Pettus. Edward Lucas
eeldada, et sõjaline avantürism ei too kaasa äärmuslikke tagajärgi (ja eriti kui seda teab ka NATO), muutub ülbitsemine naabrite suhtes, vähemalt taamal terendamas relvastatud sissetungi oht, palju tõenäolisemaks.
Seetõttu väärib huvi, et Venemaa kokkukuivava laevastiku uhkus, Akula klassi allveelaevad,94 on taas kasutusele võtnud külma sõja aegse taktika ja luuravad Forth of Clyde’i lähedal, lootes tabada Briti Tridenti allveelaevade helisignatuure, kui nood baasi saabuvad või sealt väljuvad. Selline konkreetne helimuster võimaldab keerukatel tuvastusmasinatel vastase allveelaevu jälitada ja võimaluse korral isegi hävitada. Kui on juba teada, mida otsida, on seda palju lihtsam leida. Briti mereväe Vanguardi klassi allveelaevad peavad nüüd pühendama märkimisväärse aja nende katsete tõrjumisele. Arvestades saladusloori, mis tavapäraselt ümbritseb kõike allveelaevadega seotut, on juba sellise mure avalikkuse ette jõudmine märk, kui tõsiselt võtavad mereväejuhid Venemaa tegevust. Sosinatest Whitehalli varjulistes koridorides võib mõista, et niisuguseid vahejuhtumeid on rohkem ja tõsisemaid, sealhulgas merepõhja paigaldatud jälgimisvastaste seadmete ründamine. Akula klassi allveelaevad liiguvad aga veelgi kaugemal, isegi Ameerika Ühendriikide rannikul, kus üks neist tõusis otsekui avalikult tähelepanu nõudes veepinnale.95 Venemaa eesmärk on hirmutada NATO riike ja lüüa nende vahele lõhesid, sundides allianssi keskenduma rasketele probleemidele, mida liikmesriigid eelistaksid vältida ja mille suhtes eri liikmesriikide avalikkuses valitseb negatiivne suhtumine. Kui Venemaa jõuab pärast vastuolusid tekitava diskussiooni õhutamist NATO ridades näiteks järeldusele, et Poola ja Balti riigid on diplomaatiliselt ja sõjaliselt isoleeritud, on tal lihtsam käituda nende suhtes ülbelt muudes olulistes küsimustes, näiteks energiavarustuse, kaubanduse või sisepoliitika alal. Manööverdamisruumi hindamisel etendab äärmiselt tähtsat osa luure.
Venemaad huvitas väga, kuidas reageerib lääs õppustele. Milliseid järeldusi teevad sõjalised atašeed? Kas NATO suudab reaalajas pealt kuulata Venemaa lahingusidet? Ja mis kõige tähtsam: kuidas reageerivad teised riigid vaiksele, kuid teravale murele, mida avaldasid Tallinn, Riia, Vilnius ja Varssavi? Kas lääs soovitab piiriäärsetel riikidel rahuneda ja vaiki olla? Või püütakse neid julgustada? Ehkki mõned ametiisikud üritasid kõigest väest kahandada õppuste tähtsust (üks nimetas neid „dinosauruse saba tõmbluseks”), reageeris Ameerika neile muu hulgas 2010. aastal võimsa eriüksuste õppuse, merejalaväelaste dessandi harjutamisega Eestis ja vastuvõtmisõppusega Lätis ning teatega, et õppusi tuleb veel. NATO õhuvägi pidas suure õppuse, mille käigus harjutati ka õhus tankimist. Ameerika riiklik ruumiandmete ja teabeagentuur (varasem kaitsetopograafiaagentuur) koostas Baltimaade põhjaliku ruumilise elektroonilise kaardi. NATO eriolukordade plaanidesse kaasati esimest korda Balti riigid, muu hulgas nähti ette Rootsi õhuruumi ja Poola üksuste kasutamine. Arvatavasti ei tahtnud venelased sugugi näha sellist reaktsiooni. Miks nad siis seda tegid? Ennast kahjustava gambiidi peamine põhjus oli vigane eeldus, et lääs tegelikult ei hooli Balti riikidest ja võttis nad NATO ridadesse ainult poliitilistel põhjustel. Tegelikult näitas Ameerika vähemalt seda, et hoolib uutest liitlastest ja on valmis seda ka tõestama.
Kõike seda jälgis hoolikalt luurajatest läbi imbunud Venemaa esindus NATO juures. Sel pooldiplomaatilisel esindusel on alliansi Brüsseli peakorteris märkimisväärsete privileegidega staatus – nad korraldavad korrapäraselt teabetunde, nende käsutuses on avarad ruumid ja turvaload, mis lubavad nende liikmetel pääseda eelistatud korras kohtumistele ning kasutada dokumente ja muid võimalusi. Niisugune sõbralik kohtlemine on pärit ajast, kui NATO üritas Venemaale meele järele olla alliansi laienemise tõttu endise Nõukogude impeeriumi alale. End Venemaale avades lootis NATO peletada igasugused kahtlused oma kavatsuste osas – mõneski liikmesriigis püsib arvamus, et erimeelsused Venemaaga on vaid arusaamatuste tagajärg ja et vastasseis tähendaks tõelist läbikukkumist. Seda arvatakse siiralt eriti Saksamaal, kus kõrgemate ametiisikute seas valitseb lausa vankumatu veendumus, et Venemaad tuleb kaasata ja julgustada, mitte tõrjuda. Teoreetilist arutelu, kas teistsuguse lähenemise korral oleksid suhted praegusest halvemad, pole võimalik üheselt lahendada. Selge on aga see, et usalduse loomise püüded on praktikas olnud edutud. NATO paneb sellistes küsimustes nagu terrorism oma kaardid lauale ja saab Venemaalt vastu andmeid, mida nimetatakse tõsisteks luureandmeteks, kuigi tegelikult võib peaaegu kõike seda leida ka internetist. NATO esinduses tegutseb Venemaa spioone palju, neid jagub kõikjale, nad tegutsevad häbitult ja energiliselt. Nad lähenevad korduvalt otse ametiisikutele, keda peavad paljulubavateks sihtmärkideks. Nad hoiavad osavalt neid tuvastavad märgid varjus ja hiilivad kohtumistele, kuhu neid pole kutsutud. Nende peamised eesmärgid on alliansi sõjalised plaanid, eriti eriolukorraplaanid, uued võimed, näiteks kübersõja või raketikaitse alal, ning NATO koodid ja sidesüsteemid ehk alliansi kesknärvisüsteem. Nad on ka osavad vastuluurajad ning püüavad selgitada, mida teavad NATO liikmesriigid Venemaa kohta ja kust nad oma andmeid saavad. Neile meeldib selgelt teada, keda õpetatakse välja milleks, kelle poolt, kus ja kui hästi.
Nagu luurevallas sageli, on siin paradoks: paljusid saladusi kaitstakse kiivalt, kuigi nad polegi eriti huvipakkuvad. NATO võimed on alates külma sõja lõpust kokku kuivanud. Paljude liikmesriikide kaitsekulutused on naeruväärselt pisikesed. Paljude liikmesriikide valitsused ei tunne õieti mingit huvi Venemaa vastu ja neil on raske jagada selliste riikide muret nagu Baltimaad või Poola. Kriisi korral sõltub NATO tõhusus peaaegu täielikult Ameerika Ühendriikidest. Venemaa luure tungimine NATOsse tipnes usutavasti ajal, kui selgus, et saladusi õigupoolest polegi. Venemaa rikkalikke ressursse kasutavaid spioone see ei sega. Esiteks on NATO peakorter kena koht, kus värvata edasipüüdlikke inimesi olulistest riikidest – peamiselt Ameerika, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Norra ja Türgi –, kes edaspidi teevad karjääri kodumaa kaitse- ja julgeolekuasutustes. Teiseks on Brüssel suurepärane koht agentuuritööks. Belgia vastuluure on nõrk. Ainult mõned töötajad tegelevad Venemaaga. Neil ei ole õigust vahistada ja nende ees seisavad suured raskused, kui nad üritavad saada kas või läbiotsimisorderit. Kõik see tekitab tõsist peavalu niigi tugeva surve all NATO julgeolekubüroole.
Venemaa käitumise sügavam põhjus seisneb paranoilises mentaliteedis, mis on tingitud osaliselt külmast sõjast, osaliselt alliansi laienemisest ja osaliselt NATO algatusel toimunud Serbia pommitamisest 1999. aastal.96 Venelased usuvad, et pärast seda kui Nõukogude Liit kadus, muutsid Ameerika ja ta liitlased neutraalse vahevööndi sanitaarkordoniks, mis pidi teadlikult alandama ja piirama endist üliriiki, murdes sellega lubaduse, mis oli antud Nõukogude Liidule Saksamaa taasühendamise eest.97 Aga kui NATO peaks otsustama abistada mõnes sõjapuhangus Venemaa vahetuid naabreid, näiteks Gruusiat või Ukrainat? Kui riigi piiridel tegutseb võimas ja ennustamatu käitumisega sõjaline allianss, on parem, kui allikaid selle kohta on võimalikult palju. Keegi ei hakka kurtma, et NATO siseasjade kohta on teavet liiga palju. Mida enam usinad luurajad ette kandsid, et NATO ei toimi tõhusalt ja selle tähelepanu on hajutatud, seda rohkem saabus juhiseid uurida kõike põhjalikumalt ja selgitada välja tegelik olukord.
Veel suurem risk valitseb teisi rahvusvahelisi organisatsioone. Mentaalsed tõkked saladuste väljalobisemiseks on madalamad (üks asi on reeta oma kodumaad või sõjalisi liite, millesse kodumaa kuulub, hoopis teine asi anonüümset ametnikkonda). Kui NATO vähemalt üritab luurajaid vaos hoida, siis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu peakorterid Brüsselis on turvalisuse mõttes tõeline õudusunenägu: müriaadide kaupa kesiselt turvatud ametiruume ja põhjalikult läbi uurimata ametnikke, kusjuures võõrad võivad peaaegu omatahtsi, suvaliste ettekäänetega sisse ja välja jalutada. Eriti kergesti rünnatav on Euroopa Parlament, mille tähtsus suurenes tunduvalt, kui Lissaboni leping andis talle ja ELi suurriikidele määrava osa liidu otsuste langetamisel. Selle liikmed (ja nende nimel muud ametnikud) võivad Euroopa Komisjonist välja nõuda peaaegu kõiki dokumente. Abitööjõudu uuritakse kesiselt või ei uurita üldse ning nad võivad paluda ametlikku või mitteametlikku kohtumist kõigi ametiisikutega.
Tuleb märkida, et ELil puuduvad võimalused Venemaad samamoodi kohelda. Esiteks pole tal enda teabeametit. Nõrk juhtimine, tülid ja bürokraatia nõrgestavad kummastavat nimetust kandvat välisteenistust, mis peaks ametlikult
Venemaal on selle allveelaevade klassi nimetuseks Štšuka-B.
Vt nt Mark Mazzetti, Thom Shanker.
Paljud tundsid muret, et deklareeritult kaitsesuunitlusega allianss peab agressiivset sõda Venemaa ajaloolise liitlasega. Kuid NATO sekkus üpris vastumeelselt ja tubli hilinemisega, pärast eelnenud Bosnia sõja arvukaid veresaunu, kui Venemaa tõrksus oli purustanud lootused peatada Serbia rünnak Kosovos muul moel.
Selle lubaduse kohta pole ühtegi dokumentaalset tõendit. Kui see tehti suuliselt (või seda vähemalt nii mõisteti), siis anti see riigile, mida enam ammu pole, surve all ja konsulteerimata asjaosaliste riikidega. Pealegi ei saa Venemaa kuigi hästi korraga väita, et ta ei kujuta naabritele ohtu ja et tal on õigus panna veto nende julgeolekut puudutavatele otsustele. Vt kadunud Ronald Asmuse teost