Tõde ja õigus I. Anton Hansen Tammsaare
sa, kui palju siin soos linda on,” ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. „Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.”
„Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,” vastas perenaine, ja kui ta toast tagasi tuli, jatkas ta: „Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!”
„Isa-rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,” ütles peremees.
„Jah, ilus lind, aga inetu hääl,” arvas perenaine. „Nagu ei tulekski linnunokast.”
Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuis karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutised, möhitised ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu.
Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kiriku ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse, kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs võimata.
Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.
Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pereeit, Krõõdale samuti võõras nagu kõik teisedki pereeided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut, enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:
„Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?”
„Vargamäe perenaisi ikka vist jah,” vastas Krõõt.
„Nonäh, kuda muidu,” kinnitas nüüd eit. „Arutan ja arutan, et kes see ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võõraid põle ju siin kuulda olnd, aina omad inimesed… Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?”
„Ei veel,” vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. „Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.”
„Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on… Mina olen Vuasemelt, olen vanaperenaine. August tõi mul minia koju, see on see noorperenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.”
„Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel mööda sõitsime,” ütles noorik elavamalt.
„Seesama näh,” kinnitas eit. „Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina seisin reiaaluse väraval, mind te ei näind, aga Leena seisis keset õue, tuli parajasti aida poolt, jahumatt käes.”
„Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,” ütles noorik, kel hakkas heameel, et juba leidub inimene, kellega temal ühiseid mälestusi.
Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta ootas vankril istudes oma meest. Juttu ajas enamasti Aaseme pereeit, seletades iseenda, oma perekonna ja kogu ümbruse elu ja asju. Nimetas paiku ja inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal sagedasti üsna tumedaks. Ometi kuulas ta heameelega, sest nõnda kulus aeg hoopsamalt.
Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi otsale, et Vargamäe noorikul tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi soovitada. Ilmusid varsti ka tüdrukud ise, kelle hulgast perenaine paraja valis ja kaubagagi hakkama sai. Puudus ainult peremees, kes selle oleks kinnitanud.
Andres istus samal ajal kõrtsis kortli viina juures. Tema ise polnud suur rüüpaja, enam maitsesid tema klaasist sobitatud tutvused. Maitses ka uus sulanegi, kelle Andres kaubelnud. Aga selle keelepaelad pehmenesid viinast üsna ruttu, oli ta ju alles poisikeseohtu, paar aastat alla kahekümne. Leeris oli ta juba käinud ja kuulus sellepärast täismeeste hulka, nii et viinagi võttis nagu täismees kunagi. Kasvult lühike, kuid jässakas, nii et sahkvarsi pidi jaksama kanda.
Vargamäe Andres lootis kõrtsis oma üleaedsegagi kokku saada, aga see lootus näis luhta minevat. Pearu oli küll kõrtsis, aga tema viibis aina saksatoas, kõndis seal särgiväel, kasukvest seljas, paljad kapukad jalas. Kaaslaseks oli tal Kassiaru Jaska – suure koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ostja ja mõne muu kasuliku ameti pidaja. Täna olid nendega seltsinud vallatalitaja, peakohtumees ja mõisa kubjas – kõik tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht, sest temal olid Vargamäe Pearuga mingisugused vanad äriasjad õiendada, mis veel minevast sügisest saadik pooleli.
Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu saksatoast nähtavale ilmus, ikka alles vestiväel, aga „venelased” juba kapukate otsas. Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad krissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.
„Mis Vargamäe isand soovib?” küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid.
Aga Vargamäe isand ei soovinud esiotsa midagi, ta tuli ainult iseend näitama ja teisi kõrtsilisi vaatama.
„Tere ka, üleaedne,” julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis.
„Mis su tere, va sitikas, kua maksab,” vastas Pearu. „Või sina oledki…”
„Mina, mees, näh,” pistis uus peremees vahele.
„Või mees!” osatas Pearu. „Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.”
„Kolme armastab jumal: kolmas jääb,” ütles Andres.
„Või kolmas jääb!” osatas Pearu jällegi. „Mina jään kua. Olin enne sind, jään kua pärast sind. Olen ja jään. Minu vastu põle veel ükski suand, ei sua ka sina. Minu nimi on Pearu Murakas.”
„Minu nimi on Andres Paas. Mehe vastu olen alati saand, kurat saab kahe vastu.”
Pearu tegi, nagu ei kuulekski ta, mis uue üleaedse nimi. Ta pööras hooletult Andresele selja ja tellis võimalikult valjul häälel kaks korvi õlut. Kavatsus oli tal ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse pärast. Teadku, kellega tal tegemist. Ja kui korvidega juba saksatuppa mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:
„Tule, ma annan sulle õlut.”
„Ei ma täna tule ühti, kallis üleaedne, mõni teine kord, siis,” punnis Andres vastu.
„Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest põle keda kuraditki.”
Ta võttis Andresel käe alt kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas sõrad vastu ning ütles:
„Las seekord jääda seks, kallis üleaedne, mul naine ootab väljas vankril.”
„Naine!” hüüdis Pearu. „Toome naise sisse, las naine joob ka. Ega temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!”
Ilmus naiste viin pikakaelalises pudelis ja vana Vargamäe kiskus uue endaga ühes kõrtsist välja: ta tahtis üleaedse noorikut näha. Läksid Vargamäe naabrid, läksid ka mõned teised Pearu lõbu pealt vaatama, sest kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.
Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsiminekust