ja Ray nägi oma kukalt, kui nad Kate’iga autode juurest sündmuspaiga poole kõndisid. „Ma tean,” ütles ta ja pani käe ümber naise õlgade. „Aga me saame ta kätte.”
Taas vahetus kaader ja ekraani täitis Ray nägu, kui ta parajasti kaamerale üksikasju edastas. Intervjueerija püsis kaadri taga.
„Arvad, et saate? Kas mingeid niidiotsi on?”
„Tegelikult mitte.” Ray ohkas. „Mitte keegi ei näinud õnnetust pealt – või kui nägid, siis ei räägi nad midagi –, nii et me toetume kohtuekspertiisile ja teravale mõistusele.”
„Kas on kuidagi võimalik, et autojuht ei saanud aru, mida ta oli teinud?” Mags ajas end istukile ja pöördus mehe poole vaatama. Ta lükkas juuksed kärsitu liigutusega kõrva taha. Magsi soeng oli olnud ühesugune nii kaua, kui Ray oli teda tundnud: pikad sirged juuksed, ilma tukata. Naise juuksed olid sama tumedad kui Rayl, ent erinevalt mehest polnud tema juustes veel märgata halli. Pärast Lucy sündi oli Ray proovinud habet kasvatada, kuid oli plaani kolmandal päeval katki jätnud, sest oli selge, et habemes oli halle karvu rohkem kui tumedaid. Nüüd hoidis Ray lõua puhtana ja püüdis ignoreerida neid valgeid karvu oimukohal, mille kohta Mags ütles, et need on tema meelest erilised.
„Pole võimalik, et ta midagi ei märganud,” ütles Ray. „Laps lendas otse kapotile.”
Mags ei võpatanud. Need emotsioonid naise näos, mida Ray oli koju jõudes näinud, olid asendunud keskendunud pilguga, mis tuli mehele nii tuttav ette päevilt, mil nad veel koos töötasid.
„Pealegi,” jätkas Ray, „auto peatus, seejärel tagurdas ja pööras ümber. Juht ei pruukinud näha, et Jacob on surma saanud, kuid mitte mingil juhul ei saanud talle jääda märkamatuks, et on lapsele otsa sõitnud.”
„Kas oled kellegi haiglatesse ka saatnud?” küsis Mags. „Võimalik, et juht sai mingil määral viga ja …”
Ray naeratas. „Me tegeleme sellega, usu mind.” Ta tõusis püsti. „Kuule, ära saa valesti aru, aga päev on olnud pikk ja ma tahan võtta ühe õlle, vaadata natuke telekat ja siis magama minna.”
„Muidugi,” ütles Mags pingutatult. „Saad aru – vanad harjumused ja nii edasi.”
„Saan aru ja luban sulle, et me saame selle juhi kätte.” Ray suudles naist otsaesisele. „Alati oleme saanud.” Ray taipas, et oli andnud Magsile just selle lubaduse, mida ta polnud nõus olnud Jacobi emale andma, sest ta ei saanud seda ju mitte kuidagi garanteerida. Me anname endast parima, oli ta poisi emale öelnud. Nüüd jäi ainult üle loota, et nende parim on ka piisav.
Ta läks kööki, et endale jooki otsida. Magsi viis endast välja tõenäoliselt just see, et asi puudutas last. Võib-olla oli Ray teinud vea, kui naisele õnnetuse üksikasjadest rääkis – lõppude lõpuks oli tal endalgi raske oma emotsioone vaos hoida, nii et täiesti arusaadavalt tundis Mags sama. Ta pingutab edaspidi, et jätta mõned asjad rääkimata.
Ray võttis õlle elutuppa kaasa ja seadis end naise kõrvale televiisorit vaatama, vahetades uudistekanali tõsielusarja vastu, mis Ray teada Magsile meeldis.
Ray astus oma kabinetti ja pani postitoast kaasa võetud toimikute pataka töölauale seal juba kõrguva paberivirna otsa, nii et kogu kupatus põrandale libises.
„Pagan,” ütles ta oma lauda kiretult vaadates. Koristaja oli käinud, tühjendanud prügikasti ja üritanud selles segaduses kuidagimoodi tolmu pühkida. Dokumendisahtlite ümber oli sellest jäänud tolmurant. Klaviatuuri kõrval oli kaks kruusi külma kohviga ja arvutiekraani külge olid kinnitatud märkmepaberid rohkem ja vähem tähtsate telefoni teel saadud sõnumitega. Ray rebis need ekraani küljest lahti ja kleepis oma märkmiku kaanele, kus oli juba ees neoonvärvi märkmepaber, mis tuletas talle meelde, et meeskonna hindamine on vaja ära teha. Nagu poleks neil kõigil juba niigi palju tegemist. Igapäevatööga kaasnev bürokraatia sundis Ray pidevalt kestvasse lahingusse iseendaga. Ta ei suutnud end nii kaugele viia, et bürokraatiale päris käega lüüa – mitte nüüd, mil järgmine auaste