Sammu võrra maas. Henning Mankell
tuli kööki tagasi.
„Nyberg tahab sinuga rääkida.”
Wallander tõusis ja läks elutuppa. Õhust oli tunda, kui vaevaliselt ja vastumeelselt nad oma tööd tegid. Svedberg oli olnud nende kolleeg. Ehkki ta polnud mingi eriliselt värvikas isiksus, olid kõik temast hoolinud. Nüüd oli ta tapetud.
Arst põlvitas surnukeha kõrval. Aeg-ajalt sähvatas toas fotoaparaadi välk. Nyberg tegi märkmeid. Ta astus uksel seisva Wallanderi juurde.
„Kas Svedbergil oli relv?”
„Sa pead silmas haavlipüssi?”
„Jah.”
„Ma ei tea. Aga vaevalt et ta jahil käis.”
„Pole just tavaline, et kurjategija relva maha jätab.”
Wallander noogutas. See oli olnud ka tema esimene mõte.
„Kas sulle tundub ka, et siin on midagi veel valesti?” küsis ta.
Nyberg kissitas silmi.
„Mis siin õigesti saab olla, kui kolleegil pea otsast tulistatakse?”
„Saad aru küll, mida ma mõtlen.”
Wallander ei jäänud vastust ootama. Ta asutas end minekule. Esikus põrkas ta kokku Martinssoniga, kes oli just uksest sisse tulnud.
„Kuidas läheb? Kas tulistamise kellaaeg on teada?”
„Mitte keegi pole midagi kuulnud. Väidetavasti on esmaspäevast saadik kogu aeg keegi kodus olnud. Ööpäev läbi. Kas siis siin korrusel või all.”
„Ja mitte keegi ei ole midagi kuulnud? See pole ju võimalik!”
„All elab üks pensionärist kooliõpetaja, kes on pisut kurdivõitu. Aga teiste kuulmine on korras.”
Wallander ei saanud aru. Keegi oleks pidanud lasku kuulma. Või laske.
„Küsitle neid veel,” ütles ta. „Ma pean haiglasse minema. Mäletad Svedbergi nõbu Ylva Brinki? Ämmaemandat?”
Martinsson mäletas.
„Ta on arvatavasti lähim sugulane.”
„Kas tal polnud mitte üks tädi kusagil Västergötlandis?”
„Ma küsin Ylva käest.”
Wallander läks trepist alla. Ta vajas värsket õhku.
Välisukse ees ootas ajakirjanik. Wallander teadis teda. Mees oli Ystads Allehandast.
„Mis toimub? Operatiivgrupp keset ööd kohal Ja siin majas elab kriminaalpolitseinik Karl Evert Svedberg.”
„Ma ei tohi midagi öelda,” ütles Wallander. „Kell üksteist edastab politsei pressiteate.”
„Ei tohi või ei taha?”
„Ma tõesti ei tohi.”
Ajakirjanik, kelle nimi oli Wickberg, noogutas.
„Keegi on siis surnud. Eks ole? Te ei tohi midagi öelda, sest enne peab omakseid teavitama? On mul õigus?”
„Sel juhul oleksin võinud neile helistada.”
Wickberg muigas. Mitte ebasõbralikult. Pigem eneseteadvalt.
„Nii need asjad ei käi. Ühendust võetakse koos politseikaplaniga. Kui ta käepärast on. Svedberg on siis surnud?”
Wallander oli liiga väsinud, et ärrituda.
„Mul on üsna ükskõik, mida te arvate või välja pakute,” lausus ta. „Kell üksteist on pressikonverents. Enne seda ei ütle ei mina ega keegi teine sõnagi.”
„Kuhu te nüüd lähete?”
„Jalutan, et end tuulutada.”
Wallander kõndis minema. Mööda Lilla Norregatanit. Mõne kvartali pärast vaatas ta selja taha. Wickberg ei olnud talle järgnenud. Wallander keeras paremale Sladdergatanile ja siis vasakule Stora Norregatanile. Tal oli janu. Ja pissihäda. Ühtegi autot polnud kuulda. Ta seisis majaseina äärde ja tühjendas põie. Siis jätkas ta teed.
Midagi on valesti, mõtles ta. Midagi on väga valesti.
Ta ei saanud aru, mis nimelt. Tunne läks aga aina tugevamaks. Näris kõhus. Miks Svedbergi tulistati? Mis selles jubedas vaatepildis nii valesti oli?
Wallander jõudis haigla ette. Ta läks tagaukse juurde, helistas kiirabikella ja sõitis liftiga sünnitusosakonda. Mälupildid kerkisid esile. Tema ja Svedberg teel Ylva Brinkiga kohtuma. Aga nüüd Svedbergi enam polnudki.
Tundus, nagu poleks teda kunagi olnud.
Korraga silmas ta Ylva Brinki klaasuste taga. Naine märkas teda samal silmapilgul. Wallander sai aru, et Ylva Brinkil kulus tema äratundmiseks mõni sekund. Siis ta tuli ja tegi ukse lahti.
Ta taipas kohe, et midagi oli juhtunud.
5
Nad istusid sünnitusosakonna õdede toas. Kell oli üheksa minutit kolm läbi. Wallander rääkis, nagu asi oli. Svedberg oli surnud. Tapetud ühe või mitme haavlipüssi lasuga. Polnud teada, kes, miks ja millal tulistas. Wallander hoidus ka kuriteopaiga kirjeldamisest.
Kui ta jutu lõpetas, tuli üks öise vahetuse õde Ylva Brinkilt midagi küsima.
„Ma tõin just surmateate,” ütles Wallander. „Äkki saate veidi aja pärast tagasi tulla?”
Kui õde hakkas väljuma, palus Wallander klaasi vett. Ta suu kuivas, nii et keel kleepus suulakke.
„Me kõik oleme šokis ja meeleheitel,” jätkas Wallander, kui õde oli läinud. „Keegi lihtsalt ei suuda seda uskuda.”
Ylva Brink ei öelnud midagi. Ta oli näost valge, kuid valitses end. Õde tuli veeklaasiga.
„Saan ma kuidagi abiks olla?” küsis ta.
„Hetkel mitte,” vastas Wallander.
Ta tühjendas klaasi ühe sõõmuga. Janutunnet see ei vähendanud.
„Ma ei saa aru,” ütles Ylva Brink. „Ma ei mõista.”
„Mina ka mitte,” ütles Wallander. „Läheb veel kaua aega, enne kui mõistma hakkan. Kui üldse.”
Ta kobas jakitaskus pliiatsi järele. Märkmikku polnud tal nagu tavaliselt kaasas. Tooli kõrval oli prügikast. Ta võttis sealt paberi, kuhu keegi oli kriipsujukusid sirgeldanud, silus sirgeks ja võttis laualt ajalehe alla.
„Ma pean mõne küsimuse esitama,” ütles ta. „Kas tal lähedasi oli? Pean tunnistama, et ei tea peale sinu kedagi.”
„Vanemad on tal surnud. Õdesid-vendi pole. Peale minu ainult üks sugulane ongi. Mina olen isa poolt nõbu. Emapoolse nõo nimi on Sture Björklund.”
Wallander pani nime kirja.
„Kas ta elab Ystadis?”
„Hedeskoga lähedal maal.”
„Ta on siis talumees?”
„Ta on Kopenhaageni ülikooli professor.”
Wallander oli üllatunud.
„Mulle ei meenu, et Svedberg oleks kunagi temast rääkinud.”
„Nad said väga harva kokku. Kui sa küsid, kellega Svedberg oma sugulastest läbi käis, siis ainult minuga.”
„Talle tuleb siiski teatada,” ütles Wallander. „Ajakirjanduses äratab see lugu suurt tähelepanu. Ikkagi politseiniku surm vägivaldsetel asjaoludel.”
Ylva Brink vaatas talle pingsalt otsa.
„„Vägivaldsetel asjaoludel”? Mida see tähendab?”
„Et tõenäoliselt ta mõrvati.”
„Mis võimalus siis veel on?”
„See olekski olnud minu järgmine küsimus,” ütles Wallander.