Tõde ja õigus I. Anton Hansen Tammsaare
sügisel, kui aastane saak salves, oli peremehel selge, et mitte ainult esimese lapse sündimiseks, vaid et ka tulevaseks talvekski ei saa nad uusi kambreid. Ei jõua, ei ole raha! Esimesel talvel on muidki vedusid niipalju, et ehitusmaterjal peab üsna kõrvale jääma. Vaja teibaid, vaja roikaid ja latte, ning et oma metsas neid ei ole või neid ei raatsi sealt võtta, siis tuleb neid kümne, viieteistkümne versta tagant vedada, sest lähemal pole müüki.
Nõnda läks kambritega teisiti, kui perenaine unistanud, samuti ka teisiti, kui peremees alguses kavatsenud. Aga polnud parata, polnud midagi parata.
Nagu saunaeit suvel kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis tütar. Sündis küll suur ja tugev, nii et kõik aina imestasid tema suurust, aga ometi ainult tütar.
„Ei tulnd kohapärija,” ütles Andres. „Sinule oleks nagu rohkem abi tarvis kui minule.”
„Kes teda teab, ehk ongi ka,” vastas Krõõt sängist õlgedelt. Kogu oma jõu pidi ta kokku võtma, et niigi palju mehele vastata, kes seisis pettununa oma naise ja lapse ees.
Ette oli Krõõt oma last armastanud ja tema pärast rõõmu tundnud. Iga kehakatte tema tarvis oli ta teinud osalt riidest, osalt õrnusest ja armastusest. Aga praegu polnud tal rinnas vähematki õrnust ega armastust. Ta arvas isegi, et kui laps tema silma all praegu oleks hinge vaakumas, siiski poleks tal tema jaoks kusagiltki õrnust ega kahetsust võtta – nii hirmus ükskõikseks tegi nurganaise suur väsimus. Ainult siis, kui ta kätega puutus õrnuses ja armastuses valmistatud asjakesi, turgatas meelde endine tundmus nagu kauge mälestus.
Aga lapse hääl hakkas Krõõda kõrvu kuidagi imelikult kinni. Alles mõni aasta tagasi kuulis ta oma väikese õe häält, aga see läks nagu kõrvust mööda. Lapse hääl oli kõrvadele peaaegu sama valus kui lapse enda puutumine rindadele. Aga saunatädi lohutas Krõõta tema valus, öeldes:
„Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole.”
Krõõt naeratas. Tõepoolest näiski nüüd, et kui laps talle haiget tegi, tärkas ka armastus, aga see oli hoopis midagi muud kui tuntud riidehilbukeste valmistamisel. Uues armastuses oli juba liha ja verd.
X
Nagu esimene suvi, samuti möödus ka esimene talv vahetpidamatus töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda, saagida või vedada.
Pikad õhtud hööveldas ja kopsis peremees kruupingil, sest majas oli igasuguseist tarbeasjust nappus. Vähe oli toobreid, vanne ja kappu, vähe piimapüttegi. Kõik, mis vähegi võimalik, tahtis peremees ise valmistada, et mitte võõrast inimest sööta ega võõrale raha maksta.
Ka sulane nokitses midagi, sest peremehe tööhimu hakkas pisut nagu temassegi: tegi lusikaid, punus heinavõrku ja pastlapaelu, valmistas perenaisele loomade söötmiseks põhukorvi. Lusikatega oli Juss kõige rohkem hädas. Kuidagi ei saanud ta neid sel määral sea alumise lõua moodi, nagu oleks tahtnud seda peremees. Aga lusikakaha peab sea alumise lõua moodi olema, seda teadis Vargamäe Andres kaljukindlalt.
Naispere vuristas vokke, vuristas õhtul ligi poole ööni ja hakkas hommikul kella neljast-viiest uuesti vuristama. Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema, sest mis perenaine ta muidu on. Perenaise tööl oli ainult üks mõõt: tegi, kuni voki taga magama jäi. Sõtkus, sõtkus tallalauda, näppis ja kastis lina- või takuheiet, kuni sõrmed jäid seisma. Vokiratas vurises nagu vana hooga pisut kauem. Aga kui ka tema peatas, nii et katkes vurin, ärkas perenaine kohe ja algas uuesti, kuni kordus kõik endiselt.
„Perenaine, mine ometi sängi, sa ei jäksa änam,” ütles mõnikord tüdruk seda nähes.
„Jäksaks ikka veel, aga näe, uni kipub peale, laps ei lase öösel magada,” vastas Krõõt. Ja kui ta siis voki tagant tõusis, et tõepoolest sängi minna, kinnitas ta tüdrukule: „Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lähen lasen ainult kord silmad kinni.”
Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa andma saunatädi kätte, sest ka tema tahtis teenida leiba ja leivakõrvast.
Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab uue peremehe otsida. Kas ei leidnud ta niisugust, nagu ta otsis, või ei otsinudki ta teda lõpuks, seda peremees ja perenaine ei teadnud. Millegipärast oli perenaisel väga hea meel, kui Juss jäi. Tema’p see oligi, kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides:
„Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?”
Poiss vaatas noorele perenaisele esteks nagu arusaamatuses otsa, vastas aga siis:
„Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.”
„Mis sa siis juurde tahaks?” küsis perenaine.
„Ma’p tea õieti isegi,” vastas Juss nüüd, „aga ikka tahaks suupärast.”
Perenaine naeris.
„Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid,” ütles perenaine siis.
„Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaks,” arvas nüüd Juss.
Hiljem peremehega asjast rääkides nurus Juss sellelt veel paari parknahast pastlaid juurde. See lubas need ja andis veel teise paari raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup enam kui koos.
Aga Mai läks ära, tema asemele pidi uue kauplema. Tema ei tahtnud palka juurde ega midagi, vaid ainult ära minna. Ehk oli ta süda ikka veel teisepere Kaarli pärast haige ja läks kohta otsima, mis sellele lähemal. Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel vedada sõnnikut, kui ei või istuda vankris Kaarli põlvil. Möödunud õnn on surnud õnn ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda.
Lahkudes tulid tüdrukul silmad vett täis, ja kui Krõõt temalt küsis, miks ta nutab, vastas ta:
„Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisukese kuldse leian.”
„Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,” vastas Krõõt.
„Ehk rikkama, aga kas kuldsema,” lausus tüdruk selle peale.
Nõnda lõppeski perenaise ja tüdruku jutt pärast aastast kooselamist, koostöötamist.
Aga peremehega tegi perenaine veel kord juttu, nagu tahaks ta end vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles:
„Küllap see va Kaarel tal ikka südame peal kipitas, muidu ehk oleks jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ä’ä või.”
„Ega raibet tea,” vastas peremees.
Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänavaaeda tegema. Tänavu oli juba, millest teha, talvel olid peremees ja sulane selle eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis suur virn õues, samuti ka tahutud latte ja roikaid.
Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas. Oma või võõra ulas loom pääsis vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud seda ühe aastaga teostada, aga küllap jumal annab päevi ka tuleval ja ületulevalgi aastal.
Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi. Ja nõnda oli ta aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oligi see hõlpsam, sest oma krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.
Üldse hakkas kõigile silma torkama, et Vargamäe naabrid kipuvad võistlema. Juba mineval suvel oli seda märgatud põllu- ja heinatööga. Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis palkas päilisi, ehk küll pidas sulase kõrval niikuinii juba suilist. Aga Eespere ei vandunud alla. Mis olid Tagaperele suiline ja päilised, seda oli Eesperele peremehe ja