Tõde ja õigus I. Anton Hansen Tammsaare
nii et paras oli kividega pilduda. Juba kolmandaga tabas Pearut, pahema käe küünarnuki otsa.
„As sa sinder!” karjatas mees ja võttis parema käega valusast kohast kinni.
„Paras, paras!” karjus poiss. „Peksa veel teisepere loomi!”
Jällegi sihtis poiss kiviga. Mõne korra järele tabas ta Pearu paljast jalga.
„Hästi paras!” kähistas poiss kõigest südamest ja pistis ise jooksu, sest nüüd polnud enam nalja, Pearu jättis ju loomad ja hakkas poissi taga ajama. See kestis tükk aega, aga ilma tagajärjeta, sest poiss oli soos väledam. Pealegi jooksis ta nagu kurjast mööda mudasemaid ja pehmemaid kohti. Parajat silmapilku valides pöördus ta ümber ja viskas vahetevahel mõne kivi. Veel tabas ta paar korda märki. Viimaks jättis Pearu poisi püüdmise ja hakkas piirikraavi poole minema, kuna koer teda vihase haukumisega saatis.
„Pai peremees, kuhu nii ruttu, päev alles pooles õhtupoolikus!” lõõtsutas Mart mättalt. „Ja ega kividestki veel puudu ole, ühega tahan sulle pähe visata, tule tagasi!”
Pearu ei pannud poisi sõnu kuuldavakski, läks ja hüppas üle kraavi ning jäi selle vallile seisma, käed seljal koos. Koer plõksis tal teisel pool kraavi nina all. Peremees ei teadnud, mis ta selle eest oleks andnud, kui oleks võinud sauna palavaks kütta vähemalt koeralgi, sest see oli tal paar korda jooksul jalga kinni karanud, kui ta just valmis oli poissi tabama. Koer, sinder, oma hammastega päästis selle õeluse ja tasuks lööks Pearu ta ristluust maha. Siis võib ta elada, kui ta tahab, ilma ristluuta.
Pearu seisis, puhkas ja mõtles. Koer muutus viimaks nii julgeks, et läks kraavist vett jooma, sest juba ammugi lõõtsutas ta, keel ripakil lõugade vahelt väljas. Oli paras silmapilk: mees virutas tõrvikuga koerale. Ei tabanud küll hästi, aga tabas siiski, sest koer karjatas.
„Kas said, suadana silmamuna!” parastas Pearu. „Tule veel minu kruavile vett lakkuma.”
Aga juba lendas poisi peost esimene kivi üle kraavi mehe poole: poiss tõttas koera eest kätte maksma.
„Ennäe mul raiska,” kirus poiss, „või siis, kui koer läheb palavaga jooma.”
„Kas sa jätad oma loopimise seal!” hüüdis Pearu.
„Mitte enne, kui sina sealt läind,” vastas poiss.
Ja jälle lendas kivi. Varsti sai peremees hoobi pihta, siis teise, sest poiss oli ju lähemale tulnud. Pearu tahtis juba üle kraavi karata, et poissi vemmeldama minna, aga siis tabas teda üks kivi vastu paljast jalasäärt. See oli valus, kuigi kivi ise polnud suur asi. Hüppamine jäi katki.
„Kui sa oma loopimist ei jäta, lähen koju, toon püssi ja lasen su maha!” karjus Pearu.
„Kallis külaonu, kivid otsas, see oli viimane, enam ei saagi loopida,” irvitas poiss. Pearu hakkas kodupoole minema. „Kulla peremees, tamm alles tegemata, mul tuleb tööst puudu!” hüüdis poiss.
Pearu ei vastanud, läks ainult. Ta polnud niipalju vihane kui nukker. Aastate kaupa kestnud kavatsused kippusid luhta minema. Algusest saadik oli ta paika otsinud, kus saaks Andresega sarved kokku panna, aga nüüd pidi ta tema karjapoisiga soos hundiratast lööma.
Tema plaanid ei tekkinud päris halvast südamest ja kurjast meelest, vaid ta tahtis ainult katsuda, mis mees see uus üleaedne õieti on. Mõistab ta mehega mehemoodi asju ajada ja on tal nutti ka või murrab ta ainult rammuga igalt poolt läbi? Pearu mõtles seda umbes samuti nagu hobustega võiduajamist, koerte kiskumist, härgade kaevlemist ja jäärade puksimist, ühesõnaga – kumb on üle? Siin ilmas, eriti aga Vargamäel, oleks hirmus igav elada, kui poleks neid jõukatsumisi ja ärplemisi. Igav oleks talvel ja igav oleks sügisel, aga eriti igav oleks kevadel ja suvel, kui valitseb Vargamäel tõsine elu.
Muidugi, võiks ju samuti hommikust õhtuni tööd rühmata, nagu teeb seda üleaiamees Andres, aga Pearul pole selleks jumalaandi. Pearu isa rühmeldas niisama, aga tema kordas alatasa, et rühmeldab ainult selleks, et lastel oleks kergem. Nõnda peab siis Pearul kergem olema, kui oli tema isal. Pearu sõidab ennem laatadel ümber, praalib seal ühes Kassiaru Jaskaga ja vahetab kas või mustlastega hobuseid, kui et hakkaks end hommikust õhtuni tööga tapma. Ta istub meeleldi ka kõrtsi saksatoas, lärmab seal kohtumehega, vallatalitajaga, mõisa aidamehe või mõne muu suurema ja tähtsama isikuga, kes mõtlevad suuri ja tarku mõtteid. Nende tarkusest ja mõtteist tahab Pearu osa saada, et oskaks ka kodus õieti „rehnutti” pidada.
Üks niisugune „rehnutt” on ka see piirikraav ühes lepikualuse kraaviga, mis vee paisutamiseks hädasti tarvilik. Aga Eespere Andres ei saa sellest õieti aru, sest temal pole aega mõtelda, tema peab aina tööd murdma. Mustlanegi hobust vahetades on nutikam, sest kui sa tema üle lööd, siis ei saa ta vihaseks, vaid katsub järgmisel korral sinu enda või mõne muu omakorda üle lüüa. Aga Andres vihastab, kui Pearu on ta üle löönud. Täismees vastab vingerpussile vingerpussiga, aga Andres tuleks kohe jõuga kallale. Ja lõpuks saadab ta Pearu vastu oma karjapoisi. On see mõni mehetegu? On see mõni õige Vargamäe peremees?
Nõnda nägi Pearu oma asja, kui ta pikkamisi kodu poole lonkis. Ta oli pisut pettunud. Uue tammi tegemisel polnud praegu suuremat mõtet, sest kuivade ilmade tõttu oli vett vähe. Ainult see poisiraisk ja see koerarajakas, kui need kätte saaks! See soov kõvenes tal laupäeva õhtul saunas veel enam, sest kui eit teda seal leilitas, vihtus ja pesi, ütles ta mehele:
„Mis sinised laigud sul keha peal on?”
„Ma ise ei tea õhkagi,” vastas Pearu.
„Kas siis valus ei ole?” küsis eit haigeid kohti katsudes.
„Ei saa aru ühti,” ütles Pearu.
„Vuata hullu!” imestas eit. „Sinine ja põle valus.”
„Mehel mehe ihu,” kiitis Pearu.
Nõnda jäidki need Oru peremehe sinised laigud laupäeval saunas selgitamata.
XV
Kui Oru perenaine üleaedseilt oma vanamehe muhkude kohta seletust oleks küsinud, siis oleks ta seda tingimata saanud. Isegi kolmeaastane Liisi oleks ehk teadnud midagi nende kohta rääkida. Kuid Oru perenaine ei rääkinud nüüd enam üleaedsetega ja need ei rääkinud enam Oru rahvaga. Elasid teised samal Vargamäel, aga üksteise keelt ei mõistnud, ehk kui mõistsidki, siis ainult halbu sõnu, sõimusõnu, kõik teised sõnad olid ununenud. See algas kevadel, kui Oru Pearul oli tarvis lepiku all oma loodheinamaale vett paisutada.
Karjapoiss Mart oli Eesperes kangelaseks tõusnud. Ta oleks kangelaseks tõusnud kogu Vargamäel, kui oleks teatud, kust sai Oru Pearu oma kehale sinised laigud. Ei olnud tähtjas, kuidas just asi sündis, kindel oli ometi, et midagi oli lepiku all sündinud, sest kraavid seisid kuivad. Ka karjamaa pidi juba tahe olema, seda märkas Krõõtki lehmi lüpstes.
Ometi oli tema see, kes karjapoisi tegu alguses hukka mõistis. Temale oli sootuks vastuvõtmatu, et laps vanainimest nõnda näägutab ja teda kividega pillub, nagu Mart seda ütles teinud olevat. Aga kui poiss hakkas seletama, kuidas Pearu lehmi tümas taga ajanud ja neid vemmeldanud, siis muutus Krõõda arvamine. Kuidas? Lehmi vemmeldama? Oleks veel härjavärsse või mullikaidki!
Muidugi, kui lugu soos nõnda oli, siis talitas Mart õieti. Ja sest silmapilgust peale hakkas Eespere perenaine oma karjapoissi Matuks hüüdma. Tema eeskujul tegid seda viimaks ka teisedki, esteks Mari, siis Juss ja lõpuks peremees isegi. Mart oli surnud, elas Vargamäel ainult Matu. Hiljemgi, kui Mart tuli Mäele sulaseks, ei kuulnud ta aga muud nime kui aga ikka Matu ja Matu. Ja see nimi oleks talle eluotsani jäänud, kui ta poleks Vargamäelt lahkunud, et minna otsima paremat kohta.
Niisugune imelik mõju oli perenaisesse karjapoisi jutustusel, kuidas Oru Pearu nende lehmi vemmeldanud ja kuidas tema teda siis kividega vinninud.
Andres leidis aga asjas tõsisema külje, kui ta poisile ütles:
„Tammi tegemise on ta küll katki jätnud, aga küllap ta hakkab nüüd sind varitsema, ega ta seda sulle nõnda ei kingi.”
„Jah, Matu, katsu sa oma nahk hoida,” manitses