Sammu võrra maas. Henning Mankell
nõbu Karl Evert Svedberg on surnud. Mõrvatud. Teie ja Ylva Brink olete ainsad sugulased. Millal te Karl Evertit viimati nägite?”
„Umbes kolm nädalat tagasi.”
„Kas täpsemalt ei saaks?”
„Reedel, 19. juulil kell 16.30.”
Vastus tuli kõhklemata ja kiiresti ning üllatas Wallanderit.
„Kuidas te kellaaega mäletate?”
„Sest meil oli aeg kokku lepitud. Ma pidin sõitma oma heade sõprade juurde Šotimaale. Kalle pidi maja valvama nagu tavaliselt. Ta valvas ikka minu äraolekul maja. Õieti me ainult sel puhul kohtusimegi. Kui ma ära sõitsin ja kui ma tagasi tulin.”
„Mismoodi ta seda maja valvas?”
„Ta elas siin.”
Wallander imestas. Aga tal polnud põhjust Björklundi sõnades kahelda.
„See oli teil siis lausa kombeks?”
„Viimase kümne aasta jooksul. See sobis suurepäraselt.”
Wallander mõtles järele.
„Millal te tagasi tulite?”
„27. juulil. Kalle tuli mulle lennujaama vastu. Tõi mu autoga siia. Rääkisime paar sõna juttu ja siis ta sõitis Ystadi tagasi.”
„Kas teile jäi mulje, et ta oli kurnatud?”
Taas heitis Björklund pea kuklasse ja naeris oma teravat naeru.
„See pidi nüüd küll nali olema! Aga veidi mage, kui arvestada, et ta on surnud.”
„Mu küsimus oli mõeldud täiesti tõsiselt.”
Björklund muigas.
„Eks me kõik ole veidi kurnatud, kui liiga kirglikult naistega läbi käia, või mis?”
Wallander jõllitas Björklundi.
„Mida te sellega mõtlete?”
„Et Kallel oli siin minu äraolekul naisterahvas külas. Meil oli selline kokkulepe. Nad elasid seni siin, kuni ma Šotimaal olin. Või kus iganes.”
Wallander ei öelnud midagi. Unustas hingamisegi.
„Te paistate jahmunud olevat,” ütles Björklund.
„Kas tal oli üks ja sama naine? Mis ta nimi oli?”
„Louise.”
„Perekonnanimi?”
„Ei tea. Ma pole teda kordagi näinud. Kalle oli suur salatseja. Või peaks ütlema, et ta oli diskreetne.”
Wallander oli täielikus hämmingus. Keegi polnud kunagi kuulnud, et Svedberg oleks mingi naisega kohtamas käinud.
„Mida te veel sellest naisest teate?” küsis ta.
„Mitte midagi.”
„Kalle rääkis temast ometi midagi?”
„Mitte kunagi. Ja mina ei küsinud ka. Meie suguvõsas ei uudishimutseta ilmaasjata.”
Wallanderil olid küsimused otsas. Tal oli nüüd vaja Björklundi sõnade üle järele mõelda. Ta tõusis püsti. Björklund vaatas teda üllatunult.
„Ongi kõik?”
„Esialgu küll. Aga ma võtan teiega ilmselt veel ühendust.”
Björklund saatis ta välja. Õues oli soe ja peaaegu tuulevaikne.
„On teil aimu, kes ta tappa võis?” küsis Wallander, kui nad tema auto juurde jõudsid.
„Kas see polnud siis sissemurdmine? Kes nüüd tunneb relvastatud varast, kes majanurga taga passib?”
Nad kätlesid. Wallander istus autosse. Ta oli just mootori käima pannud, kui Björklund lahtise autoakna juurde kummardus.
„Võib-olla üks asi veel,” ütles ta. „Louise muutis oma juuksevärvi.”
„Kust te seda teate?”
„Juuksekarvade järgi vannitoas. Ühel aastal punased, teisel mustad. Või blondid. Alati midagi uut.”
„Aga see oli sama naine?”
„Ausalt öeldes ma usun, et Kalle oli temasse väga armunud.”
Wallander noogutas.
Siis sõitis ta minema.
Kell oli kolm. Üks on kindel, mõtles Wallander. Svedberg, meie sõber ja kolleeg, on kõigest paar päeva surnud olnud. Aga juba me teame temast rohkem kui tema eluajal.
Kümme minutit pärast kolme parkis Wallander auto Stortorgeti serva ja kõndis Lilla Norregatanile.
Millegipärast tal jälle kripeldas sees.
Millegagi oli kiire.
7
Wallander läks kõigepealt alla keldrisse.
Trepp oli järsk. Ta oleks nagu maa alla laskunud, tavalisest keldritasemest madalamale. Ta jõudis siniseks värvitud metallukse ette, otsis Nybergilt saadud võtmete seast õige, keeras luku lahti ja astus sisse. Keldris oli pime ja sumbunud lõhn. Ta oli autost taskulambi kaasa võtnud ning ta lasi valgusvihul mööda seinu libiseda, kuni leidis lüliti. See oli ebatavaliselt madalal nagu imepisikeste inimeste jaoks. Ta oli sisenenud kitsasse käiku, kus mõlemal pool olid võrgust puurid. Ta oli varem ka mõelnud, et Rootsi majade keldriruumid olid nagu algelised vanglad. Ainult et seal ei hoitud vange, vaid hoopis vanu diivaneid, suusavarustust ja kuhjade viisi kotte. Algupärased majaseinad, väga vanad tellismüürid, olid nähtaval. Tõenäoliselt oli see üks neid sadu aastaid tagasi ehitatud majadest. Ükskord kevadel oli Linda helistanud ja rääkinud ühest kummalisest külastajast, keda ta Kungsholmeni restoranis oli teenindanud. Mehel oli olnud monokkel ja ta olevat pärinenud nagu mingist teisest ajastust. Ta oli Lindalt küsinud, kust ta pärit on. Linda rääkis Skåne murret, ja mees oli pakkunud Sjöbo kanti. Kui Linda oli öelnud, et ta on sündinud Malmös, aga üles kasvanud Ystadis, teatanud mees talle, et Strindberg oli eelmise sajandi lõpus nimetanud seda linna „mereröövlite peatuspaigaks”. Linda oli helistanud kohe vaimustatult isale, et talle sellest rääkida.
Svedbergi keldriboks oli kõige tagumine, kitsa käigu lõpus. Seal olid lisaks võrgule ka raudtrellid. Kahe risti asetseva raudriivi keskel rippus pirakas tabalukk. Svedbergi keldriboks on eriti kindlustatud, pani Wallander mõttes imeks. Kas ta hoidis siin midagi eriti väärtuslikku? Wallanderil oli olnud meeles kilekindad taskusse pista. Ta pani need kätte, otsis õige võtme ja avas luku. Seejärel uuris ta tabalukku lähemalt. See paistis olevat uus. Ta pani keldriboksis lambi põlema. Seal olid tavalised asjad, mida ikka keldris hoitakse. Isegi paar vanu slaalomisuuski seisis seina najal. Ei tea milleks, mõtles Wallander. Tema jaoks tundus mõeldamatu, et Svedberg mäest alla sööstaks. Külaskäik Sture Björklundi juurde oli aga näidanud, et nad eksisid, kui arvasid end Svedbergi elust midagi teadvat. Ma sisenen praegu ühte saladusse, mõtles Wallander. Võimatu on ette arvata, mida ma sealt leian. Ta vaatas kitsas ruumis ringi. Erinevalt korterist oli siin kõik korras. Midagi polnud välja kistud ega laiali loobitud. Wallander hakkas kotte ja pappkaste uurima. Üsna ruttu sai talle selgeks, et Svedberg oli olnud asjadekoguja. Seal oli kingi ja jopesid, mis Wallanderi meelest olid vähemalt kakskümmend aastat vanad. Ta soris kõik hoolikalt läbi. Ühes kohvris olid mõned fotoalbumid. Wallander istus ühe püstise kohvri otsa ja lehitses esimest albumit. See oli täis vanaaegseid fotosid. Inimesed Skåne maastiku taustal. Pidulised suvises aias, inimesed võõra fotograafi ees kangelt poseerimas. Näod olid enamasti nii tuhmid, et võimatu oli detaile eristada. Inimesed põllul peete korjamas, taustal vankrid ja hobused. Piitsa viibutavad kutsarid. Taamal pilverünkad. Raske märg muld. Piltide juurde polnud midagi kirjutatud, ei inimeste ega paikade kohta. Kõik kolm albumit olid ühesugused. Wallander arvas, et kõige uuemad fotod olid umbes 1930ndatest.
Hilisemast ajast ei olnud midagi. Ta pani albumid ettevaatlikult tagasi ja tegutses edasi. Vaid silmapilguks olid kõik need ammu surnud inimesed justkui elustunud. Ühes kohvris olid vanad laudlinad, teises kuuekümne aasta tagused