Tuli. Mats Strandberg
Vanessa hakkab juba arvama, et ta on surnud, aju käivitab ahela – helistan 112, Nicke kolleegid räägivad emale, ema murdub, matus, proovin Melvinile selgeks teha, mis surm on, kui ta seda enne magamajäämist küsib –, kuid siis näeb ta õrna naeratust Nicke suunurgas värelemas. Mees hoiab ühe käega kõvasti roolist kinni.
Vanessa võpatab, kui Nicke kogemata signaali annab. Ta pillab peaaegu ratta maha, kui lenkstang higises peos libiseb.
Nicke vaatab alla sülle ja naerab vaikselt, aga paigalseisvas õhus on see väga selgesti kuulda.
„Sa oled ikka viimase peal,” ütleb ta endale sülle.
Ja Vanessa võitleb mõistmise vastu. Nagu katsuks suurt treilerit kärbsepiitsaga eemale tõrjuda.
Tumedajuukseline pea kerkib äkitselt armatuurlaua tagant välja.
Üks naine tõuseb kõrvalistmele istuli ja suudleb Nicket suule. Mees pöörab pea ära ja naerab. Siis suudleb ta naist vastu.
Vanessa taganeb. Ta ei taha enam hetkegi vaadata. Surub lõuad kokku, et oksele ei ajaks, ja pöörab ratta ringi, hüppab sadulasse ja väntab minema hooga, mida tal veel äsja kusagilt võtta polnud.
Must suits keerleb Minoo ümber.
Anna-Karin, Ida, Linnéa ja Vanessa on kusagil läheduses. Abitult. Kõik sõltub nüüd Minoost. Tema üksi on veel jäänud.
Üksi Maxiga.
Mees seisab tema ees, must suits ümber hõljumas. Tumedad lokid raamistavad ilusat nägu.
„Ma tean, et sa ei saa praegu aru,” ütleb ta naeratades. „Aga ainus asi, mida ma soovin… Ainus, mida ma olen kogu aeg soovinud, on see, et me oleksime koos.”
Suits keerleb üha tihedamalt nende ümber, neid tõmmatakse teineteise poole, ja Minoo taipab, et miski siin ei klapi. Siin peaks ta vastupanu osutama, siin peaks lahing tema kasuks pöörduma.
Kuid seda ei juhtu.
Ta proovib vastu võidelda, aga jõudu ei ole.
Ja äkki seisab Max otse tema vastas. Tema silmad on mustad ja helkivad nagu linnul.
„Me kuulume kokku.”
Ta kallutab end ja suudleb Minood jääkülmade niiskete huultega.
Minoo avab silmad. Suudlus äratas ta.
Kõik ei olnud üldsegi nii, proovib ta endale sisendada. Mina alistasin tema. Ma päästsin teised.
Ta keerab end küljele ja vahib pimedasse magamistuppa.
Kas keegi liigutab seal? Sügavam tume varjund öö varjude hulgas?
Must suits.
Minoo tõuseb voodis istukile.
Nüüd näeb ta seda selgesti. Must hõljuv pilv õhus. Pikk suitsukombits suundub toast välja koridori.
Minoo jalad on lina sisse kinni jäänud ja ta peab end vabaks rabelema, enne kui mustale suitsule järgneda saab. See heljub tema toa ukse taga mööda koridori valget seina, roomab mööda põrandalaudu edasi ema ja isa magamistuppa.
Minoo läheb lahtise ukse juurde.
Ema ja isa on voodis selili. Suits ümbritseb neid, pulseerib nende ümber nagu elusolend. Kuid ema ja isa silmad vahivad tühjalt pimedusse.
„Sina tapsid nad ära.”
Minoo pöörab ringi.
Koridoris seisab mustade linnusilmadega Max.
„Sa teadsid kogu aeg, et nii läheb. Sa ei ole ju isegi püüdnud oma jõudu tundma õppida, sest sa tead, mida sa siis avastaksid.”
Max sirutab käe tema poole.
„Me kuulume kokku.”
Ja Minoo teab, et see on tõsi.
Minoo mobiili äratushelin rebib ta unest üles.
Ta tõuseb istukile ja vaatab toas otsivalt ringi.
Musta suitsu pole kusagil.
Ta tõuseb püsti ja läheb koridori. Kuuleb kedagi köögis askeldamas. Kõik on nagu tavaliselt.
Seda ei juhtunud. Seda ei juhtunud päriselt, mõtleb ta.
Aga ta ei suuda unenäost lahti saada.
Anna-Karini ema istub kummargil köögilaua taga. Tumedad juuksed on kuklasse üles seotud. Tema sigareti suits keerleb läbi juba niigi umbse õhu. Anna-Karin istub tema vastu ja songib lusikaga jogurtitaldrikus, kuhu on tekkinud väikesed õhumullid.
Kostab krabinat, kui ema vaikselt Engelsforsbladetit sirvib. Ta imeb endasse iga tähe sama innukalt, kui ta imeb sisse mürki oma sigarettidest.
Liikluse ja inimeste hääled alt tänavalt teevad siinse vaikuse lausa käegakatsutavaks. Linnas üksi olemine tundub palju üksildasem kui maal üksi olemine.
Pipar tatsub kööki ja nuusib ükskõikselt oma toidukaussi. Siis kaob ta esikusse, põigeldes lahti pakkimata kolimiskastide vahel, mis on seal seisnud kuude kaupa. Anna-Karinil hakkab südametunnistus piinama. Temast oli väga enesekeskne loomake siia kaasa võtta, selle asemel et anda ta kellelegi, kes elab oma majas, kus kass saaks sisse ja välja sõeluda, nagu ta harjunud on. Aga nüüd, kui ta emaga kahekesi elab, ei tuleks ta ilma kassita toime.
„Ah nii, nüüd on siis Monika ka pidanud kinni panema,” ütleb ema.
Tema silmad säravad, kui need liiguvad mööda tekstiridu pildi all, millel kurva ilmega Monika seisab oma suletud kohviku ees. Miski ei eruta ema nii väga kui teiste ebaõnn. Koos sigarettidega on see tema suurim meelelahutus, ja Anna-Karin ei teagi õieti, kumb on kahjulikum. See, et Anna-Karin passiivsest kahjurõõmust vähemalt ära ei sure, on nõrk lohutus.
Ta tõuseb püsti, paneb taldriku klirinal kraanikaussi.
„Kas sa jätad selle niisama sinna või?” küsib ema.
„Ma pärast pesen,” vastab Anna-Karin ja läheb esikusse.
„Kui sa selle juba sinna paned, võid ju samahästi ka puhtaks pesta.”
Kõlab nii, nagu oleks ema see, kes neil kodus tavaliselt nõusid peseb.
„Ma ei jõua,” vastab Anna-Karin, läheb vannituppa ja hakkab hambaid pesema.
Nad elavad talu müügist saadud rahast ja hüvitisest, mille kindlustusfirma nõustus lõpuks pärast lauda põlengut välja maksma. Anna-Karin ei tea, kui kauaks sellest piisab. Ema räägib sageli, et peaks tööd otsima. Ent kui Anna-Karin koolist koju tuleb, ei ole ema tavaliselt jaksanud ennast poodigi vedada.
Anna-Karin ei taha endale tunnistada, et ta on pettunud. See oleks sama kui tunnistada, et ta lootis muutust, et linna kolimine tooks emale elu sisse. Ent talus oli tal vähemalt töö. Nüüd on ta muust maailmast isoleeritum kui kunagi varem ja Anna-Karinil on jube vaadata, kuidas ema üha sügavamale halvavasse depressiooni langeb.
Ning Anna-Karin satub paanikasse mõttest, mis edasi saab, kui raha ükskord otsas on.
Õhk väreleb kuuma asfaldi kohal ja kool paistab taamal kui silmapett.
Minoo möödub bensiinijaamast, kust ta kunagi ostis ajalehe, kus oli artikkel Engelsforsi „enesetapupakti” kohta. Nii arusaamatult palju on juhtunud pärast seda, kui ta Gustafi intervjuud luges. Siis ei arvanud ta, et suudab kunagi poisile andeks anda. Või veel vähem, et neist võiksid sõbrad saada.
Tema mõtiskluse katkestab autosignaal, kolm lühikest törtsu. Tumesinine Mercedes peatub teeservas. Naine kallutab end autos üle kõrvalistme, aken vajub helitult lahti.
„Tere, Minoo,” ütleb direktor. „Kas suvi läks hästi?”
Nad vahetavad mõned viisakusfraasid, kuid Adriana Lopezi pilk on kuidagi ekslev.
„Laupäeval hakkame pargis jälle tundidega pihta,” lausub ta. „Ütle teistele ka. Kohtume tavalisel ajal.”
„Hea küll,” vastab Minoo.
Adriana