13 talvist hetke. Kristjan Sander
nädalal päevakäsuga kiitust ja tänu. Plika ja poiss, tegid kahekesi kakskümmend luike vagaseks, sel ajal kui sina oma rühma välja õpetasid. Oleksin pidanud nad tegelikult sinu juurde saatma…”
Mihkel katkestas teist. „Poiss ja plika!?”
Lauri kergitas kulmu. „Jah, esimene, keda ma siin näen. Kurat teab, miks ta siia ronis.”
„Milline ta välja näeb?” Tardumus algas kõhust, levis rinna taha ja sealt üle keha laiali, nagu ikka siis, kui maailma kooshoidev juuksekarv iga hetk katkeda ähvardab.
„Mustad juuksed, mustad silmad, sinust veidi lühem… Aga ega ma eriti ei vaadanud. Mul on siin, tead, muudki muret. Nimi algas mingi susisevaga.”
„Zoja?” Kuiv keel vastu kuiva suulage ei suutnud susisevat korralikult hääldada.
„Võis olla küll. Mis siis?”
„Ta on minu tüdruk,” ütles Mihkel vaikselt.
Lauri vaatas teda süngelt ja vastas siis: „Kui tahad, otsi üles. Sul on homseni aega.”
28.06.199…
Agu pikutas päikeselaigus ja mõtles, kas tõusta või mitte. Hommik oli vaikselt rõdunurgast mööda päevaks nihkunud ning halliks värvitud vineerpõranda kohal tantsisid kuldses valgusvoos tolmukübemed. Toas oli liiga soe, ta oli magades teki pealt ajanud ja lebas nüüd, pooleldi higisesse linasse mässitud. Vastikusega sikutas ta selle jalgade ümbert lahti, põtkis voodijalutsisse nutsakusse, tõmbas jalad enda alla konksu ja tõusis õõtsuval madratsil ühe ropsuga püsti. Päikeselaik oli ahjule roninud ja valgustas spermatosoidi pead, mis roosale ahjuküljele kunagi ühel „Monastõrskaja”-õhtul oli musta värviga maalitud.
Ta läks paljaste jalgadega latsutades kööki, keeras kraanikausi alt ventiili lahti ja puges nurgas servapidi rippuva koormakatte taha. Vasktorude ühenduskohtadest hakkas vaikselt vett immitsema, dušš köhis ja hakkas siis purskama.
Duši all mõtles ta sellest, kas minna täna Zojat kummitama. Kui ta riideid selga tõmbas, otsustas ta, et ei lähe.
Siis helises telefon.
„Agu, sina või?” kostis kuskilt kaugelt krabinate vahelt Zoja hääl. „Ma…” teisel pool jäädi vait.
„Mina.”
„Ma tahaksin sinuga üht asja arutada.”
Agu toetas telefonitoru õlaga, tõmbas paremal jalal seistes vasakusse jalga sokki ja ajas keele põske.
„Võibolla sa oskad sellest midagi arvata. See on… imelik.” Sokk sai jalga.
„Tulen,” teatas poiss lühidalt.
Zoja naeratas tahtmatult, kui teise õhetavat nägu nägi. Kõik poisid on vahel ühtemoodi naljakad. Nagu innukad kutsikad.
„Tule edasi.”
„Kas sul süüa on?” küsis Agu, kui rohelisse kööki astus.
„Peale jäätise kahjuks ei ole. Tahad?”
„Tahan ikka. Mul on hommik söömata.”
Köögilaual vedelesid kuskilt koolivihikust välja rebitud ruudulised lehed. Neid kattis rutakas ja veidi viltune käekiri. Agu oli ise iga klassi lõpetades kokkuhoiu mõttes kõigist vihikutest täiskirjutatud lehti välja rebinud ja tallele pannud. Nagu kunagi ka kuivatuspabereid – siis, kui tualettpaberit poes saada polnud.
„Loe,” ütles tüdruk külmkapi juurest. Agu tõmbas lehed endale lähemale ja puuris mõne hetke tundmatuid varesejalgu, enne kui veerimine sujuvaks muutus.
Ta ei teadnud, mis on saanud Sergeist ja tollest pillimehest rongis. Ta ei tahtnud teada. Ta lihtsalt istus ja kirjutas:„Minu nimi on Faina Kaplan. Täna tulistasin ma Leninit. Ma tegin seda üksi. Ma ei ütle, kellelt ma sain revolvri. Ma ei teata üksikasju. Ma otsustasin Lenini tappa kaua aega tagasi. Ma pean teda Revolutsiooni reeturiks…” Tšekist luges paberi läbi, võttis naise vasaku käe ja hakkas tal sõna lausumata sõrmi murdma. Agu kergitas kulmu.
Aknaaluses lauas istus tuntud terrorist Blumkin, maani täis nagu ikka. Tollal töötas ta Tšekaas. Ta pikkade sõrmede vahel klõbises midagi valkjat. Blumkin jõllitas seda joobnud silmadega, näperdas, keerutas, silitas sõrmepadjakestega, nagu noored poisid armunu huuli. Kohvikusse astus punapäine ja tedretähniline noormees, kulunud pintsak õlgadel, libistas pilgu üle ruumi ja jäi Blumkinit jõllitama. Tundsin, kuidas selgrool kirvendab kananahk. Blumkin tegi, nagu poleks noort poissi märganud ja mängis oma leluga edasi. Noormees nähtavasti ei teadnud, kes teine on, kõhkles vaid hetke, nagu intelligendid kõhklevad võõrastega juttu alustades, astus siis Blumkini laua juurde ja küsis midagi vaikse häälega. Blumkin vaatas üles ja vastas. Noormees tõmbas rinnataskust visiitkaardi ja libistas selle lauale. Blumkin noogutas ja viipas tõrjuvalt käega. Noormees kummardas rutakalt, lõi seejuures harjumusest kandu kokku ja sammus ümber nurga maletajate juurde.
Blumkin võttis rinnataskust surmamõistetu blanketi, tõmbas visiitkaardi lähemale ning kirjutas piinlikult täpse käekirjaga sellelt andmed blanketile ümber.
„Päris karm. Kirjutad juttu?”
Zoja kraapis suure lusikaga jäätist taldrikule ja valas purgist mingit poolvedelat punast moosi peale. Ta käsi värises.
„Ei… Asi on…” Ta tõi taldriku lauale. „Keerulisem.”
Agu limpsas jäätist. „Kuidas see lugu oli,” küsis ta rahulikult. Ülikoolis oli kohtupsühhiaatriat lugenud pikk vanem härra, alati korrektselt riietatud, terasekarva puhmaskulmude all sügavatesse tumedatesse koobastesse peitunud silmades torkiv vaade. Temalt oli Agu õppinud, et kunagi ei tohi küsida kuidagi suunavalt. Küsida tuleb neutraalselt ja lasta teisel rääkida. Lemps, nagu teda tudengite ringis hüüti, polnud kunagi seda reeglit sõnastanud, kuid oli ise sellele parimaks illustratsiooniks.
„Tõusin hommikul üles. Läksin kööki. Laua peal vedelesid paberid. Istusin laua taha. Mängisin pastakaga. Joonistasin, näed, selle siin…” Ta näitas esimese lehe äärel silma pilgutavat väikest jänest.
„Ja mis siis sai?”
„Siis ma ärkasin ja helistasin sulle.”
Agu hammustas jäätist, lasi sellel suus ringi käia ja sulada ning neelas siis ettevaatlikult alla. Tal olid kurgumandlid tuksis.
„Selliseid juhtumeid,” ütles ta siis ettevaatlikult, „on muidugi varem ka olnud. Inimesed kirjutavad tekste, millest nad ise midagi ei taipa, ja vahel veel võõras keeles.” Ta naeratas uduselt. „Tegelikult seda, mida sina kogesid, on vist kõige paremini kirjeldanud Huxley oma „Kroomkollases”… Aga see selleks.” Naeratus kadus. „Sa siis kirjutasid selle teksti ise, endale sellest aru andmata?”
„Jah…” Zoja käed liikusid närviliselt, ta noppis olematu kübeme oma T-särgi kõhult ja ristas siis sõrmed kukla taga. „Mul pole aimugi, mis see tähendab. Ma pole kunagi varem niimoodi kirjutanud. Tegelikult pole ma kunagi varem üldse kirjutanud. Ilukirjandust, ma mõtlen.”
Ta asetas käed enda ette lauale ja mängis lusikaga. Agu võttis tal lusika käest ära ja limpsas sellega veel jäätist. Moos oli vaarikamoos, mis üldiselt oli ta lemmikmoos. Tüdruku sõrmed leidsid pastaka. Tundus, et ta pidi kogu aeg midagi näperdama. Vaikides vaatas ta, kuidas Agu jäätist sööb. Poiss venitas meelega, et mõtteid koguda. Kunagi ammu, väga ammu rääkisid nad lastekodus lugusid sukkadest, mille sees jalgadest vaid säärekondid saavad, ja vorstivabrikust, ja et maailm muudkui kulub ja kulub ja kulub ükskord nii õhukeseks, et hakkab läbi paistma, nii et olevik ja tulevik näha on ja et mõned näevad juba praegu… Nad olid siis väga väikesed. Ja siis millalgi nägi ta esimest korda, kuidas keegi kahe peegli vahelist tunnelit pidi aeglaselt lähemale ronis ja läks vaimu puhkama.
Praegu oli tal täpselt sama tunne kui tookord.
„Ah!”
Pastakas veeres põrandale. Agu tõstis pilgu.
Zoja käte all olid värskelt