Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen Tammsaare
Jürka seisma, vaatas tagasi, mõtles ja vastas:
«Ei vist.»
Ütles ja läks edasi, eit kannul.
«Lollisti teed, et ei osta!» hüüdis võõras neile järele, aga Jürka ei pannud tema sõnu enam mikski. Alles natukese aja pärast tähendas ta eidele:
«Kena ja lahke mees, ajab juttu ja kõik, aga põrsast ei ole.»
«Muidugi kena ja lahke, kui sokutab oma setukat teisele,» vastas eit.
«Küllap vist,» lausus Jürka nõustuvalt.
Nüüd polnud hulk aega muud kuulda kui aga raskemate sammude aeglane kimps-komps, kimps-komps ja sinna vahele tihedamalt tips-tops, tips-tops, kuni lõpuks tuli vastu noor ja käbe naine, kellele Jürka ütles:
«Minu eidele kuluks põrsas ä’ä.»
«Ah põrsaid otsite? Meie üleaedsel on ilus emis ja hulk põrsaid tõi teine ka, vist inimese või kuradi tosina. Hästi ilusad põrsad olid teisel, lust vaadata kohe,» seletas naine.
«Nii et sealt võiks saada,» arvas Lisete.
«Kus nüüd seda!» hüüdis naine. «Minagi käisin paari, kolme endale nõutamas, aga kõik jäi seks, tõin lõpuks laadalt, sest mis ikka teha, kui tuntud kohast ei saa.»
«Nii et jäeti kõik iseomale,» lausus Jürka.
«Mis ta ise niipaljuga teeb!» kilkas naine. «Hea, kui paarilegi on midagi ette anda. Sest ega siis seapõrsas oma nõu ja jõuga kosu ega kasva, see tahab ju aina käest saada, küll piima- ja supitilgad, küll jahud ja kartulid. Isegi pesema peab teist roju nagu inimeselast, muidu, vaata, jääb teine kängu, ei kasva ega sirgu enam õhkagi. Sest…»
«Nii et sealt pole loota?» küsis Lisete naise jutu vahele.
«Ei sel ega vist ka tuleval ega ületulevalgi aastal, kui nad uut emist ei muretse. Ja vanamees ei muretse, seda pole lootagi, see on juba niisuke mees, et kui ütleb ei, siis selle juurde ka jääb. Ja minule endale ütles ta kõigi kuuldes: magagu ja tallaku ta neid niipalju kui tahab, mina sellest ei hooli, viin ta uuesti kuldi juurde. Inimene läheb aastatega vanemaks ja targemaks, eks siis seal pisutki aru juurde ei tule, nii et ta ise oma põrsaid enam ära ei talla ega maga.»
«Ah siis ema ise!» imestasid Jürka ja Lisete nagu ühest suust.
«Ema ise,» kinnitas naine, astus sammu lähemale ja rääkis vaiksemalt ja nagu saladuslikult: «Kellele jalaga peale, kellele magades otsa, nõnda kõik läbi. Viimne ainult suri vist ise, perenaine ütleb, kurvastusest teiste järele või liigsest toidust, sest ema on suur ja nisad olid piima täis, kõik ühe tarvis, sest teisi enam ei olnd. Aga ega sellest tohi õieti hingatagi, sest mõned arvavad, et emis on ä’ä tehtud, ning perenaine ütleb, et kui ä’ä tehtud, siis meie poolt. Tule jumal appi, kuis siis meie poolt, kui peale minu pole põrsaid keegi näindki! Aga perenaine ütleb, et minu ämm näind emist just enne poegimist ja öelnud moka otsast, et küll teil ilus emis, varsti saate hulga ilusaid põrsaid. Noh, nüüd ollagi need ilusad põrsad käes! Sinu ämma nahas nad on, ütleb perenaine minule, ja kui sa oma ämma kaitsed, siis oled ise samasugune nagu su ämmgi. Aga mina temale vastu, et mis sel minu ämmal siis viga on, ta on ju kena inimene, me saame kahekesi väga hästi läbi. Kuid emise perenaine: või kena inimene, kui pruunid silmad. Nojah, ütlen ma, pruunid silmad on tal küll, ja kui see on viga, siis muidugi, aga…»
«Jah, head päeva siis,» ütles Jürka minekut tehes.
«Teist teile ka,» vastas naine juttu poolitades ja lisas: «Aga kui põrsast ei saa, kas te ei tahaks omale siis kassipoega võtta? Meil on ilusad hallid. Vanal oli teisi viis, kolm uputasime solgiämbris ära, kaks on veel järel, teise võiks ära anda, jumalamuidu võiks anda, kui saaks heade inimeste kätte. Kus on lapsed, seal solgutatakse rojuks, ainult vanainimeste juures saab kassist õige kass. Ei tea, kui palju külarahval lapsi on?»
«Ei olegi veel,» ütles Lisete.
«Noh, siis olete meie kassi pererahvaks nagu loodud. Tahate, lähme meile, võtke teine kassipoeg kaasa, ega tast midagi kanda saa.»
«Mis sa arvad, eit?» küsis Jürka.
«Kui ehk põrsast ei saa, asjaks oleks siis kassipoegki,» arvas Lisete.
Nõnda mindi üheskoos pisut maad tee kõrvale kassipoja järele ja Lisete rõõmustas juba ette, et saab ometi midagi elavat toanurka peale iseeneste. Aga asi kujunes pisut teiseks, kui Jürka oma eidega arvanud või kui pere minia rääkinud. Sest nagu selgus, oli ämm majas otsaline, kuigi tema poeg nimeliselt peremees. Jutukal minial oli õigus ainult rääkida, teotseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. See aga, niipea kui aru käes, milleks võõrad tallu tulnud, küsis kohe:
«Kas teil lehm on?»
«Ei vist,» vastas Jürka.
«Kuis nii: ei vist. On või ei ole?»
«Ei veel,» ütles nüüd Lisete.
«Aga mis te siis kassipojaga peale hakkate, see tahab ju rõõska piima, ei tast muidu elulooma tule.»
«Eks piima võiks ju külast tuua, paljuke see kassipoeg limpsib,» arvas Lisete.
«Küla on ju Põrgupõhjast kaks, kolm kilomeetrit eemal,» ütles ämm.
«Mis sest,» lausus nüüd Jürka, «minu eidel head vändad all.»
«Ei sest tule midagi välja,» arvas ämm. «Muretsege enne lehm, tulge siis kassipoja järele.»
«Küllap vist,» lausus Jürka ja mõtles minekut teha, kuid Lisete ei tahtnud ämmale nii kergesti alla anda. Ta hakkas seletama, kui üksi ta päevad otsa peab kodus olema ja kui väga ta kassipoega armastaks ning tema eest hoolitseks.
«Ma võtan ta kaasa, kui lähen piima järele, lasen talle kohe lüpsisooja anda, limpsigu ta just niipalju kui süda kutsub. Usu, perenaine, kuldsemat põlve ei leia ükski kassipoeg terves ilmas kui meie juures,» lõpetas Lisete oma pika jutu.
Ämm pidas pisut aru ja pöördus siis minia poole küsimisega:
«Leeni, mis sina arvad, kas õige anda või?»
«Mina annaks, kui oleks minu teha.»
«Noh, eks sa siis anna,» ütles ämm lõpuks, sest võõras oli teda, mitte miniat perenaiseks nimetanud ja minia oli võõraste juuresolekul mõista andnud, et tema, ämm, on majas otsaline. «Pane ta ilusasti korvi, aga säti midagi pehmet ja sooja talle alla.»
Silmapilguga oli kõik tehtud, ainukeseks takistuseks oli, millega korv pealt kinni siduda. Minia ei leidnud ju ühtegi sellist räbalat, mida ämm oleks raatsinud kassipojale ja vanale korvile kaasa anda, sest kes neid võhivõõraid inimesi teab, kas neilt midagi veel tagasi saab või ei. Aga Lisetel tuli parajal ajal hea mõte ja ta ütles:
«Vanamees, võta rätik kaelast, see nagu loodud kassikorvi sidumiseks, tume ja võidund teine.»
Aga kui Jürka alles aru pidas, mis kaelarätikuga teha, kas võtta või jätta, asus Lisete vanamehele käsitsi kallale ja nõnda oli rätik enne korvi ümber, kui Jürka õieti taipaski, mis temaga sündis.
«Sa mu kallis rojukene, mu silmaterakene, küll saab sul meie juures põli olema!» rääkis Lisete rätikut sidudes. «Linnud laulavad sul toaukse all, püüa ainult, hiired jooksevad krabinal üle põranda, pole muud kui pane käpp peale, rotid vilavad nagu volaskid toa ja aida vahet, nii et…»
Lisete ei jõudnud oma lauset lõpetada, enne kargas ämm juurde ja kiskus tal kassikorvi käest, ise karjudes:
«Mis?! Teil on rotid ja te tahate, et mina lasen oma kassipoja sinna viia! Eluilmaski mitte! Need, sindrid, pistavad kassipoja kohe kinni, kui vana pole kaitsmas. Leeni, säh kassipoeg, vii pesasse tagasi.»
Nii see sündiski: minia võttis kassikorvi ja läks.
«Tule jumal appi, kus ma siis ise olen, kui rotid lasen kassi kallale!» hüüdis Lisete.
Aga see ei aidanud, kassipoeg jäi saamata. Polnud parata, Põrgupõhja omad pidid teele asuma