Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Raivo Kelomees
sisalduse mõttes. Neti- ja CD-ROMi-kunstil on omadus taasluua ja objektiveerida vaimseid tegevusi. Kõnelemata sellest, et multimeediasse on summeerunud 20. sajandi kunstinähtused ja – voolud: film, foto, kirjandus, maalikunst, teater, muusika; dadaismi, futurismi, Fluxuse, kineetilise kunsti jt voolude elemendid.
M kuubis – maal ja multimeedia
Näitusel „M kuubis – maal ja multimeedia” eksponeeriti nelja autori loomingut: Peeter Alliku maale ning Raul Kelleri, Tuuli Lepiku ja Kristel Sibula interaktiivseid projekte. Näituse pealkiri pärines asjaosaliste e-kirjavahetusest, mis formuleeriti Kristel Sibula ettepanekul „M kuubiks”, kasutades ka matemaatilist kirjapilti. Kavatsus vormus eelmise aasta augustis, mil tegin multimeediaautoritele esinemisettepaneku. Vastus näitusetegemise võimalikkusest tuli Kunstihoone nõukogult alles detsembri alguses (!), mis on toetuste tähtaegade mõttes enneolematult ebamugav, ja näitus saigi tehtud nullilähedase eelarvega.
Vastandlike ja kontrastselt erinevate kunstivahendite kokkupanek on ju mõneti väljakutsuv, kuid siin oli see tingitud ka „korralduspoliitilisest konversioonist”. Peeter Allikuga liitumine kujunes vaatamata näilisele ohtlikkusele huvitavaks provokatsiooniks: traditsioonilise ja uue tehnoloogia kokkupõrgatamine võib anda ootamatuid tulemusi. Kunst on ju mäng, veel olematute struktuuride ja olukordade proovimine.
Peeter Alliku lihalikud maalid kõiguvad väga hapral sündsustunde piiril. Nad siiski mahuvad lubatud kõrvalekalde raamidesse. See tähendab, et kunst peabki olema veidi nihkes, see on ju nõue. Kunst peab olema kodanikku kohutav, tegelikkust inverteeriv, ent samas tuttavat pakkuv. Kunst, eriti kujutav, peab olema ka kujutav: naine olgu naine ja tiiger tiiger. Alliku puhul on tegu maalidega, mis panevad ühiskonna normatiivsuse vaatluse alla, nagu seda teevad ka televisiooni naljasaated. Et suured punsunud naised ja hiidpeenised pandi üles vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva paraadi, sobib kenasti meie „kodanikuallumatuse” ohutusse skeemi. Me ei saa ütelda, et seda ei ole, ning aplodeerime Allikule.
Raul Kelleri „Propaganda” (1999) tegeleb ühiskonnakuulekuse, manipuleeritavuse ja organiseeritud infovastupanuga. CD-ROM „uurib” propaganda meetodeid ja heidab neile pilgu ka ajaloolisest vaatenurgast.
Kelleri töö jätab tervikliku mulje selge kujunduse ja tööga samasse komplekti kuuluva videoga. Multimeedia keskkond ongi sobivaim olemuselt mitmemeedialise info esitamiseks: Hitleri kõned, jutlustajate kihutused naturaalselt arhiveerituna toovad igihaljad hulkade mõjutamise meetodid väga lähedale. Propaganda võimalused on tänapäeva internetikeskkonnas mõneti muutunud. Võimaldab ju internet võrreldes muistsete võtetega hoopis vahetumalt sekkuda ja hulkade teadvust mõjutada.
„Poliitiliselt” situatsioonitundlik Kristel Sibula „Mis on meediakunst?” (2001) näis aktuaalseima tööna. Paarikümne inimesega korraldatud küsitlus näitas, et vähesed oskasid kunstivaldkonda täpselt määratleda. Kuigi kogu meie ümbrus on „ekraniseerunud”, kõiguvad vastused ikka äärmuste vahel. Siiski oletan, et niisama „kvalifitseerimata” olnuksid inimeste vastused küsimusele „Mis on maalikunst?”, eriti kui mikrofon ootamatult nina alla torgatakse.
Tüpoloogiliselt ja vormi poolest on Sibula töö „sekkuv” ja vahetu reaalsusega tegelev, dokumentaalne tasand pealekauba. Need on väärt omadused eesti kunsti introvertset iseloomu arvestades. Sibula Peeter Alliku loomingu portfoolio esitamine oli näituse konteksti arvestades ka erakordselt sobiv. Skeptikutel on siin võimalik hõisata à la „maalikunst on etem”, toetudes vist pildi kui füüsilise pleki veenvusele. Ekraani-Allik oli ju „pisem” kui natuuris.
Tuuli Lepiku „Tehisintellekt” (2000) oli installeeritud ainukesena meie soovide kohaselt projektsiooni ja võimendusega. Meediatöödel on veenvust ja jõulisust, kui selleks on vähegi tehnikat. Emotsionaalselt ja visuaalselt on minu arvates tegu Eesti ühe eredaima tööga, milles tegeldakse tehisintellekti tõsise temaatika „luululise” ja poeetilise tõlgendamisega. Terviklik koloriit, sobiv heli, selge navigatsioon, atraktiivsed interface’id, sugestiivselt silmi pilgutav tegelaskond ja anatoomiliselt prepareeritud inimfragmendid loovad mulje hämarast 19. sajandi lõpu pseudoteaduslikust atmosfäärist, millel on pistmist tänapäeva robotiajastuga.
Kokkuvõttes oli tegu huvitava „kokkupõrgatamise” kogemusega ja mõneti ka ülevaatega kahest loomevaldkonnast: maal ja multimeedia, traditsiooniline ja elektrooniline, mis on kui visuaalkunsti kaks poolust. Näitusel esitatud autorid näitavad eesti kunsti harmoonilise olukorra eeldusi, vastandlikud erialad võivad üksteist ka rõhutada. Kaalukauss on pigem traditsioonilise ja näitusekunsti kasuks, ressursimahukas multimeedia, mida on lihtne levitada, kuid raske luua ja installeerida, ei mahu praeguse ametliku kunstipoliitika raamidesse.
•
DIGITAALNE KUNST JA METAMEEDIA ÜHISKOND
Ajakiri Mõte. Tele 2. Kevad 2002.
Interaktiivses kunstis on teostunud kunstnike ammune unelm paigutada vaataja või ka kunstnik ise kunstiteose sisse.
Digitaalne kunst on ühine nimetaja multimediaalsele ja interaktiivsele kunstile, mis on pääsenud vohama eelmise aastasaja viimasel kümnendil. Selle aluseks on tsivilisatsiooni digiteerumine – kommunikatsiooni, töö, meelelahutuse ja kultuuri siirdumine „ühisele” arvulisele alusele.
Kuidas seletada digitaalset kunsti? Kõigepealt meediumide kaudu, mida selle loomiseks kasutatakse, olenemata sisust, mida see digitaalne meedium kannab.
Vana terminoloogiat kasutades võiksime ütelda, et vorm on digitaalne, kuid sisu traditsiooniline. Sisuks võib olla õlimaal, mis on skaneeritud ja sellest tehtud digitaalne versioon. Kas sellisel juhul saame ütelda, et tegu on digitaalse kunstiga? Vormi poolest küll, sisu seisukohalt aga on tegemist vana ülekandmisega uude keskkonda. Digitaalne kunst ei saa olla pelgalt vana kunsti „tõlkimine” uute vahendite võimalustesse. Et see oma nimetust õigustaks ja saaksime ütelda, et tegemist on millegi uuega, peab see sisaldama varasemast erinevat kvalitatiivses mõttes. Kas digitaalne on ainult uus vorm või toob see kaasa uue sisu? Etteruttav vastus oleks, et kuna digitaalsuse printsiip on muutnud kogu tsivilisatsiooni toimimist, mis tähendab realiteedi ja kommunikatsiooniviiside muutumist, on loogiliselt muutunud ka „sisuline keskkond”, mida digitaalne kunst paratamatult kasutab.
Digitaalkunsti algus
Digitaalse kunsti arengus on olnud eriti tormilised 1990. aastad. Selle kümnendi jooksul liikus see kunst perifeeriast tsentrisse. Tekkinud on uusi institutsioone, nagu ZKM Karlsruhes 1989. aastal, Uue Meedia Instituut Frankfurdis ja ISEA (Inter-Society for the Electronic Arts) Hollandis 1990. aastal. Samal aastal alustas oma tegevust uue meedia vallas Intercommunication Center Tokyos. See paikneb Jaapani telefoni- ja telegraafikompanii pilvelõhkuja kolmel alumisel korrusel ja kujuneb heas mõttes korporatiivseks digitaalkunsti muuseumiks.
1990. aastatel on tekkinud hulk rahvusvahelisi festivale ja sündmusi, mis on kujunenud iga-aastasteks kokkusaamiskohtadeks sellega tegelevatele kunstnikele. Märkimisväärseteks on ISEA, „Ars Electronica”, DEAF, mis on võimaldanud interaktiivsete installatsioonidega tegelevatele kunstnikele, arvutimuusikutele, arvutit kasutavatele koreograafidele, meediakuraatoritele, kriitikutele ja alates 1990. aastate keskelt ka netikunstnikele kohtuda ning ennast ühtse ja uue kommuunina tunda.
Uus meedia ja digitaalne kunst
Digitaalset kunsti võrdsustatakse nimetusega „uus meedia”. Praeguse kuumima teoreetiku Lev Manovichi arvates on uus meedia kui segu eksisteerivatest kultuurilistest ja tarkvaralistest tavadest. Uus meedia oleks justkui suurema levialaga. Kuid uue meedia etapi on läbi teinud ka foto, film ja video, tuues kaasa teistsuguseid ja varasemast erinevaid esteetilisi võimalusi. Sel kombel on ka digitaalne kunst, kui see on samastatav uue meediaga, pideva võidujooksu ja taasuuenemise olukorras.
Meedia uudsuse garantiiks võib olla mis tahes uus tehnoloogia, mida kasutatakse kunstitehnoloogiana, näiteks geenitehnoloogia. Eduardo Kacile (http://www.ekac.org) kuuluvadki eksperimendid, kus piibliteksti konverteeriti esmalt morsekoodi ning seejärel morsest DNA-koodi, kust tuleneb geneetiline materjal, mida võib muteerida ja juhuslikkuse printsiibil ümber teha ultravioletse valgusega, mida omakorda kontrollivad internetikasutajad.
Sama