Eesti saatusehetked. Lauri Vahtre
teritada.
„Te, mehed, ehitage aga usinalt kirikuid ja paluge seal kõvasti oma uut Jumalat,” pilkas ta, „ja laske pappidel endale laulda ja pasunat puhuda. Makske oma uutele isandatele ilma nurisemata ja ikka rõõmsal meelel andamit ja kuulake vaguralt sõna. Teie varasid see tagasi ei too, aga selle eest olete kõige pühama neitsi ja tema sohipoja igavese kaitse all. Või kuidas see teie lugulaul käiski.”
Askole ei meeldinud selline ärplemine mitte põrmugi. See oli poisikeste, mitte väärikate saadikute kõnepruuk. Lisaks mõistis ta selsamal hetkel veel midagi ja see mõistmine oli nagu külm käsi, mis äkitselt tema südame ümbert kinni võttis ja kõvasti pigistas.
Mis siis, kui lätlased nad lihtsalt sealsamas maha tapavad? Mida oli Bertold öelnud? Oli öelnud, et ordumehed oma nahka turule ei vii ega lätlaste vanu arveid õiendama ei hakka – aga kui eestlased tulevad, siis saavad nad nii, et tolmab? Jah? See tähendas ju seda, et kui lätlased kätte võtavad ja eestlaste kõrid tõepoolest sealsamas ja nüüdsama läbi lõikavad – siis oli lätlastel küll karta eestlaste vihast külaskäiku, aga asjal saab siis ju ka hea külg olema – lätlastele! Sakslased on ju nendega! Ning võib-olla see just ongi see, mida lätlased kõige rohkem tahavad – et ugalased neile veel üks kord kallale tuleks?
Asko kortsutas kulmu. Oli suur lollus saata rahu üle läbi rääkima mingid noored kuked. Lätlased olid ugalaste ärplemist esialgu vaikselt talunud, seedides Bertoldi äkilist lahkumist, kuid hakkasid siis vastu ütlema. Tõsi, enam mitte nii enesekindlalt kui varem, aga ikkagi…
„Sina, ilma isata krants, tuled minuga, Varidotega, minu oma õue peal klähvima?” kostis Autine vanema kurjakuulutav hääl.
„Tea, et sind on ainult armu pärast ausate meeste sekka lastud!”
Kõik oli ju teada. Latgallias tunti piiriäärsete eestlaste sugupuid sama hästi kui Rõuges või Otepääl tähtsamate lätlaste omi. Järelikult oli teada ka see, et Kaave isaga oli mingi segadus ja et ta ei olnud mitte linnusevanema poeg, vaid kasupoeg.
Nüüd oli Kaave kord õiget vastust leidmata vihast hambaid kiristada.
„Pidage…” sekkus Asko. See mõttetu ja kasutu mäng tuli lõpetada.
„Pidage!”
Imelik, aga teda kuulati. Kaave neelas juba keelele kerkinud sõnad alla ja sama tegi Hurmo, kes oli tahtnud talle appi tulla. Ka lätlased jäid ootama, aga Asko viivitas, otsekui oleks ta järsku sügavalt mõttesse jäänud. Asko laskis pilgul üle linnuseõue libiseda. Õnneks oli eestlasi kokku oma kolmkümmend meest, kõik relvis. Sellist jõuku niisama näpunipsuga ei võta. Ning lätlasi ei olnud palju rohkem. Kui neid ülepea rohkem oligi. Nii nagu Ugalast, nii oli ka Latgalest kohal kolme linnuse pealikud või eeskõnelejad koos saatjatega. Peoperemees Varidotel ei olnud linnuses praegu rohkem mehi kui noodsamad kümmekond, kes ta ümber seisid. Mujal hoonetes ja hoonete vahel võis näha vaid naisi, lapsi ja vanakesi. Kui tal just mingit salaväge kuskil peidus ei olnud. Pärgel neid teab… Kui nad nüüd linnusevärava kinni lasevad… Ei, kurat, nüüd oli kiire.
„Mehed,” käratas Asko ootamatult ja kõvasti enda omadele.
„Odad pihku ja ühtekokku!” Asko oli kohale saadetud Ugandi kõige tugevamast ja tähtsamast kantsist, mehed võtsid teda kui oma loomulikku juhti ning kuulasid otsekohe käsku. Eestlastest moodustus tihe salk, mille esirinnas, vastu lätlasi, seisid saadikud ise, mõõgad käes, nende külgedel ja selja taga aga turritasid sõjasulaste teravad odad.
„Mis lahti?” kohmas Hurmo otse Asko kõrvale astudes ärevalt. Ka lätlaste näod olid ähmis. Egas nood südameta rüüstajad ja ülbed ärplejad ometi nii hullud ole, et Varidotet ja teisi nende oma linnuses ründama tulevad? Selget mõistust pole neil kunagi palju olnud, seda küll… „Tagasi. Hobuste juurde,” hakkas Asko käsklusi jagama, pidades samal ajal silmas lätlasi.
„Aeglaselt. Üheskoos. Odamehed, olge valvel.” Eestlaste salk hakkas aeglaselt liikuma. Lätlased mõistsid, et sellega on rääkimised selleks korraks räägitud. Kui neil oleks olnud mingi salaplaan eestlased maha nottida, siis tulnuks sellega alustada nüüd. Asko kortsutas kulmu – otsustav hetk oli käes. Kuid ei. Mingit märguannet ei tulnud, ühegi hoone varjust ei tõusnud lendu nooltepilve ega tõtanud välja ärapeidetud jõuku. Oli silmaga näha, kuidas Varidote, Talibald ja Russin täpselt samuti kui Asko mõne hetke eest hindasid olemasolevate jõudude vahekorda. Lätlasi võis ju olla veidi rohkem, aga see ülekaal ei olnud kaugeltki küllaldane, et kindla peale minna. Pealegi – eestlased olid juba pingul nagu vibunöör, neid ei saanud enam üllatada.
Kaks vaenulikku salka kaugenesid sammhaaval teineteisest. Eestlased võisid olla kui uhked tahes, nende odad ja nende pilgud võisid olla tuliteravad – kuid need olid siiski nemad, kes taganesid ja kes läksid, selg ees. Ning lätlaste vanemad võisid olla nii väärikad kui tahes, nendegi saatjaskonnas leidus noori kukki, kes oma keelt talitseda ei suutnud.
„Saba läks jalge vahele, jah?” hõikas keegi nolk Varidote kõrvalt.
„Minge ja ronige aga ahju taha, küll me varsti tuleme ja teile tule räästasse pistame.”
„Siis võite oma puuslike varju pugeda,” lisas teine samasugune mehehakatis.
„Kui me teid enne maha ei löö.”
Sedaaegu olid eestlased oma ratsudeni jõudnud, ja kord juba niikaugel, hüpati aega viitmata sadulasse. Asko kulm oli endiselt kipras – kas värav püsib lahti? Püsis. Ja värava juures ei näinud ta ka kedagi askeldamas. Ta vaatas üle õla, kõik olid sadulas. Asko andis kannuseid.
Hurmo jättis ennast viimaseks. Ühest küljest Otepää vanema saadik, saatkonna tähtsuselt teine mees, teisest küljest noor tulipea, kellele ei mahtunud hinge, et lahkuda tuli, kurat võtaks, tõepoolest, saba jalge vahel. Kelle juurest?! Lätlaste, nende salalike tõhkude juurest?
No ei saa olla sellist asja!
Hurmo pööras oma täku ringi ja ratsutas mõne süllajagu maad tagasi, nii et lätlased, kes eestlaste lahkumist nüüd juba irvitades pealt vaatasid, teda selgesti nägid.
„Varidote!” karjus Hurmo täiest jõust ja tõstis oda.
„Kogu Ugandi teab, et sa annad oma tütreid sakslastele hoorata ja sinu pojad ümmardavad neid selle juures!” Hurmo sülitas – kõvasti ja südamepõhjast.
„Sa oled närune argpüks, sõnnik, pehkinud känd, kärnane konn – sa näed seda oma õigust sama palju kui oma kõrvu. Vaata, siin on sinu õigus, näe, siin!” Ta raputas oda, kuid ei visanud. Milleks head oda raisata, võib teinekord vaja minna. Hurmo andis kannuseid ja kadus. Varidote oli Hurmo solvanguid kuuldes kahvatanud. Muidugi mitte hirmust, vaid vihast. Niisuguste sõnadega ei kostitata suure linnuse vanemat tema oma kodakondsete ja sõltlaste kuuldes. Seepärast ei tõtanud keegi teda kõnetama ja peaaegu lõbusaks pööranud meeleolu vajus taas süngeks. Viisist, kuidas Varidote oma sõjasulastele käsu andis laiali minna, võis arvata, et talle on tulnud mingi mõte või et temas küpses mingi otsus. Russin aimas, mis mõte ja mis otsus see oli. Ta noogutas omaette ja tema tihe hammasterivi paljastus irveks. Oodake, te ülbed eestlased, me vaatame veel, kes on see, kes viimasena naerab.
Õnnetult lõppenud muistne vabadusvõitlus on püsinud ja püsib ka tänapäeval eestlase teadvuses visalt nagu kivi või tinakuul, mis vihmase ilmaga valu teeb. Valu paisub mõnigi kord veendumuseni, et too kaheksasaja aasta tagune kaotus ongi eestlaste kõigi hilisemate hädade algpõhjus. Oleks vaid siis teisiti läinud, oleks kõik teisiti läinud. Oleks Madisepäeva lahing võidetud, oleks vaid selle otsustaval hetkel otsustavas ruumipunktis mõõka keerutanud kümmekond vaprat eesti sõjameest rohkem, või ehk oleks eestlasi tiivalt katnud üksainus salk ammukütte, siis, ilmtingimata, igatahes… ja nõnda edasi.
Raske on sellistele mõtisklustele midagi ette heita. Tõesti, Madisepäeva lahing võinuks lõppeda ka teisiti, selline kujutluspilt ei ole põrmugi utoopiline ega naiivne. Ristirüütlid võisid kaotada lahinguid. Nad võisid kaotada isegi hävitavalt ja nad võisid kaotada mitterüütlitele, kaasa arvatud nõndanimetatud paganad. Ent millisel määral oleks Madisepäeva lahingu teistsugune